Kodumassina mäss

 

Enne toredaid mõisapäevi saab üks lühike ja lööv postitus tehtud. 

Tulen mina siis esimese nädala (ajaarvamine algas pärast jaanipäeva) reedel rannast ja mida ma kuulen. Nõudepesumassin piiksub vastiku häälega. No pole võimalik. Oli ju teine tühjaks tehtud ja kasuta (nu mis ma seda ühte taldrikut ja klaasi ikka...) 

Innuga  piilusin ringi, et kas ikka saaks selle aktiivse kassi peale ajada. Keegi peab ju süüdi jääma. Masssina uks kinni ja kõrvu teritades kuulen, et vesi soliseb. Tabloole on ilmunud salapärane kood I 30. Õhtu kaldub hilja poole. Kõigevägevam neti aita. Elektroluxi kodulehelt saan vastuse:

Diagnoos i30: Leke või vee kogunemine seadme põhja.

1.Keerake veeühendus üleujutuse vältimiseks kinni (mida ma keera, kui ühtegi kraani ei näe, kõik voolikud omavahel ühendatud st. kraanikausi kapi all.

2. Lülitage toode vooluvõrgust välja.

Mnjahh, mina, elektriku naine, kes lambipirni ka ei julge vahetada.  Aga piiksub, no piiksub ja mitte ainult minu peas. Kusagil peaks ju kilp olema. Leitud ja kiri ka vidinate juures: nõudepesumasin ja külmkapp. Tühja sest ühest külmkapiööst (uks kinni ja külm sisse püütud niikuinii) Peaasi, et ei piiksu enam. Päälinna poeg nagu needus kusagil Slovakkia mägedes :( Lõpuks sain massina ukse lahti. vett oli tõesti põhja kogunenud. Nii viie cm jagu. Igaks juhuks võtsin filtri välja ja puhastasin ära, mingit sodi ei paistnud olevat ja vesi kadus ka auku.

Õnneks laupäeval enne laulupidu saabus P2. Tema leidis kohe pistiku, ikka sealt salapäraselt nõudekapialusest. Vähemalt sai külmkapi tööle panna. ja seda massinat mul niikuinii vaja polnud. Perele andsin teada, nemad olid rahu ise st. massin niikuinii vana.

Sellega asi ei piirdunud. Kui olin meelerahu tagasi saanud ja elu veeres nagu hernes tundsin neljapäeva hommikul nõusid pestes, et põrand muutub üha märjemaks. 

Jälle algab kõik, algab uuesti. Vett imbus massina alt. Toruabi saabus P 2 näol, kes tuvastas, et viga köögikraani äravoolus st. ei voola. Ühendas massina vooliku lahti ja teipis augu kinni. Siis puhastas haisuluku ja seal mingit jama ei tuvastanud.  Mina pidin hiljem alustama operatsiooniga Torusiil st. kallama tunni jooksul pitsikaupa liitri keemiat sisse et ehk aitab. Ja hommikul kuuma vett sakummiks peale. Jälle pitsikaupa. 

Puhastasin massina pisitopsiga ja lappidega. Enne otsisin ämbrit. Kes ütles, et elu peab lihtne olema. Kirjutasin siis pererahvale, et ämbrit oleks vaja. Nuneh, ämber käib kokku nagu kunagine joogitops. Mõtlesin, et see mingi kasside mänguasi. 

Aga mis juhtus hommikul? Kui katsetusteni jõudsin, siis leidsin tühjast prügikastist teibi. Ausõna, Oli selline tunne, et keegi on öösel käinud. Vähem krimkasid, Emmeliina.

Ja nüüd võite arvata, kas kõik on korras.

Eile, 07.07

 Kodumasssinate mässust ma täna ei kirjuta.

Tegin reedeseid päevaplaane, aga õnneks täitsime vaid kolmandiku. Lihtsalt lõunane vihm ei soosinud Rannarahva muuseumit ja seda teist ka. Mina ahne ei ole. Pigem põhjalik. Seepärast siis elus esimest  ja kindlasti mitte viimast korda.

Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium | Viimsi vald

Omast arust läksime näitusele, aga tänu maja perenaisele (ei oska teda teisiti nimetada) saime hoones kogemuterikka ekskursiooni.

On ikka vägev küll. Minimalistlik, Ja milline maastik akende taga. 

Betoon ja puit, imeline akustika nii suures kui ka kammersaalis. Ei midagi liigset (minu arvates) 

Lisaks huvikoolid (kunst, muusika, teadus) kus ka minu oluline lähedane lapsi õpetab.

Kolmandal korrusel terrass, mille servas kasvavad kuumaasikad. Te peate seda kindlasti nägema. Neljal aastaajal, sest mõni aken on nagu maal. Kuna mu telefonipildid on endiselt kehvapoolsed, eriti sõbranna tehtud, siis eriti rõõmu nendest pole, aga mälestuseks ikka.

siin, kolmandal korrusel  kasvab salvei.

ja siit leidsin kunstniku

Näitus ise toimus renoveeritud massuudimahutis (neid pidi vist vähemalt mitu olema)

..

lahkelt pakuti kotikestega materjali kaasa, et kui soovin endale mingit isiklikku seinakest tekitada.

suhtusin alguses skeptilselt, aga väga huvitav oli, eriti kuraatori jutt (tal oli juhuslikult veidi vaba aega)

Näitus "Maast linnaks" (TAAS AVATUD!) - Viimsi Artium

Kokkuvõttes oli tegus päev, mul ikka väga veab. Lisaks oli meri külm ja rand kaunis ja kivine. Olen õnnelik.

Ja ma ei saa aru miks ta täna ei saja?

siis me veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab. 

Öelgu nad kõik, mis ütevad või ütlesid, aga ei olnud tore. Loomulikult ilma vastu ei saa, aga kui valmistad ennast ja armsaid ette toredaks pühapäevaks, aga kaela saad kogu kauaoodatud vihma, välgunooli ja kõumürinat ning armsa lapselapse palve: vanaema, nii külm on, lähme ära! Nii me läksimegi jättes lapse isa ja onu uut vihmahoogu ootama. Poeg 2 on tõeline veteran: 1990-ndast st. 10 aastaselt tantsinud kõik tantsud ja hiljem laulnud kõik laulud. Nüüd naudib.

Korteris  väänasime mõlem alukad kuivama ja õnneks oli tütarlapse riidekohver autosse tassimata jäänud. Ning juba ta magaski, kaks kassi valvamas. Kes olen mina, et anda lapse emale külmetanud ja haige lapse. Isa küll poputas teda mitu korda kakaoga, aga olud läksid üha ekstreemsemaks. Uskuge, meil olid korralikud pikad keebid, aga minu maani kleit oli vööni märg. Hiljem, telekast üle vaadates ei tundunud üldse nii hull. Ausalt. Ema mul kiitis nii väga, küll laule ja eriti meeldisid talle vahepalad ning noorte omalooming.

Ei olnud tore, sest mudilane - teine tüdruklaps tilkus oma debüüdi kaare all ära ja kohtumata meil jäigi. Olin veel teinud talle pisikese pakikese ees ootava sünnipäeva puhul. 

Viimsi bussis üks ütlemata sõnakas tilkuv mudilane: Ja kui mul laps sünnib, siis ma talle räägin milline oli minu esimene laulupidu. See oli nii armas!

Tore oli see, et jõudsime peaaegu rongkäigu alguseks Laulupeo peatusse ja tundsime marssijatest rõõmu. Sai hõigata ka. Kodukoolile ja Väikese Maarja mudilasele, kes meid vist küll ei märganud, sest oli teisel pool. 

Tore oli see, et laupäeval käisin imelisel kontserdil Peda Kooli aulas, kus musitseerisid Läti, Soome ja Eesti muusikakoolide noored. Nii sain rahus ära kuulata Rasmus Puuri Tuulise Eleegia, mis laulupeol esmaettekanne ja palju muud kaunist muusikat.

Aga laulud ja muusika ei kao kuhugile. Ja tore, kui see vihm ja äike kedagi rõõmustasid. Mina see ei olnud.

Piiga ema tehtud kaunis käsitöö, mis enamus aega keebi all peidus. 

Kui ikka tervist antakse, siis kahe aasta pärast jälle.