Miks mulle eriti ei meeldi grupikas?

Loomulikult tuleb juttu giidiga bussireisist või mida teie arvasite?

Eks me oleme kõik koolipõlves bussidega ekskurseerinud. Põnev ja ettearvamatu. Kellel läks süda pahaks, kes kadus ära, kes unustas pesuvahendid võõrasse koolimajja ja nii edasi. Teel jõuti riidu minna ja leppida, pinginaabritest võisid hetkega saada vihavaenlased, liidrid-käsutajad teenisid kas põlguse või heakskiidu.

Täiskasvanu-eas muutus esitlusviis, tundeid osati ohjata, aga mitte alati. Nõuka ajal reisiti peamiselt töökollektiividega. Magati telkides, võeti kaasa söök-jook vastavalt perenaise küpsetuslembusele ja peremehe alkolembusele. Niimoodi bussis loksudes oleme käinud küll Viiburini, küll isegi Minskini välja. Lenskast (praegusest Peterburist ja Riiast rääkimata). Eredamalt on meeles Saaremaa, Abruka ja Vahase, kus meie seitsme aastane poeg oli suutnud üles leida Albert Uustulndi majakese ja kui meie teda otsisime puhus kirjanikuga meestejuttu. Teine eredus meenub kui mehelt teksade tagataskust varastati Leedus rahakott, milles oli kogu meie raha. Olime noored ja siis ma suutsin veel kaasa tunda. Teadsin, et mul on kodukapis mitu defkat seljariiet, mida iga sõbranne või komisjonikauplus on varmas võtma.

Ilma mehe ja lasteta tegin pea nädalase bussireisi 2005 aastal Soome koos päevapõikega Põhja Jäämere äärde Norras. See oli kirikurahva reis seuratele ehk suvistele kirikupühadele. Seltskonnaks bussitäis lapsi, noori, vanu. Seal sain aru, et olen väga kohanemisvõimetu uute olukordade, toakaaslaste ja isegi sõbrannaga. Jõudsin isegi endaga mitu korda riidu minna. Kokkuvõttes oli tore, kui kodus laua tagant vaadata. Kirja panin ka. Närvikava oli tugevam ja kaal oli õhem.
http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/kui-televiisoriks-oli-bussiaken-ehk.html

Nüüd tegin seda jälle. Uute, õppeaastal kodustatud kolleegidega. Kolm täispikka päeva Lõuna-Soome loodusreisi. Mõtlesin liiga kaua. Nii jäigi mulle ema-lapsetuba ehk tuba kolmele. Kaks ööd võhivõõrastega oli kogemuslik. Kogesin jälle enda kohanemisvõimetust, sest oskasin teisel hommikul sisse magada st. ei tõusnud tund enne hommikusööki. Sellest oleks saanud tõeline vasaku jala päev võimendatud minu autistlike joontega. Uhh. Põgeneda polnud, tuli kohaneda. Arvan, et 50 % tulin toime. Õhtu- täpsemalt küll öösöögiks laevas 21-23 olin kõik varud kokku võtnud. Õnnestus.

Aga nüüd ikkagi pealkirja juurde. Giidiga bussireis muudab mu täielikuks lambaks. Üheks karjas. Kõik on ette planeeritud, ette määratud. Mõtlemisvõime kaob, hääl uinutab. Ja siis äkki kui antakse tunnikese vaba aega käitungi nagu karjast eraldunud lammas. Tardun ühte poosi ja siis sööstan ükskõik kuhu, kuigi parema meelega taanduksin tunniks kasvõi tualetti. Aga see pole ette nähtud. Ette on nähtud, et läheksid šoppama ja oleksid rõõmus ka. Ja vaat sellega ma veel toime ei tule. Võib olla viiendal päeval, aga aeg sai otsa. Kas tasub ennast veelkord proovile panna? Näiteks järgmisel aastal Ahvenamaale?

Tegelikult oli Lõuna-Soomes ilus. Vanajumal on neid ikka järvedega õnnistanud. Neli ahhaa elamust kirjutan üles külastamise järjekorras:

• imeväike pühakoda Langinkoskil ja kogu keiser Aleksander III kalastamistalu. 
• hiigelsuur, üks maailma suurimaid puukirikuid  Kerimäel
• mungaklooster Valamos, jumalateenistus Õigeusu kirikus
• laevasõit Repojärvel, laulmine akordioni saatel laevalael, õõtsumine valsi ja tangorütmis, saar, kus asub külakalmistu.

Kõige hirmsam kogemus oli kaubalifti sarnane toode Imatra külalistemajas. Kõige hullem maitseelamus esimese päeva lõuna märksõnaga rasvane, oi kui rasvane ja magustoiduks marjakissell saiaga. 

Et ilus oleks, panen pilte ka.

Langinkoski kabel

Kerimäe kirik ja kellatorn

nii kõrge uks!

minimalistlikult kaunis!

Valamo kloostri kirik

mälestusküünlad kallitele

maa kõigub

mingem üles kaljudele!

külakalmistu ja väike kirik saarel

...

Miks nii palju pilte, kus ma isiklikult peal? Aga ikka tõestuseks, et mina olin siin!

Kolmandal õhtul 22.55 suure laeva aknast: ja otsa ta saigi

Vanad armsad majad, puumajad lõbusad

...on tulnud uued ajad (kas) te peate kaduma?


Kui keegi ütleks millise koodiga me siia ilma sünnime küll siis oleks kerge. Või kas oleks? Ehk hoopis igavam.
Igatahes minul ja päälinnabranne suurim kiiks on ajahambast näritud puumajad. Muidugi me ei välista kauneid renoveeritud eluasemeid.
Vanad puumajad on nagu vanad naised: ühed lasevad ajal kulgeda omasoodu, aga teised peidavad kõik värvikihi alla. Ühtedel on kogu elu nagu peopeal - teistel, varjatutel, võib ainult aimata, mida nad on üle elanud.
Kuna branne juba kolmkümmend aastat Kalamajas pesitseb, siis olen saanud siin neid vaatlusi teha küll ja küll. Jukuga ja Juskega. Ja lubada piiluda hoovikohvikutesse.

Seekordsed Kalamaja päevad naelutasid meid kahele superesinemisele Soo  21 õues.

ja hiljem

igatahes siit trepist nad tulid

Aga enne seda leidsime veel põnevat Balti jaama tagant

vaimukusi ka

ja elutõdesid

ning ühe mehe

Seekord me jõudsime kuidagi vähem. Ega me eriti püüdnudki. Lihtsalt vaatasime, et mis ette jääb.

Eks meil ole juba vanust ka. Sellepärast tuleb taburet igale poole kaasa tassida :D

Lõpetuseks -  kes teab, see teab

Mood, mu lemmik!

Et mõtteid suunata, saavad naised alati moest rääkida.
Viiekümnendate teine pool  ja kuuekümnendate algus üksikute piltide toel.

Esimene, aastal 1956. Kehv fotograaf, aga stiilne interjöör: Rullotstega diivan, kaetud kootud patjadega, ümmargune laud tikitud linikuga, seinal vaip.
Tüdrukul võimalikult lühike, tukaga soeng koos kohustusliku sleihviga (saksa keelne laen, millest hiljem sai lehv). Kirju bembergkleit (ema õmmeldud), puuvillased sukad.
Emal siidipluus ja kahar seelik. Detail, mis ei paista  - must lakkvöö, mida modell kandis keskkoolis.

1957 - Modellid -sugulased: tüdruk umbes kahe ja poiss kuue aastane.
Soengumeister ilmselt sama, kui tukka jälgida :) Poisil soni ja traksidega püksid, kahjuks ei näe pikkust. Võiks arvata, et tüdrukul poisi väikseks jäänud dress. Selle oletuse lükkas ema ümber. Dress on modellile ostetud. Punane. Peas väike, ema õmmeldud rätik.

siin soeng paremini näha :)

1957
Haiglas pildistamiseks pandi ikka siidilehv pähe. Flanellist öösärk, ema õmmeldud. Satsidega.

Fotograaf haiglas on suutnud lapse voodist välja meelitada. Pidukleit ema õmmeldud (ilmselgelt punane ) puuvillased sukad. Soeng on muutunud. Tukk kinnitatud juukslõksuga. Sleihv loomulikult.

1958 ?

Modellid sugulased; Tüdruk umbes kolme ja poiss kahene.
Tüdrukul kena suvine sitsikleidike, puhvis varrukatega. (ei saa mitte teise vanaema juures pildistatud dressiga võrrelda) ja valged põlvikud. Huvitav, kas ema polnud läheduses, et tutt jäi pähe sidumata.
Poisil barett, ikkagi pealinnast, mitte soniga külapoiss ja loomulikult pikad püksid.

1959
Preili pealinnas. Mantli ja bareti värvi ei mäleta, ema ka ei mäleta, vist lillakas. Pildi tegi elukutseline fotograaf, lennuk kauba peale.

1960, jaanipäev

1960
Modell nelja  aastane, ema 31
Tädi pulmaks vanatädi siidikleidist õmmeldud sinine, valgete täppidega kleit. Juustesse keeratud rullisoeng.

Pruut 19, mitte enam traditsioonilises pikas kleidis, peigmees 27. Lillekuhila alt piilumas täpilises kleidis, valgete sukkadega modell. Jakk, kott ja kingad punased, sleihv valge.

1960, 27.november

Modell äsja viieseks saanu, isa 28, ema 32
Puuvillane ruuduline kleidike, ema mäletamist mööda oranž

1961, august
Uue maja tüdrukud.

Meie juba tuttav modell vasakult kolmas. veel viiene. Edasiminek on toimunud, kampsun roosa, kleit sellisest krobelisest musliinist, valge, roosade lilledega. Sukad, kingad punased nahast sandaalid. Need on riided, mida mäletan.

1961

Kostüümidraama; kleit marlist, kaunistused vatist, sussid riidest - peab meenutama Lumehelbekest.

1963

Modell 7,5aastane, esimene klass edukalt läbitud, ees ootab pioneerilaager. Seljas ripssiidist, enda  Tallinnast valitud kleidiriidest õmbleja õmmeldud kleit. Käekott punane rohelisega, maasika kujuline. Kee ja käevõru tädilt pildistamise ajaks laenatud. Ei mingit sleihvi enam.

Modellid sugulased.Noormees viie aastane, soeng meie ühise tädi looming. Kirju moodne päevasärk, traksidega püksid. Ikkagi pealinna poiss.

Esimese klassi lõpetamine. 

Tüdrukutel valdavalt valged pluusid ja mustad plisseerseelikud (kelle emad pildistamise päeva unustasid, neil igapäevane tume pluus, valge kraega ja põll. Kohustuslik rinnaehe Volodja pildiga. Lehvid. Tuttava modelli püüd sleihvide hulka kahekordistada.

Poistel erinevad variandid. Rinnaehted valikuliselt. Ühel isegi pikk lips. 10 punkti selle poisi emale-isale.

1963 sügistalv

Modellid õde-venda, kaheksa aastane ja alla aastane. Tüdrukul onunaise masinal kootud kampsun, roheline. Poisil tutvuse kaudu saadud peenvillane komplekt. Täpiks riidest nöörtikandiga vestike.

Modellid-pinginaabrid ja väikevend. Ühel tüdrukul moodne lukuga ese (tal elas ema linnas) 

Kass kummist, täispuhutud. Teguri vabriku toode.

järgneb, kui külm kevad kestab