Taksojuhti minust ei saanud

ehk mõtteid õpetajate päeva eel
Pühendatud kolleegidele

MÖÖDANIK
Kunagi tahtsin õpetajaks. Nagu paljud teised väikesed tüdrukud. Ei, mul polnud eeskuju. Algklasside õpetaja oli tädilik, vaoshoitud emotsioonidega ja igav. Nagu peaaegu kõik õpetajad kuuekümnendatel, ma arvan. Naabrilapsed ei tahtnud minuga koos kooli mängida. Ju ma kamandasin liialt. Siis tulid appi nukud ja karud. Nendele sai klassikaaslaste nimesid panna - koledamatele koledamad ja ilusamatele ilusamad. Hinded jagunesid niisamuti.
Kooli keskastmes sain aru, et päriselus nii ei käi. Olid targad, kavalad ja tuupurid. Rumalad ka. Need, keda "istuma" jäeti. Ma ei tea, kes mina olin. Nelja-viieline polnud olla eriti raske. Uus ajalooõpetaja tuli ülikoolist. Sale, blond ja šarmikas. Tuli ja kadus peale suunamist kohe. Kindlasti linna, arvan.
 Neljanda klassi lõpus kirjutasime kelleks tahame saada. Ajalugu oli uus ja huvitav õppeaine seepärast kujutasin, et minust peaks saama arheoloog. Ega kümne aastane täpselt teadnud, mida see sõna tähendab. Lihtsalt kõlas uhkelt.
Üha rohkem veetsin aega koduloomuuseumis. Vanade asjade ja raamatute lummuses. Eesti keele õpetaja, Eduard Leppik (1924 - 2008) kinkis mulle Juhan Liivi luuleraamatu pühendusega "Minu andekale õpilasele".  Ja mina muudkui lugesin ja lugesin.
Keskkoolis enam nii hästi ei läinud. Läks pigem halvasti. Ka siis pidime kirjutama kelleks tahame saada. Arvasin, et minust võiks saada taksojuht. Mäletan venelannast klassijuhataja nägu, kes teadis minu huvi vene kirjanduse vastu. Muuseas, autojuhilube pole mul tänini.

JOOSTA ENDA VARJU EEST EI SAA
Alustasin koolist. Kuigi ametniku kontrollretkel tunnistati mind "sündinud õpetajaks", jätkasin lasteaias. Seal ei olnud sovjetlikud lollused nii selgepiirilised. Kuna endal põnnid kodus kasvamas, sai mingil hetkel lastendusest siiber nagu praegusel ajal kombeks öelda. Ja nii läksingi mitmekümneks aastaks suurte hulka. Täiskasvanute maailma.
Nüüd olen otsaga lasteaias tagasi. Kolmas aasta läheb. Imetlen omavanuseid, kes kogu tööelu ühte väravasse mänginud on. Minu iseloomuga see ei sobinud. Paigalseis ajab hallitama. Ja hallitanud aednik pole miski aednik. Sellepärast sobitungi rohkem kindlapiirilisele projektitööle.

KASVATADA VÕI ÕPETADA
Neljakümne aastaga on kasvatajatest õpetajad saanud. Ja söögitädidest nende abid või assistendid. Nimi ei riku meest, ütleb vanasõna. Arvan, et hea nimi toetab ja annab väge. Nii et pigem "õpetaja".
Alusharidus on vundament ja koosneb tuhandest pisiasjast. Kui pedagoog koolis saab pühenduda ainevaldkonnale, siis lasteaiaõpetaja peab suutma nööpida sada nööpi, teha sada patsi, pühkida sada pisarat ja nina ja sealjuures vastata küsimustele ning kuulama lugusid "suletud uste tagant".
Peab oskama kasutada uut infosüsteemi Eliis, koostama plaane nädalaks ja aastaks, võtma osa ainesektsiooni tööst, täiendama ja täienema. Peab olema paindlik väikeses rakukeses ehk rühmameeskonnas ja tolerantne ning loov, et tunnetada ennast viiekümnenaiselise karja hulgas.
Kui sa ei suuda teha ussi häält, lennata nagu lepatriinu või veereda nagu kakuke - on õppimise koht.
Lisaks pead teadma mis elukad on "monsterhaid", "vampiirmona" ja "ängribööfsid". Kena, kui selged on väikeste ponide nimed. Ja automargid.

Aga peab ka õpetama reaalsustaju mitte kaotama ja näitama tegelikku maailma meie ümber, kus kasvavad päris puud ja lilled, laulavad päris linnud ja liiguvad päris inimesed. Need, kellele haiget tegemine pole lubatud. Nii sõnade kui muude vahenditega. Rühm on meeskond ja edukaks kooskulgemiseks on vaja reegleid. Muidu tekkib anarhia. Rühm moodustatakse ja kujundatakse pea viie aasta jooksul. Kastetakse ja rohitakse, nagu aednikud ikka teevad. Iga rühm on oma õpetajate nägu.

Loomulikult ei tohi unustada maja vedurit, kus istuvad direktor, asetäitjad ja majandus. Veab, kui vedurijuht oskab hoogu üles võtta ja ka õigel ajal pidurit vajutada. Muidu pudeneksid vagunid rööbastelt. Meil on vedanud. Vedurist järgmises vagunis istuvad kujundajad. Kuidas veel paremini nimetada muusika - ja liikumisõpetajaid ning logopeede-eripedagooge. Nemad peavad olema ilusad inimesed. Et teha ja õpetada ilusaid asju ja kauneid kunste. Meil on vedanud.


TAASTUVENERGIA
tuleb suurem osa kodust ehk tagalast. Alati sellest ei piisa. Tiitliga pärjatud õpetaja rääkis läbi huumoriprisma: no ja siis nentis abikaasa, et oled juba nelikümmend aastat seda tööd teinud ja ikka veel pole direktoriks saanud. Nii see paraku on. Paljudele on lasteaiaõpetaja amet kogu eluks. Mõned kodused saavad ja mõned ei saa aru. Et kuidas saab nii raske töö eest maksta nii väikest tasu. Autoelektriku töötund on kordades suurem kui väikese inimese remontimine. Paraku.
Tean, et mõned meist vabal ajal kõnnivad, mõned laulavad, mõned ujuvad. Aiatöö ja koogiküpsetamine ka. Teater ja kontserdid. Nagu naistel ikka.

Kõige toredamad on ikka väljasõidud omadega ehk motivatsioonipäevad. Võib õppida korvipunumist või teha kolleegi juures mälu- ja muid mänge. Näiteks tants ja tagaajamine ümber lõkke. Võib lasta vibu ja muidu auru välja.  Võib spaatada  Võib korraldada teemaõhtuid "kas ja millal käisin mina lasteaias või minu esimene töökoht", võib kuulata iluteemalist loengut või hoopis slaidiprogrammi pärandkultuurist ja sugupuu uurimisest. Põhjust kokkusaamiseks leiab alati, sest meil on ju juht, kes meid arendab.

Välja võib minna oma väikelinnaski. Nii nagu juhtus neljapäeva õhtul. Kas olete mõelnud, et kooslaulmine on ka meeskonnatöö. Karaoke näiteks. Koostantsimisest rääkimata. Kujutage ette  naistest koosnevat tantsurivi, kes vastavalt muusikale kappab, jonkleb või vonkleb pubilaudade vahel. On kolmekümneseid aga  ka kuuekümneseid. Tempo peab olema üks ja rivi on just niisama tugev kui kõige nõrgem liige.
Oo, kas teil on pidu vä? küsivad minu laste vanused. Jaa, me tähistame saabuvat õpetajate päeva. Ega te siis ometi õpetajad pole???? Ei  ole, rahustame. Oleme lasteaiaõpetajad.

Alati ei paista päike. Kui Pöördumatu tuleb ja on vaja küünlad põlema panna. Siis tuleb üksteist toetada ja kallistada.

Lõpetuseks viie aastase Põnni jutt (mälu järgi): Ma mõtlen, et inimese peas on vist üks alajaam. Ja seal on elekter sees. Nii tulevad sealt igasugused liinid mööda keha laiali ja kõik kohad saavad voolu. Selle nimi on vooluring. Ja siis kui elekter välja lülitada, siis sureb inimene ära.

Nii lihtne see ongi. Me kõik oleme erilised. Vooluringiga.

Endale pai

Kuna argielu murdis sisse, siis lükkus Saaremaast muljetamine tulevikku. Fotokat ka enam pole ....nuuks, aga proovin kahenädalataguse mälu ellu raputada.

NIISIIS
Reede õhtu Kalamajas tekitas maakas st. minus pettumuse - Sergei Pedersen ei musitseerinud Topsis. Nad ütlesid, et lihtsalt polnud teda kutsunud. Sohk. Minu ja branne raskelt tulnud veeringud  jäid neil saamata.  Paras neile.
Seda kergemakaaluliselt saabus laupäeva hommik ja Tallinna bussijaama jõudsime isegi teatud ajavaruga, mis on branne puhul rohkem kui ebatavaline. See on lausa saavutus. Nelja tunnise bussisõidu vältel ei juhtunud midagi ebatavalist. Kui tavaliseks lugeda tagantpoolt tulevat ja üle bussi kostvat mobiilikõnet, milles kõlav naisehääl teatas: No me nüüd juba Mallega sõidame ja eileõhtune pidu oli tore! Vaatasin ehmunult enda kõrval istuvale Mallele otsa ja me mõlemad purskasime naerma. Ühesõnaga, samas bussis sõitis veel keegi naine Mallega. Oma Mallega.
Praamisõit võiks pikem olla bussisõiduga võrreldes, kuigi olen sõiduinimene, sest leian aknast vaadates ikka midagi. Lihtsalt  ilm oli nii ilus, et mine või hääletama.
Olen Saaremaal käinud neli korda. Viimati 2008-ndal,  abi kaasa ja külaklubiga. Seepärast hoidsin meeled valla.

SAAREL, ROOSIDEGA
Bussijaam polnud eriti visiitkaardilik, seepärast kiirustasime linna otsima. Leidsime kaks leidu: kaubanduskeskusest kohalike kunstinäituse ja giidiga Raekoja. Tasuta, muuseas.
Kiirkõnnil läbi ajaloo, mis oli seintele talletatud jäi midagi külge ka. Arensburg ja katkuajad. Ning laemaali vaatamine pea kuklas.
Ajalehe saime ka. Suurepärane algus. Ja juba ootaski meid Grand Rose! Koos miljoni roosiga. Neid jätkus igale poole - küll vaasidesse, vaipadele, kardinatele ja isegi võtmehoidjale. Rääkimata välikohvikust. Maja oli tänava äärest vaadates vana ja väärikas. Mitteläbipaistev nagu need uued. Tundsin ennast peene prouana, kes otsib igavasse argipäeva väikest vaheldust.

Ja juba me sukeldusimegi saunade paradiisi. Kujutage ette - mõnuled kuumal laval ja seinatelekast jookseb läbi film nelja  aasta - ajaga. Eriti mõjuvad on lumised mäetipud. Kümme punkti idee autorile. Ma ei hakka reklaamiguruks, aga ütlen: üldmulje oli taotluslikult intiimne. Peatähelepanu saunadel, basseiniosa jäi tahaplaanile. see-eest sai väliterrassil pikutada. Ma ju pole eriti kusagil käinud. Ainult koduspaas ja Toilas. Keldrirestoran oli tasemel, aga sobib rohkem pimedateks ja külmadeks õhtuteks. Terrass seevastu kutsus hommikust päikesepaistet nautima. Mõne meetri kaugusel helisesid kirikukellad ja kutsusid hommikuteenistusele. Kirik oli rahvast täis. Kuldleer.

Aga enne seda oli laupäeva õhtu. Saunadest hellitatud kehad tuli ju kondama viia. Uudishimu ja veel see miski. Soe õhtu, vanalinn ja kutsuvad küünlad tänavakohvikute ees. Vähe rahvast ja soome keel. Ikkagi juba septembri algus. Otsisime paaniliselt elavat muusikat. Ei leidnud.
Või noh, mis ma ikka valetan. Leidsime küll, aga mitte sellise nagu  lootsime.

SAAREMAA NALJAD
Nimi kõrts ja Kapteni. Kell kümme oli nagu laulus: Kõrts tühi on, kõik kuhugi on läinud....Selgus, et pole veel tulnud. Olime peaaegu lahkumas, kuid siiski ...Uks viis õue. Keset õue seisis st. lamas tekiga kaetud raudvoodi. Kamina ees. No ei saa ju ära minna kohast, kus omanikud midagi sellist on välja mõelnud. Istusime sukkpükste värinal tühja tünni taha ja tellisime jooki. Ühe mehe bänd, mille nimes millegipärast number 5, alustas.
Ja siis see algas. Kohalikud olid ilmselt meie jaoks ette valmistanud "perfomansi". Otsisime piilukaameraid, aga ei tuvastanud asukohti. Uksest astus sisse mitu meest, kes võtsid suuna meie tagasihoidliku istumise poole. No ja siis juba nagu filmist "Kevade" lihtsalt rebiti meid tantsima. Minu partneri musta kapuutsi alt välkusid kaks muigavat  silma. Siis heitis ta kapuutsi kuklasse ja musta lokkpatsi lehvides kukkus mind keerutama. Koperdasin kangetel jalgadel, aga jäin püsti. Sõbranna heitles pikema nokamütsiga. Veel veidi tantsu ja juba nad läinud olidki. Põgenesime ja naersime nii et pisarad silmis.

Ajaleht lubas meile, et pühapäeval  toimuvad "sõnakuulelikuse meistrivõistlused" . Muidugi me ei osalenud. Hiljem selgus, et koertele.
Aga Vello Õunpuu kutsus viikingisorti mehi uue filmi tarvis läbikatsumisse ja ülevaatamisse. Linnateatrisse. Läksime siis pühapäevasel keskpäeval luurele. Lukus uks ja mitte üht meest. No et kus nad siis kõik??? Bingo! Jalutuskäigul lossi poole leidsime nii mõnegi. Kenasti kampades, seljas särgid kirjaga Viru Valge ja käes muidugi seesama reklaamiartikkel. Oleks veel, et Saaremaa viin, aga selline reetmine.

ILUS
Pühapäeval võtsime ette mitmetunnise tutvumisretke. Loss ja kuursaal ja spaade paradiis ja lihtsalt suurepärase arhitektuuriga vanad ja väga vanad majad. Minu jaoks oli kõige meeldejäävam väike Põlluvahi maja Kitsal tänaval. 18 saj.
Välja arvatud lossiümbrus tundusid tänavad inimtühjad. Ja autotühjad. Suvi oli selles linnas lõppenud. Meid see ei seganud. Meie saime oma soojad ilmad kätte.
Ilm oli suurepärane ja kella nelja ajal bussi istuda tundus päris suur ülekohus. Ees ootas jälle neli sõidutundi pluss poolteist kojusõitu.

Arvan, et lugedes saate nüüd aru, miks ma tahaksin veidi varakam olla. Just sellepärast.
Kuigi oleme siia ilma loodud töötegemiseks ja kasinaks eluks, kisuvad geenid ikka sinna olesklemise ja nautlemise poole. Patukahetsuseks tegin nimekirja, mida ma kõik kodus koristama hakkan. Homme.

Lõpetuseks üks virumaa mehe "nali": no mis te naised jooksete sinna spaasse. Ega te sellest ju ilusamaks ja nooremaks lähe, et uuesti mehele saada.
Appikene, uuesti mehele. Et jälle algaks kõik, algaks uuesti....No ei, seda risti ei jaksaks küll teist korda kanda.

Siis me lähme Mallega

....Saarde kala kauplema. Hopsassaaa, Mallega janiiedasi.
Tegelikult sõidame Saaremaale. Spasse. Mall sai sünnipäevakingi kahele ja mina olen see teine!

Ja nüüd ma mõtlesin välja, mis põhjustel tasuks vana olla. Vana võib olla ainult siis, kui oled varanduslikult enam vähem järjel. Siis leiad ikka mingeid enda hellitamise variante, mis elu elamisväärseks teevad. No töö tegemist ma küll silmas ei pea :P
Ikka nautimist! Küll hellitamist hea toidu ja jookidega, küll huvitavate reisidega, küll spaadega.

Vaat kui oled noor, siis võid veidi vaene olla, sest näed välja nii enam vähem st. noor ja see ei sega kedagi, sest kõik arvavad, et sul ju võimalused alles ees ja avastamata. Võid õppida nii meil, kui mujal, sest noorel on lubatud olla vaene üliõpilane. Noor võib osta kogu garderoobi kirikukaltsukast olematu hinna eest ja rääkida taaskasutuse kasulikkusest ja maailma päästmisest rohelise mõtteviisiga. Võid jagada mitme peale nõuka aegse remondiga korterit ja rääkida, kui gool see on ja kui tore on, kui kaaslane tahab just sel hetkel vanni minna, kui sina.
No ja kui pole enam mitte "nii noor", vaid keskealine, siis võid veel küllaltki usutavalt endale valetada, et sind ootavad veel uued väljakutsed ja võimalused, aga tõenäoliselt tõuseb jaanuarist seoses miinimupalga tõusuga töötasu nii paarkümmend raha kuus, mille saad paigutada enda "säästufondi".
Aga katsu vanast peast selgitada, miks kannad teise ringi riideid, ostad "halvem täna" juustu või kala ja sõidad ühistranspordiga. Loomulikult mitte oma suvekodusse. Saamatus on selle nimi.

Nii et nüüd moraal: need, kes arvavad, et kõikide naiste elu algab 50.selt on valel teel. See juhtub muinasjutus ja seebikates. No et kohtad kooliaegset armastust, kellest on vahepael miljonär saanud ja kelle naine on surnud ja kes nüüd sinu üles otsib, et vanaduspõlves üks kena ümbermaailmareis korraldada. Ära loodagi. Veab, kui ei pea teisele poole teed minema, kui mõni endine tantsupartner küla vahel vastu tuleb. Edukaid on meil vähe.
Või kutsub Sind ülemus hommikul enda juurde, räägib elukestvast õppest ja eakate kogemustest ning lubab pea mittemillegi tegemise eest palgalehele neljakohalise numbri.
Vaat siis võid lausuda nagu Iff selles prillireklaamis: Elu on elamist väärt!

Senikaua, kui seda ei juhtu ja muidugi seda ei juhtu, korjad kokku oma väikesed rõõmud, mida tegelikult pole üldse mitte vähe ja moodustad nendest kena kookoni või kandami (oleneb päevast) ja tõttad töömesilaseks, rõõmustades, et sul ikka see töö on. Ja siis tuled koju rõõmustades, et sul ikka on üks koht siin maamuna peal.
Selline paik, kus pole pommirünnakuid, boamadusid ega tuhat muud ähvardavat asja. Vääramatuid jõudusid ega maavärinaid ka.
Olenemata vanusest.