Laupäev, 4. oktoober 2014

Taksojuhti minust ei saanud


ehk mõtteid õpetajate päeva eel
Pühendatud kolleegidele

MÖÖDANIK
Kunagi tahtsin õpetajaks. Nagu paljud teised väikesed tüdrukud. Ei, mul polnud eeskuju. Algklasside õpetaja oli tädilik, vaoshoitud emotsioonidega ja igav. Nagu peaaegu kõik õpetajad kuuekümnendatel, ma arvan. Naabrilapsed ei tahtnud minuga koos kooli mängida. Ju ma kamandasin liialt. Siis tulid appi nukud ja karud. Nendele sai klassikaaslaste nimesid panna - koledamatele koledamad ja ilusamatele ilusamad. Hinded jagunesid niisamuti.
Kooli keskastmes sain aru, et päriselus nii ei käi. Olid targad, kavalad ja tuupurid. Rumalad ka. Need, keda "istuma" jäeti. Ma ei tea, kes mina olin. Nelja-viieline polnud olla eriti raske. Uus ajalooõpetaja tuli ülikoolist. Sale, blond ja šarmikas. Tuli ja kadus peale suunamist kohe. Kindlasti linna, arvan.
 Neljanda klassi lõpus kirjutasime kelleks tahame saada. Ajalugu oli uus ja huvitav õppeaine seepärast kujutasin, et minust peaks saama arheoloog. Ega kümne aastane täpselt teadnud, mida see sõna tähendab. Lihtsalt kõlas uhkelt.
Üha rohkem veetsin aega koduloomuuseumis. Vanade asjade ja raamatute lummuses. Eesti keele õpetaja, Eduard Leppik (1924 - 2008) kinkis mulle Juhan Liivi luuleraamatu pühendusega "Minu andekale õpilasele".  Ja mina muudkui lugesin ja lugesin.
Keskkoolis enam nii hästi ei läinud. Läks pigem halvasti. Ka siis pidime kirjutama kelleks tahame saada. Arvasin, et minust võiks saada taksojuht. Mäletan venelannast klassijuhataja nägu, kes teadis minu huvi vene kirjanduse vastu. Muuseas, autojuhilube pole mul tänini.

JOOSTA ENDA VARJU EEST EI SAA
Alustasin koolist. Kuigi ametniku kontrollretkel tunnistati mind "sündinud õpetajaks", jätkasin lasteaias. Seal ei olnud sovjetlikud lollused nii selgepiirilised. Kuna endal põnnid kodus kasvamas, sai mingil hetkel lastendusest siiber nagu praegusel ajal kombeks öelda. Ja nii läksingi mitmekümneks aastaks suurte hulka. Täiskasvanute maailma.
Nüüd olen otsaga lasteaias tagasi. Kolmas aasta läheb. Imetlen omavanuseid, kes kogu tööelu ühte väravasse mänginud on. Minu iseloomuga see ei sobinud. Paigalseis ajab hallitama. Ja hallitanud aednik pole miski aednik. Sellepärast sobitungi rohkem kindlapiirilisele projektitööle.

KASVATADA VÕI ÕPETADA
Neljakümne aastaga on kasvatajatest õpetajad saanud. Ja söögitädidest nende abid või assistendid. Nimi ei riku meest, ütleb vanasõna. Arvan, et hea nimi toetab ja annab väge. Nii et pigem "õpetaja".
Alusharidus on vundament ja koosneb tuhandest pisiasjast. Kui pedagoog koolis saab pühenduda ainevaldkonnale, siis lasteaiaõpetaja peab suutma nööpida sada nööpi, teha sada patsi, pühkida sada pisarat ja nina ja sealjuures vastata küsimustele ning kuulama lugusid "suletud uste tagant".
Peab oskama kasutada uut infosüsteemi Eliis, koostama plaane nädalaks ja aastaks, võtma osa ainesektsiooni tööst, täiendama ja täienema. Peab olema paindlik väikeses rakukeses ehk rühmameeskonnas ja tolerantne ning loov, et tunnetada ennast viiekümnenaiselise karja hulgas.
Kui sa ei suuda teha ussi häält, lennata nagu lepatriinu või veereda nagu kakuke - on õppimise koht.
Lisaks pead teadma mis elukad on "monsterhaid", "vampiirmona" ja "ängribööfsid". Kena, kui selged on väikeste ponide nimed. Ja automargid.

Aga peab ka õpetama reaalsustaju mitte kaotama ja näitama tegelikku maailma meie ümber, kus kasvavad päris puud ja lilled, laulavad päris linnud ja liiguvad päris inimesed. Need, kellele haiget tegemine pole lubatud. Nii sõnade kui muude vahenditega. Rühm on meeskond ja edukaks kooskulgemiseks on vaja reegleid. Muidu tekkib anarhia. Rühm moodustatakse ja kujundatakse pea viie aasta jooksul. Kastetakse ja rohitakse, nagu aednikud ikka teevad. Iga rühm on oma õpetajate nägu.

Loomulikult ei tohi unustada maja vedurit, kus istuvad direktor, asetäitjad ja majandus. Veab, kui vedurijuht oskab hoogu üles võtta ja ka õigel ajal pidurit vajutada. Muidu pudeneksid vagunid rööbastelt. Meil on vedanud. Vedurist järgmises vagunis istuvad kujundajad. Kuidas veel paremini nimetada muusika - ja liikumisõpetajaid ning logopeede-eripedagooge. Nemad peavad olema ilusad inimesed. Et teha ja õpetada ilusaid asju ja kauneid kunste. Meil on vedanud.


TAASTUVENERGIA
tuleb suurem osa kodust ehk tagalast. Alati sellest ei piisa. Tiitliga pärjatud õpetaja rääkis läbi huumoriprisma: no ja siis nentis abikaasa, et oled juba nelikümmend aastat seda tööd teinud ja ikka veel pole direktoriks saanud. Nii see paraku on. Paljudele on lasteaiaõpetaja amet kogu eluks. Mõned kodused saavad ja mõned ei saa aru. Et kuidas saab nii raske töö eest maksta nii väikest tasu. Autoelektriku töötund on kordades suurem kui väikese inimese remontimine. Paraku.
Tean, et mõned meist vabal ajal kõnnivad, mõned laulavad, mõned ujuvad. Aiatöö ja koogiküpsetamine ka. Teater ja kontserdid. Nagu naistel ikka.

Kõige toredamad on ikka väljasõidud omadega ehk motivatsioonipäevad. Võib õppida korvipunumist või teha kolleegi juures mälu- ja muid mänge. Näiteks tants ja tagaajamine ümber lõkke. Võib lasta vibu ja muidu auru välja.  Võib spaatada  Võib korraldada teemaõhtuid "kas ja millal käisin mina lasteaias või minu esimene töökoht", võib kuulata iluteemalist loengut või hoopis slaidiprogrammi pärandkultuurist ja sugupuu uurimisest. Põhjust kokkusaamiseks leiab alati, sest meil on ju juht, kes meid arendab.

Välja võib minna oma väikelinnaski. Nii nagu juhtus neljapäeva õhtul. Kas olete mõelnud, et kooslaulmine on ka meeskonnatöö. Karaoke näiteks. Koostantsimisest rääkimata. Kujutage ette  naistest koosnevat tantsurivi, kes vastavalt muusikale kappab, jonkleb või vonkleb pubilaudade vahel. On kolmekümneseid aga  ka kuuekümneseid. Tempo peab olema üks ja rivi on just niisama tugev kui kõige nõrgem liige.
Oo, kas teil on pidu vä? küsivad minu laste vanused. Jaa, me tähistame saabuvat õpetajate päeva. Ega te siis ometi õpetajad pole???? Ei  ole, rahustame. Oleme lasteaiaõpetajad.

Alati ei paista päike. Kui Pöördumatu tuleb ja on vaja küünlad põlema panna. Siis tuleb üksteist toetada ja kallistada.

Lõpetuseks viie aastase Põnni jutt (mälu järgi): Ma mõtlen, et inimese peas on vist üks alajaam. Ja seal on elekter sees. Nii tulevad sealt igasugused liinid mööda keha laiali ja kõik kohad saavad voolu. Selle nimi on vooluring. Ja siis kui elekter välja lülitada, siis sureb inimene ära.

Nii lihtne see ongi. Me kõik oleme erilised. Vooluringiga.

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Väga südamlik jutt, väikeste inimestega töötama iga inimene lihtsalt ei sobigi. Süda peab olema õige koha peal, kaastunnet, kannatlikkust ja enda kehtestamise oskust peab olema rohkem kui mõnel teisel töökohal. Minul on küll vana harjumuse tõttu raskusi kasvatajate õpetajaks kutsumisega :D Aga üht ma ei mõista, kui ametinimetus on üks ja sama, miks lasteaiaõpetajad siis vähem palka saavad? Minu lastelaste "koolis" nagu nad ise ütlevad, ehk tegelikult ikka lasteaias, pidid kasvatajad õpetajatega saama samasugust palka. Ja kohe on ka tunda, et noori toredaid inimesi on sinna tööle tulemas.

Hundi ulg ütles ...


Selle loo peale tahaks ütelda midagi head ja ilusat, kuid ei leia õigeid sõnu.

Emmeliina ütles ...

Aitäh!