Laupäev, 20. september 2014

Endale pai

Kuna argielu murdis sisse, siis lükkus Saaremaast muljetamine tulevikku. Fotokat ka enam pole ....nuuks, aga proovin kahenädalataguse mälu ellu raputada.

NIISIIS
Reede õhtu Kalamajas tekitas maakas st. minus pettumuse - Sergei Pedersen ei musitseerinud Topsis. Nad ütlesid, et lihtsalt polnud teda kutsunud. Sohk. Minu ja branne raskelt tulnud veeringud  jäid neil saamata.  Paras neile.
Seda kergemakaaluliselt saabus laupäeva hommik ja Tallinna bussijaama jõudsime isegi teatud ajavaruga, mis on branne puhul rohkem kui ebatavaline. See on lausa saavutus. Nelja tunnise bussisõidu vältel ei juhtunud midagi ebatavalist. Kui tavaliseks lugeda tagantpoolt tulevat ja üle bussi kostvat mobiilikõnet, milles kõlav naisehääl teatas: No me nüüd juba Mallega sõidame ja eileõhtune pidu oli tore! Vaatasin ehmunult enda kõrval istuvale Mallele otsa ja me mõlemad purskasime naerma. Ühesõnaga, samas bussis sõitis veel keegi naine Mallega. Oma Mallega.
Praamisõit võiks pikem olla bussisõiduga võrreldes, kuigi olen sõiduinimene, sest leian aknast vaadates ikka midagi. Lihtsalt  ilm oli nii ilus, et mine või hääletama.
Olen Saaremaal käinud neli korda. Viimati 2008-ndal,  abi kaasa ja külaklubiga. Seepärast hoidsin meeled valla.

SAAREL, ROOSIDEGA
Bussijaam polnud eriti visiitkaardilik, seepärast kiirustasime linna otsima. Leidsime kaks leidu: kaubanduskeskusest kohalike kunstinäituse ja giidiga Raekoja. Tasuta, muuseas.
Kiirkõnnil läbi ajaloo, mis oli seintele talletatud jäi midagi külge ka. Arensburg ja katkuajad. Ning laemaali vaatamine pea kuklas.
Ajalehe saime ka. Suurepärane algus. Ja juba ootaski meid Grand Rose! Koos miljoni roosiga. Neid jätkus igale poole - küll vaasidesse, vaipadele, kardinatele ja isegi võtmehoidjale. Rääkimata välikohvikust. Maja oli tänava äärest vaadates vana ja väärikas. Mitteläbipaistev nagu need uued. Tundsin ennast peene prouana, kes otsib igavasse argipäeva väikest vaheldust.

Ja juba me sukeldusimegi saunade paradiisi. Kujutage ette - mõnuled kuumal laval ja seinatelekast jookseb läbi film nelja  aasta - ajaga. Eriti mõjuvad on lumised mäetipud. Kümme punkti idee autorile. Ma ei hakka reklaamiguruks, aga ütlen: üldmulje oli taotluslikult intiimne. Peatähelepanu saunadel, basseiniosa jäi tahaplaanile. see-eest sai väliterrassil pikutada. Ma ju pole eriti kusagil käinud. Ainult koduspaas ja Toilas. Keldrirestoran oli tasemel, aga sobib rohkem pimedateks ja külmadeks õhtuteks. Terrass seevastu kutsus hommikust päikesepaistet nautima. Mõne meetri kaugusel helisesid kirikukellad ja kutsusid hommikuteenistusele. Kirik oli rahvast täis. Kuldleer.

Aga enne seda oli laupäeva õhtu. Saunadest hellitatud kehad tuli ju kondama viia. Uudishimu ja veel see miski. Soe õhtu, vanalinn ja kutsuvad küünlad tänavakohvikute ees. Vähe rahvast ja soome keel. Ikkagi juba septembri algus. Otsisime paaniliselt elavat muusikat. Ei leidnud.
Või noh, mis ma ikka valetan. Leidsime küll, aga mitte sellise nagu  lootsime.

SAAREMAA NALJAD
Nimi kõrts ja Kapteni. Kell kümme oli nagu laulus: Kõrts tühi on, kõik kuhugi on läinud....Selgus, et pole veel tulnud. Olime peaaegu lahkumas, kuid siiski ...Uks viis õue. Keset õue seisis st. lamas tekiga kaetud raudvoodi. Kamina ees. No ei saa ju ära minna kohast, kus omanikud midagi sellist on välja mõelnud. Istusime sukkpükste värinal tühja tünni taha ja tellisime jooki. Ühe mehe bänd, mille nimes millegipärast number 5, alustas.
Ja siis see algas. Kohalikud olid ilmselt meie jaoks ette valmistanud "perfomansi". Otsisime piilukaameraid, aga ei tuvastanud asukohti. Uksest astus sisse mitu meest, kes võtsid suuna meie tagasihoidliku istumise poole. No ja siis juba nagu filmist "Kevade" lihtsalt rebiti meid tantsima. Minu partneri musta kapuutsi alt välkusid kaks muigavat  silma. Siis heitis ta kapuutsi kuklasse ja musta lokkpatsi lehvides kukkus mind keerutama. Koperdasin kangetel jalgadel, aga jäin püsti. Sõbranna heitles pikema nokamütsiga. Veel veidi tantsu ja juba nad läinud olidki. Põgenesime ja naersime nii et pisarad silmis.

Ajaleht lubas meile, et pühapäeval  toimuvad "sõnakuulelikuse meistrivõistlused" . Muidugi me ei osalenud. Hiljem selgus, et koertele.
Aga Vello Õunpuu kutsus viikingisorti mehi uue filmi tarvis läbikatsumisse ja ülevaatamisse. Linnateatrisse. Läksime siis pühapäevasel keskpäeval luurele. Lukus uks ja mitte üht meest. No et kus nad siis kõik??? Bingo! Jalutuskäigul lossi poole leidsime nii mõnegi. Kenasti kampades, seljas särgid kirjaga Viru Valge ja käes muidugi seesama reklaamiartikkel. Oleks veel, et Saaremaa viin, aga selline reetmine.

ILUS
Pühapäeval võtsime ette mitmetunnise tutvumisretke. Loss ja kuursaal ja spaade paradiis ja lihtsalt suurepärase arhitektuuriga vanad ja väga vanad majad. Minu jaoks oli kõige meeldejäävam väike Põlluvahi maja Kitsal tänaval. 18 saj.
Välja arvatud lossiümbrus tundusid tänavad inimtühjad. Ja autotühjad. Suvi oli selles linnas lõppenud. Meid see ei seganud. Meie saime oma soojad ilmad kätte.
Ilm oli suurepärane ja kella nelja ajal bussi istuda tundus päris suur ülekohus. Ees ootas jälle neli sõidutundi pluss poolteist kojusõitu.

Arvan, et lugedes saate nüüd aru, miks ma tahaksin veidi varakam olla. Just sellepärast.
Kuigi oleme siia ilma loodud töötegemiseks ja kasinaks eluks, kisuvad geenid ikka sinna olesklemise ja nautlemise poole. Patukahetsuseks tegin nimekirja, mida ma kõik kodus koristama hakkan. Homme.

Lõpetuseks üks virumaa mehe "nali": no mis te naised jooksete sinna spaasse. Ega te sellest ju ilusamaks ja nooremaks lähe, et uuesti mehele saada.
Appikene, uuesti mehele. Et jälle algaks kõik, algaks uuesti....No ei, seda risti ei jaksaks küll teist korda kanda.



2 kommentaari:

Bianka ütles ...

Väga hästi öeldud, mismõttes uuesti mehele tahaks :P Kui nii vanaks ära on elatud, nagu meie sinuga, siis saad aru, et mitte mingi mees ei tee su elu paremaks ega õnnelikumaks, kui ise õnnelik olla ei oska. Sina oskad oma elu küll rõõmsamaks teha, nagu selle SPAs käiguga.

Emmeliina ütles ...

Täpselt naelapea pihta, Bianka. Eks ma veidi tänu Sinu mõttekäikudele olen ennast muutnud. Ikkagi seitse aastat blogimist koos kommentaaridega.