Õhtuks koju III

.

Kalmud...Kalmistu...kalmuaed...surnud...surnuaed

Kohad, kus on nii palju erinevat kultuurikihti.
Surnuaed ehk kalmistu on paik, kuhu maetakse surnuid kas laibamatustel või tuhastatult urniga. Kalmud ehk hauad on surnuaial tähistatud hauatähise - hauakivi, hauasamba, hauaplaadi, risti või kenotaafiga.
Tänapäeva Eesti surnuaiad on enamasti puude, põõsaste ja teeradadega pargid. (Vikipeedia)
Kuna ma ei teadnud, mis on kenotaaf, siis: kenotaaf on hauamärk inimesele, kes on maetud mujale või kelle säilmed on kadunud.

Alljärgnevad teadmised on kokku nopitud Aliis Kiikeri magistritööst "Muutuvast surmakultuurist 21 saj. Eestis " (2012). Suur tänu talle.

Muinasaja põletusmatusest on esimesed leiud pronksiajast (1100 eKR), kus leiud olid maetud kivikalme alla. Valdavalt puistati tuhk kas vette või maapinnale. (Tõnno Jonuks)
Rauaaja kivikirstkalmetesse ja hiljem tarandkalmetesse maeti laibad, põletamist oli vähe.
Algselt individuaalmatusteks mõeldud tarandid asendusid kollektiivhauana mõeldud suuremate kambritena ja aegapidi levis põletatult matmine. Oli levinud osaline matmine ja osaline põletamine kusjuures põletati peamiselt päid (Valter Lang)
5-11 saj. oli peamiseks matmistüübiks põletusmatus kivivarekalmetesse, sest kivid tuleriida all andsid põletamisele parema tõmbe. Nii võisid kivid lihtsalt peale matmist paigale jääda ja sellest kujunesidki sellele ajale omased matmispaigad. (Andres Tvaur)
6 saj. teisest poolest on Kagu-ja Ida-Eestis leitud põletusmatustega liivakääpaid, reeglina veekogu ääres. Kääbastes on savinõude kilde, mis võivad olla matuseurnid. Lisaks on avastatud viikingieelsed paadis või laevas põletatud surnud. (Andres Tvaur)
I at teisel poolel oli meil levinumaks põletusmatus. Põletatud säilmed asetati maasse kaevatud auku ja kaeti mulla või kividega.
Nii et laibapõletuskomme rauaajast kuni muinasaja lõpuni oli Balti mere idakallastel laialt levinud.
Muinasaja lõpusajandeil hakkab levima laibamatus, paralleelselt põletusmatusega. Põletusmatus püsis pikemalt Lõuna - Eestis v.a. õigeusklik Setumaa (Mati Mandel)
Lõuna Eesti 13-18 saj. külakalmistutelt leitud leiud näitavad, et surnute põletamine ei lõppenud pärast muistse vabadusvõitluse lõppu lubades arvata, et tegemist pole harvade üksikmatuste, vaid elujõus püsinud kombega. Surnute põletamine oli kõrg- ja hilisaegse Euroopa kõrgkultuurilisel foonil tavatu nähtus.  (Aliis Kiiker)
Kristlus soosis surnute matmist maa pealsesse, mitte maa.alusesse hauda. Surnute põletamise keeld on muistse vabadusvõistluse alistumislepingus.
Seega vähendas ristiusk põletusmatuste osakaalu kuni selle liigi väljasuremiseni. Kirjalikke allikaid keskaegse Eesti kohta napib.

Järgneva olen kogunud Heiki Valk artiklist Uus ja vana usk (Horisont 2006)
Kogu Eestis hakkasid lisaks kirikutele kerkima väiksed keskaegsed maa- või külakabelid. Nende kohta on teada üsna vähe. Ainult pärimustes levivad Kabelimäe või Kirikumäe kohanimed. Rootsi ajal, 17 sajandil, oli neid veel palju alles.
Keskaja saabumine tähendas uue matusepaikade süsteemi kujunemist. Enamik muinaskalmeid jäeti pärast vallutust maha. Nende asemel kasutusele võetud uued kalmistud paiknesid samuti külade juures.
Kuigi kerkisid kirikud ja nende ümber kristlikud kalmistud, jäi Liivimaal kehtima matusepaikade kaksiksüsteem, mida mujal Euroopas ja Põhjamaades polnud.
Matmine külade juurde oli 13-17 saj. niivõrd massiline, et seda oli sunnitud aktsepteerima Liivimaa kirikuvõimud. Olukord muutus alles Rootsi ajal, kui kirik hakkas täie rangusega võitlema külakalmete, kui anomaalse ja lubamatu nähtuse vastu.
Talupojad põhjendasid matmist halbade teeolude ja kirikukalmistu maksuga. Rahvaluule pärimused räägivad, et eestlaste uskumustes seaostus surnu elupaik kalmistuga, kus kohtuti teispoolsusesse läinud lähedastega. Seto kultuuris, kus õigeusu reeglid ei tõrjunud välja eelkristlikke traditsioone, on veel praegugi au sees haual söögi ja joogi jagamine.
Kuna Põhja ja Lääne- Eestis toimus üleminek ristiusule valutumalt ja osa vanast ülikkonnast jõudis vasalliseisusse, siis kajastus see ka erinevates matusekommetes. Lõuna- Eesti eliit sinna ei pääsenud ja nii jäid sealsete linnade matusekombedki külakommete tasemele. Seevastu Põhja- Eestis vastas linnade matusekombestik kristliku Euroopa normidele.
Maarahva seas valitses 13-17 saj. maailmapilt, kus põimusid nii eelkristlikud kui kristlikud uskumused kuhu kuulusid nii kirikukalmistud, külakalmistud, maakabelid, looduslikud ohvripaigad.
Lisaks tõi 18 sajand suuri muudatusi kirikuellu. tekkisid vennastekogudused, mille juhid ja kõnelejad elasid rahva keskel. Ehitati uusi palvemaju ja vabakirikuid. 15 % rahvast siirdus sajandivahetusel ortodoksesse riigikirikusse.


Kalmistute ajalugu on tihedalt seotud kirikutega.
Kuni 1772 maeti Vene Tsaaririigi luterlikes kubermangudes surnuid enamasti kirikuaeda ning jõukamaid inimesi kiriku sisse.
Emmeliina tahab teada: Aga kuhu siis maeti enne ja pärast  Põhjasõda külainimesed. Surnuaiad kirikute ümber polnud ju nii suured ja kihelkonna peale oli ju üks kirik. Järelikult pidid ikka veel külasurnuaiad  eksisteerima, sest kui Simuna surnuaed rajati l817 mis toimus siis selles kandis enne seda? Perekonnanimesid polnud, haudasid ei tähistatud. 

1772.a. - Katariina II korraldus, kus nõuti, et kalmistud tuleb rajada selleks sobivasse kohta.
Mõisad eraldasid maa ja hakkasid tekkima tänapäevani kasutusel olevad kalmistud. .
Seadus kehtis ka linnade kohta. Seaduses oli kirjas, et uus kalmistu tohib asuda vähemalt 200 m kaugusel linnamajadest.
Kopli kalmistu õnnistati 1774 a. Samal aastal toimus esimene matus. Tegemist on sellesama kalmistuga, mille hävitas nõukogude võim  1950.a ja kujundas pargiks ümber. Kalmistul oli väga suur ajalooline kui arhitektuuriline väärtus (kabelid, monumendid, sepised jne. ) Kivist monumente veeti Russalka juurde pinnatäiteks ja rannamüüri ehitamiseks. Kalmistule ehitati tantsuplats ja õllepaviljon.

Ka mõisnikud pidid seadust jälgima. Sellepärast hakkasid  nad rajama oma perekonnakalmistuid, et mitte olla maetud lihtrahva surnuaeda. Perekonnakalmistuid on rohkem Lõuna - Eestis.

Paljudes maakohtades ei jätkunud hiljem ühest surnuaiast ja nii tekkis nn. vana ja uus surnuaed

Vello Salo: Esimene kristlik misjonär astus meie maale 1180 aasta paiku. tema rahumeelne kuulutustöö jäi lühikeseks, poolteist aastakümmet. siis algas meie maal ristisõda, mis lõppes sõjast järelejäänud paganate ristimise ja Liivimaa kirikuriigi rajamisega. Sisuliselt oli see saksa koloonia kus nii vaimulikud kui poliitilised ametid olid varutud sakslastele, kuna mittesakslaste osaks jäi olla lihttööliste reserviks. Eestis kehtis see olukord 1918.a. iseseisvuseni. ka siis, kui poliitiline ülemvõim oli Taani, Rootsi, Poola või Vene käes. talupojad jäeti kogu aeg omapead. Arheoloogilised leiud näitavad, et maarahva matmiskombed osutuvad oluliselt samadeks 13. saj. keskpaigast 19.saj. keskpaigani.

Kui kellelegi on kätte juhtunud mõni teemakohane raamat, siis palun andke teada
järgneb

Õhtuks koju II

Kõik me oleme surelikud.
Kusagilt loetust on meelde jäänud, et keskmiselt jätab oma maise maailmaga hüvasti Eestis viiskümmend inimest päevas. Nii et oma lähedaste, sõprade, koolikaaslaste, hõimlaste, kogukondlaste aga ka tuntud inimeste lahkumisega tuleb meil nii või teisiti kokku puutuda. Meeldib see meile või ei.
Esimese teate mittelähisugulaste lahkumisest võiks anda omaste poolt pandud ajalehe kuulutus. Hoolivalt mõjub, kui kohalikus lehes antakse teada lahkunust, lisatud sünni ja surmaasta (siiski on päris ohtralt samanimelisi), ärasaatmise päev ja koht. Siis on alati võimalus kaastunnet avaldada kas kaardiga, ajalehe kaastundeavaldusega või ise kohale minna. Isiklikult olen selle poolt, et matustele ei pea kutset ootama. See on iga inimese isiklik asi ja otsus. Milleks valmistada leinajatele lisapingeid ja kohustusi.
Minu jaoks tähendab inimese ärasaatmine talle viimse austuse avaldamist ja kolme peotäie mulla viskamist.
Teine asi,  kui lahkub keegi pereringist või lähisugulaste hulgast. Siis oleneb juba siseringi traditsioonidest ja kommetest. Ka leinal ja matustel on oma etikett. Meie kultuuris on kaks põhilist matmisviisi: hauamatus ja tuhastamismatus; kristlik ja ilmalik matus. Kuna teade annab informatsiooni, siis ei tohiks tekkida olukord, kus paduateist demonstratiivselt ootab kiriku ukse taga või mutikesed halvustavad kremeerimismatuse harjumatust. Parem oleks endale varem selgeks teha kuhu lähed ja milleks lähed. Ilmaliku matuse viib läbi leinakõneleja, kristliku vaimulik. Kristlike matuste osatähtsus on suurlinnades väiksem, maal suurem.
Lahkunule viimase austuse märgiks on lilled ja pärjad. Kuidas suhtuda teatesse: lilli ja pärgi mitte tuua.  Vana aja kombe inimestes tekitab see ebalust ja traditsioonide eiramist. Ise arvan, et pole vaja võtta keeldu üks ühele ja kui süda ütleb, siis on alati võimalik teha tagasihoidlik valik.
Kaastunde avaldamise leinajatele määrab kombestik. Meil Põhja Eestis on nii, et lähedased seisavad või istuvad kas kirstu kõrval või esireas. Isiklikult olen seda teinud enne matmistseremooniat ja sellega koos asetanud lilled lahkunu kõrvale. Kui tegu pole lähisugulasega, siis olen peale puusärgi hauda laskmist ja kolme peotäie mulla viskamist vaikselt lahkunud kui just ei ole leinajad mind isiklikult palunud peielauda jääda.
Viimasel ajal on mul tekkinud üks tähelepanek: digifotokate laialdane levik on tekitanud minu jaoks piinliku kombe minna kaameraga leinajate ja surnu isiklikku ruumi. Arvan, et ainult omaste poolt kohale kutsutud fotograafil sobib pildistada ja seda tuleks teha äärmiselt taktitundeliselt.
Küll on juhtunud, et mõne kadunu ärasaatmisel olen olnud ainus fotoaparaadiga isik ja siis omaste palvel kohustuse enda kanda võtnud. Mulle on kõige hingelähedasemad lillede ja küünaldega kaunistatud kalm koos hauatähisega ja omaksed seal ümber. See on nagu lõplik maine hüvastijätt: oleme kõik teinud ja nüüd saame igaüks ise omaette leinata.
Veel üks mind häiriv tähelepanek: surnu ärasaatmisele sobimatu riietus. Loodan, et mind ei peeta snoobiks kui arvan, et kirevad värvid pole meie kultuuri leinavärvid. On ju palju tagasihoidlikku värvigammat mille hulgast valida.


Missugune on hea kadunuke? Sellest on kirjutanud Elukirjas Valve Raudnask:

Hea lahkunu on see, kes ei tee oma matuseid lähedastele raskemaks. Iga inimene, kes on juba üle 30 aasta vana – ei, ma ei eksi arvuga! – , võiks oma lähedastega sellel teemal rääkida. Me kõik võime ühel hetkel minna, olgu aastaid 40 või 80. Tuleks rääkida vähemalt sellest, kas inimene soovib kiriklikku või ilmalikku matust, kas urni- või klassikalist matust.
Näiteks oli minu onu hea maetav. Ta oli spetsiaalsesse vihikusse kõik kirja pannud. Seal olid ka inimeste telefoninumbrid, keda matusele kutsuda. Lisaks rääkis ta veel makile jutu, mida peielauas kuulati. Ta ütles: „Ärge muretsege – minu tee on käidud ja elu elatud.“
Minu soovitus on: tehke oma matuste asi korda. Tehke oma ärasaatmine teistele lihtsamaks! Need 4-5 päeva, mis Eestis on kombeks matuste ettevalmistamiseks jätta, on lühike aeg. Selle aja jooksul on keeruline kõike välja mõelda, ise leinates. Sealjuures on inimesed tööl ja töö ei pruugi lasta ainult matustega tegelda. Nii saadaksegi pärast lahkunu sõbranna käest sõimata, miks teda matustele ei kutsutud.
Kui panete oma matusteks korraldused kirja, öelge teistele ka, kus see paber on. Üks Ameerika president pani kirja väga täpsed soovitused oma matusteks. Aga soovitused olid seifis, seif lukus ja kus võti on, ei teadnud keegi. See leiti alles mitu nädalat pärast matust…
Kui me lähedasi armastame, siis me ei tee oma matuseid neile liiga raskeks.

Kui eelmisel sajandil oli surm üks osa elust, siis nüüd võib juhtuda, et surm lükatakse elu äärealale või sellest väljapoole. Lapsi hoitakse matustest eemal, et vanem ei peaks vastama eksistentsiaalsetele küsimustele, mis talle endalegi ebaselged. Esimene matus,  mu isa oma, kui olin seitsmeteistkümne aastane, jättis minusse väga sügavad hingehaavad, sest varasem surmaga kokku puutumine tähendas vaid haudu ja riste surnuaial.

Võib olla sellepärast see hingedeaja mõtelus.

Pärimuskultuuri uurides ja sugupuude lugusid tutvustades leidsin väga huvipakkuva portaali:http://www.kalmistud.ee/est/Kalmistute-koduleht

Õhtuks koju

Mine tea, kas mängis rolli hingedeaja hingus või tormav ilm, aga sukeldusin eile hommikul genisse. Pole seda mitmeid aegu uurinud ja nii leidsin, et minu isapoolne sugulane Kristiina seal kõvasti toimetanud oli. Arvan, et andmete hankimise algatus tuli tema tädilt st. minu isa onutütrelt. Kirjutas ju Ester Laos kaheksakümnendatel oma vanemate ja kodutalu loo romaani "Õhtuks koju". Kuigi jutt ilukirjanduslik võib sealt uurimusi välja lugeda.

Nii et tänases blogiloos räägin ma osalt teise inimese kirjasõna läbi.

Paljud paigad tõrjuvad mind nagu solvunult või tunduvad surnud. Ei ärata neid mu jutud oma perest, saabuvast iseseisvusest või lapsepõlvemälestustest...

...Maa. Maalapsed me oleme, maarahvast sirgunud...

...Silme ees hõljub veidi udune helesinine viirg nagu Linnutee. Selles liiguvad inimesed. Ma ei ole neid kunagi näinud, kuid tean nende nimesid. Igaüks veab oma hõbedast elulõnga. Kõigis näen pinget, püüdu kristallidena säravate tähtede poole. Mõne elu, nagu Christjanil, kelle sünniaasta on 1782, viskub kiiresti ja kergelt kõrgele ja kaugele. Teised veavad oma saatust kui venivat lõnga. Minnakse koos ja üksikult. Suurest perest, nagu Tõnisel, jääb laste elulõngu ja kustunud tähti helendavate ristidena maha. Teised peatuvad, ristike tuhmub kui halliks virvenduseks.

Liigutakse edasi, ainult edasi. Suurtest peredest hargneb kiiri kui päikesest laste joonistusel. Üle põlvkonna korduvad samad nimed: Johann, Liso, Mihkel, Hindrik, Ann, Kadri.

Kõik inimese elus on alles selles helendavas tombus. Nagu andmepank, mõtlen. Mõnigi püüab endast mõndagi maha raputada ja ära peita, kuid see ei õnnestu, kuidas ka ei püüaks. Kõik on püsiv, nii hea kui halb. Kõik elab igavesti. Kas siis surmas ei tulekski leida elu mõtet?

Kõik liigub, teiseneb, ligineb, kaugeneb. See on igavene liikumine. Kuhu siis, kui lõppu ei olegi? Ringkäik?

   Tahaks süveneda, uurida, tundma õppida. Mingi kurva naeratusega lahkuvad kõik - igaühel on oma tee, kui koos ka ollakse või olla tahetaks.

...Kuidas kirjeldada sädeluse, liikumise ja muutumise ilu? Küllap on ka elu selline, aga me kas ei näe seda või ei suuda näha. Ilmselt ei tahagi, sest otsime ikka aina muud - mida käega katsuda või keelega maitsta. Igaüks roomab oma tunnelis, mis ehitatud oma kätega, mida ei suuda lõhkuda enam siis, kui hing hakkab aimama elu hoopis avaramaid tagamaid.

  Looja ja loodu - neiks saada oleks me ülim kohus, sest ise oleme Looja ime siin maa peal, kuhu kõige enam sobime oma keele ja olemusega.

Inimene, mina, arendab endas aga individualismi ja enesekaitseinstinkti. Mitte selles pole asi, et inimene ei suudaks kontakti leida olnuga, Kõrgemaga. Inimene kardab. Mina kardan.

Olen isa poolt läbi ja lõhki virukas. Kui eile isapoolse liini tapeedile kandsin, siis lugesin kokku koos minuga kaheksa põlve. Ja minu lastega üheksa. Ja nende lastega kümme.

Hingedeajale mõeldes püüdsin netiavarustes sukelduda kalmistutesse ja matusekommetesse Põhja- Eestis, aga leidsin väga vähe materjali. Mind huvitas just 18 - 20  saj. 

Allpool lühikokkuvõte Merike Langi diplomitööst "Matusekommetest Kirde - Eestis 19.sajandil ja 20 sajandi algul (1981)

Haiguse raskenedes ja surma kartuses kutsuti naabrid ja sõbrad haiget suretama, sest inimest ei võinud üksinda surra lasta

Surijat tuli julgustada, tema soovid ära kuulata ja kindlasti täita, muidu võis ta hakata koju käima ja lubadust taga nõudma

Surija voodi ei tohtinud seista lae aampalkidega risti, sest siis moodustus haige silmade kohale nõiamärgina rist ja hing ei saanud välja lennata

Isikustatud surma nimetati Liiva Annuseks, Liiva Peetriks, Mulla Madiseks

Tähelepanekuid tehti suremise aja kohta: Pattune sureb pilve ilmaga, õnnis selge ilmaga. Õnnis sureb hommiku.

Esmaseks nõudeks on surnu silmade ja suu korralik sulgemine, sest muidu jõudis ta endale järgneja välja vaadata ja suu kaudu võis vanakurat laiba sisse pugeda.

Et vältida koolnu kuju peegeldumist ja sellega surma jäädvustamist tuli matusemajas peegel kinni katta ja omaksed ei tohtinud kanda läikivaid ehteid

Koolnu maise eksistentsi lõpetamiseks oli vaja teda korralikult pesta. Seda ei teinud lahkunu lähedased pereliikmed.

Suririided vaadati valmis eluajal. Pigem olid need tagasihoidlikud ja muinasaegne ehterohkus oli selleks ajaks kadunud.

Kirstus matmine on arheoloogia andmetel Eestis tuntud juba nooremal rauaajal, kuid üldlevinuks muutus see alles keskajal, mida tunnistavad ohtrad kirstunaelte leiud 16-17 saj. külakalmetest

Vanimat tüüpi kirstuks on arvatavasti olnud ühest puust (pakust) õõnestatud künakirst

Laudadest puusärgid tehti kuuest lauast, otsalauad pealekauba

Veel 19 saj. oli säilinud komme panna lahkunule midagi reisile teele kaasa: küll teeraha, nuga, piip, palveraamat, viinapudel.

Laulatussõrmus võidi ära võtta või ka alles jätta. Kõrvarõngaste kohta on öeldud: kes kõrvarõnnastega maetasse sie pannasse põrgus rõnnastest lakke rippuma

Surnu kodusoleku ajal püüti vaikselt olla, sest tema hing, mis veel maapeal, tahtis rahu 

Koolja ärasaatmise päev kujunes tähtsaks ja rahvarohkeks, millel osales kogu küla. Vallavaeseid läks matma ainult neli meest

Kohati pakuti enne surnu väljasaatmist süüa, kohvi ja viina

Puusärk viidi toast välja laulu saatel. Kandmisel hoiti surnu jalad ees muidu võis koolja kodutee meelde jätta ja hakata kodus käima

Loomade ohverdamine oli selleks ajaks kadunud, küll aga veristati matusteks mõni suurem koduloom. Muidu ei saavat surnu hing rahu ja hakkavat käima endale karja välja valimas.

Kuna iga surmajuhtum oli kardetud sündmus, siis pandi tähele igasuguseid väliseid märke (hobuse käitumine, kuke kiremine, ilm jm.)

Kui surnu oli välja viidud tuli tuba puhtaks pühkida ja praht lennutati nelja tuule suunas laiali.

Kiriklike matuste puhul kanti lahkunu kõigepealt kirikusse. Arvati, et kirikukelli ta veel kuuleb ja neid nimetati hingekelladeks.

Haua kaevasid omaksed kas eelmisel päeval või matusepäeva hommikul. Neile pidi töö eest kindlasti mingi tasu andma, sest muidu võisid nad haigeks jääda.

Haua ääres avati kirstu kaas, et kontrollida, kas surnu pole teel külili põrunud. Sel puhul tuli viga parandada, et koolja ei hakkaks kodus käima

Kirde Eestis haual söömise kommet polnud

Kuna surnuaed oli elavatele ohtlik territoorium püüti sealt võimalikult kiiresti lahkuda

Matused lõppesid peietega. toitude kohta puuduvad varasemast täpsemad andmed. Lihasupp, verivorst, riisipuder..

Kokku võttes oli elava suhe kooljaga riitusterohke, kusjuures valdavaks tugev hirm kuradi, kodukäijate ja kurjade jõudude ees. 

Peale peiesid oli surnut keelatud meenutada halva sõnaga

jätkub...

Lisatud 2013 märtsLühike kokkuvõte Pille. Arneki uurimusest Eestikeelsed tekstid 19 saj. Põhja-Eesti hauatähistel

http://www.folklore.ee/era/tk2012/TK12teesid.pdf

Eestlaste matusekommetest on tehtud mitmeid ülevaateid, kuid hauatähiste tekstidele on senini vähe tähelepanu pööratud. Oma töös olen keskendunud 19. sajandi eestikeelsetele hauakirjadele. Kodu-uurijad on neid aeg-ajalt üles kirjutanud, kuid üldistusi toonaste hauatekstide

kohta on vähe. Eriti huvipakkuvad on külaseppade ja kiviraidurite tehtud tähised, sest tekstid on meistrid neile kirjutanud ilmselt kadunu lähedaste näpunäidete järgi. Seega annavad need tähised aimu eelkõige külaseppade ja teiste külainimeste (mitte kirjameeste ega kirikuõpetajate) keelekasutusest ning sellest, mida maarahvas pidas oluliseks või ilusaks. Hauatähiste tekstid sisaldavad lisaks nimele ja daatumitele mitmesuguseid andmeid perekonna, ameti, iseloomu, päritolu ja muu inimeste elukäiku puudutava kohta, varieerudes lakoonilistest faktidest pikkade nekroloogideni.

Esimesed eestikeelsed hauakirjad pärinevad 17. sajandist. 18. sajandist ei ole eestlaste hauatähiseid peaaegu üldse säilinud. 19. sajandi algusest on eestlaste hauatähiseid säilinud rohkem ning iga kümnend edasi on selles osas rikkalikum. Vaatlen lähemalt üheksa Tallinna kirjakeele alale jääva kalmistu 19. sajandi hauatähiste tekstinäiteid. Juttu tuleb Pirita kloostri kalmistu, Harju-Madise vana kalmistu, Vainupea, Pihlaspea, Ilumäe, Tudulinna, Põltsamaa, Maarja-Magdaleena ja Palamuse kalmistu hauakirjadest.

Sajandi esimesel poolel oli tavaks tähisele märkida inimese nimi, vanus ja surmaaeg, sajandi teisel poolel asendas vanust sünniaja märkimine. Igasuguse lisainformatsiooni poolest erinevad kalmistud juba rohkem. Pea kõigil kalmistutel toodi esile sugulussuhteid (kelle naine või laps), aga ka päritoluküla, -talu või -mõisa nimi. Pirita kloostrikalmistul kirjutati hauatähisele andmed abielus ja lesepõlve oldud aja ning laste arvu kohta. Rannaaladel kaunistasid sepisriste tihti peremärgid. Põltsamaal ja Maarja-Magdaleenas märgiti sagedamini lisaks päritolukülale ka neiupõlvenimi, seevastu Harju-Madisel peeti oluliseks elukutset. Tekstide sisu on seotud tähise tüübi (kivi-, sepis- või valurist) ja konkreetse kalmistu või piirkonnaga ning piirkonnas kehtivate kommetega. Samuti muutuvad tavad sajandi jooksul: 19. sajandi esimesel poolel on tekstid napisõnalisemad, 19. sajandi teisel poolel hakatakse märkima täpseid sünni- ja surmadaatumeid ning tähistele ilmuvad piibli- ja lauluraamatusalmid. Omaloomingulisi salme esineb väga harva.

Hauateksti kirjutaja jaoks on tähisel oluline tekstisisu, mitte ühtlane kirjapilt. Toonasele kirjakeelele omane variaablus kajastub hauatähistel veelgi selgemini. Ortograafiapõhimõtteid rakendati juhuslikult. Palju kasutati sõnade lühendamist, sh võidi sõna katkestada juhuslikust kohast. Nimede kirjapilt erines suurel määral kirikuraamatute sissekannetest, kuid ka samal hauatähisel võis üks nimi olla kirjutatud mitmel viisil. Kirjapildilt ühtlasemad on kihelkonnakalmistute hauatekstid ning mitmekesisemad nii sisu kui ka kirjutusviiside poolest abikirikute ja kabelite juures asuvad väiksemad kalmistud.