andke mulle andeks kõik mu taevase kaitsjad ja jõud
Panen siis ennast tuttu ja äkki hakkab PEAS KEERLEMA
Elu pettsus on, mis kestab päevast päeva
ja nii kogu luuletus
Mõtlen, et Puškin, aga ei tundu õige. Tean, et kirjutasin selle kooliaegsesse märkmikku jne.
tuli uni ära ajada ja ennast püsti ajada ja kokku võtta.
Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.
Ütlen alati kui silmad sulen:
"Oh, et miski ikka erutaks!
Elu pettus on kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.
Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea."
Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tundus tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.
Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu võõras keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.
Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.
Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mindvaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest mis sinu käest ma sain.
Sergei Jessenin
Pidi ikka noorel plikal maailamavalu olema. Homme uurin, kes tõlkis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar