Me tegime seda ikka veel!

Naine, kellel oli kogu aeg kõht tühi. 

Lõpuks ometi saabusid kaua oodatud Kalamaja päevad. Seekord otsustasin fotoka koju jätta. Ilmaaegu. Mida ei oska, seda ei oska. Valik langes Kalamaja muuseumile, sest Petrone Print saatis ahvatleva kutse raamatu esitlusele. Muuseum on äge, töötajad niisamuti. Piret Tali jutustas, õieti kirjeldas nii, et loomulikult ostsin raamatu. Nüüd on mul raamatu tiitellehel pühendus naisele, kes puhkab Kalamajas. See olen mina. Võtan praegu kodus raamatu lahti ja lisan mõne lause:

...0len ma siis ise hipsteriks saanud või saamata? Või suisa hipsteriks saamatu? Ma ei sure välja hapuleiva ja IPA õlleta, võin elada avokaado ja astelpajuta.

...ühel päeval avastad sa, et tänaval kõnnib pikal sammulmidagi seletav ajaloolane Jaak Juske, kelle sabas käib lummatult märkimisväärne hulk kultuurihuvilisi daame, kes kõike öeldut märkmikesse üles tähendavad.

 ...Boheemi natuke kulunud kodanliku aja puhvetid, toolid ja lauad, raamatud ja tarbeesemed on ajatu klassika, mis ei vajagi väljavahetamist. Tänapäeval Boheem mõjub pigem kui elav klassik, mitte moodne ja pop. Kui soojade ilmadega hakkavad Boheemi lauad õue tekkima, siis ei väsi imestamast, et inimesed ei tüdine seal üsna tiheda liiklusega tänaval oma lõunaid ja õhtuid veetmast, hoolimata liiklusmürast ja trammikolinast. Nad vaatavad unistava pilguga Kopli suunas sõitvatele trammidele järele nagu sõidaks need lõpmatusse.

...Kalamaja päevi, mille sünd oli seotud Teoteatriga Kalma saunas, Kalamaja seltsiga, hakkab igal aastal külastama järjest enam inimesi ning avatud hoovide arv hakkab kolmekordistuma.

Nii ka mina. 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2022

 Aeg lippas. Nüüd veidi pealkirjast. Nimelt otsustasime enne muuseumit kusagil kiire eine võtta. Juhuslik valik ei kandnud vilja. Poiss leti taga ei pööranud meile mingit tähelepanu. Nii hakkasime kella kolme ajal koos teistega Pireti juhendamisel mööda paiku ringi käima. Kõht oli juba väga tühi. Jõudsime Telliskivisse. Kõht oli veel tühjem. Salmes andsin alla. Ei mingeid võõraid kohti. Ikka ja jälle ainult Boheem oli see minu pärusmaa. 

Naine, kellel ei olnud enam kõht tühi 

oli valmis isegi Salmesse pikalauapeole minema. Milles probleem? Aga selles, et varasemad lauad olid kaetud Kalma sauna juurde ja see koht nagu sisse kantud. Õnneks võttis Kalamajabranne juhtimise enda kätte ja nii üürgasime koos Kalamaja segakooriga mitu tundi tuntud laule. Mõnusad naabrid sattusid, jagasid torti ja naeratusi. Isegi koorijuht Kuldar Schüts ei pidanud paljuks tulla tere ütlema. 

Ja korraga oli toss väljas. Tahtsin ainult koikusse, aga jalutada oli veel päris pikk maa. Enne ööd näitas kell peaaegu 13 000 sammu. See oli minu jaoks palju, mis palju. Eurovisiooni ajal kostis minu sohvalt ebamusikaalseid norsatusi. Seevastu hommikul tundsin ennast rõõsa ja puhanuna. Kodukohvikut päeval otsustasime miinimumprogrammi kasuks. St. ikka Soo tänava siseõue, kus tuul kinni püütud. Lihtsalt jalad ei oleks teist nii pikka kõndimist välja kandnud. Lisaks vuras jalgrattal kohale Poeg 1. Oma linnaosast. Tore oli!

Üks ehmatav avastus! Kulgeme rahulikult bussijaama ja avastame, et viimane buss väljub Rakveresse 18.45. Nüüd oli kiireid jalgu vaja. Peale sain. Püüdsin mitte magama jääda, aga pea tegi juba tonks ja tonks. Korraga telefon. Poeg 3. Pühapäevaõhtused kõned ei tähenda midagi head. Äkki emaga??? 

-Tule järgmises peatuses maha! -

Mitte midagi ei saa aru?

-Me sõidame bussil järel ja võtame su peale! -

Tuli välja, et tegelikult järgmist peatust pole. Õnneks tuttav bussijuht halastas ja paigutas mind tee äärde. Pesakond tuli sama teed ja nii sain viperusteta koju. 

Kalamaja muuseumi stiilses hoovis.

Midagi on kolme aastaga muutunud. 

2018, 20.mai

2022, 15.mai