Ühel Varajasel hommikutunnil andis Märt Treier vastuse minu õhtusele küsimusele: kuidas õnnitleda sünnipäeva puhul? Kõneles umbes nii: Sotsiaalmeedia postituse sooviga "Palju õnne" saab edastada sekundiga. Õnne on muidugi vaja, aga kas see inimene on siis terve aasta õnnetu olnud. Postitad, sünnipäevalaps paneb "meeldib" või koguni südamekese ja ongi ristike kirjas. Kunagi, kui endal sünnipäev kätte jõuab, siis loed soovid kokku. Mõtle, tema ja tema ja tema ei soovinudki.
Ega see nüüd päris pealiskaudsus pole, aga ikkagi kiirem moodus. Vanasti saadeti sünnipäevakaarte. See eeldas eelkõige kaardi valimist ja soovi kirjutamist. Need olid isiklikumad ja aeganõudvad protseduurid. Lisaks ümbrik aadressiga, mark ja postkast. Veel uhkem oli telegramm: Paelju oenne süennipäevaks! Olin kaardi saatmisega hiljaks jäänud. Nii jäigi oluline inimene 24. märtsil õnnitlemata. Ma kuidagi ei tahtnud ennast sobitada FB sadade hulka.
Treierit käisin veelkord kuulamas-nägemas. See oli kohalikus raamatukogus. Ei olnud tegemist korduslooga. Lõpus läks jutt kurvaks. Siis, kui ta hakkas rääkima õpetajatest otsides meie aja õpetaja Lauri. Rääkis, et õpetajate juturing algab ja lõppeb palgateemaga ja koolituse töötubade ühe teemaukse taha kogunes enamik. Mis silt seal oli? Tahtsin vaimukas olla ning pakkusin "Iluteenused". Muidugi mitte, vaid kuidas vältida läbipõlemist? Prrrr. Muuseas, sain reedel roosi näkku. Kas märk? Pärast seda, kui üks kolleeg pani minu ja õpetaja pädevuse kahtluse alla küsimusega: Kas SELLISTE koht on autahvlil? Lihtsalt läks nii, et II trimestril pääsesid sinna meie kaks väikeklassi õpilast, üks väga heade ja teine heade õpitulemustega.
Sunnin ennast kirjutama. Kui kirjutan, pole rahul; kui ei kirjuta, pole ikka rahul.
Tegelikult tegutsesin märtsis palju väljapoole. Neist kõige drastilisem oli emale kriisipaki kokku panemine. Poeg 1 Tallinnast tuli ja osalt tema nõudmisel me seda tegimegi. Siis vaatasime üle ema maja keldri, maja valmis 1970 ja selle all u. 20 ruudune akendeta ruum, kus kamin. Lisaks saunake boileriga. Tükati tundus, et olen sattunud mingisse kurbloolisse filmi. Mõtisklesin, et kas lapselaste lapsepõlve jäävadki meenutama märksõnad "koroona" ja Ukraina sõda.
Emakeelepäevale pühendatud kontsert toimus Väikeses Maarjas. Naiskoor Gaudete esitas kaunil eesti luulel põhinevat loomingut ja neile sekundeeris Inseneride Meeskoor. Olin neid oodanud kaks koroona-aastat. Saalis oli kümmekond inimest. Ei ühtegi õpetajat ega õpilast. Häbi tahtis ära tappa. Milleks siia gümnaasium või muusikakool? Kaks klassi külakooli ja seakarja. Järgmisel päeval läksin ainuüksi uudishimust luurele ehk samasse kohta Saku Mandoliinid Orkestri kontserdile. Ülla-ülla, kohalikud armastavad mandoliine, mis iseenesest polnud üldse paha. Aga ikkagi, laupäeva mõru maik jäi.
Kevade algust tervitasime Rakvere Teatris Balletikoolide Galaga. Kaunis lõõgastus, kus kaunid inimesed keerlevad kauni muusika saatel. Närv puhkab ja pärast saab kohvikus sõnu vahetada.
Üks teatrikink ootas mind mullusest. Kinki on ikka hea saada. Seekord Ugala etendus, mille pealkirja pean nüüdki piletilt vaatama. Mitte ei seisa meeles. On ikka raske kolmesõnaline lause. "Kuhu sa jäid?" Pea kolme tunnist etendust (vaheajaga) polnud ammu väisanud. Pean tunnistama, et uusi näitlejaid tean vähe. Vana hea Margus Tabor oli ainuke tuttav. Mõnikord nutan taga nõuka aegseid "Teatrimärkmikke". need olid sellised aastaraamatud, kus hooaja vältel loeti üles kõik uued teatritükid. Etendusest niipalju, et suhete sasipuntrad on alati põnevad jälgida. Kirg ja selle vaibumine - igikestev aines. Siin aga hakkasid ilmuma "kiiksuga" lahendused. Igav ei hakanud. Mulle meeldis. Kohvikus sai veel arutada ka. Nagu kunagi vanasti. Enne Koroonat.
Oehh. Just praegu lugesin, et suri Ave Alavainu. Alles reedel lugesin kolmanda klassi õpikust üht tema luuletust ja kirjutasin märkmikusse, et lapselapsele sünnipäevakaardi taha kirjutada. Märkmik kahjuks koolimajas. Sellepärast olgu siin selline, milles olen ennast ära tundnud.
Vanadus
...aina istud ja teed plaane -
inimene vana.
Kargad püsti, sahmid ringi
nagu takkus kana.
Suurtes suhtlemistes augud.
Väikseid ei sea sisse,
Nii sa tasapisi imbud
äraminemisse...
Oleksin tahtnud teda tunda.
4 kommentaari:
"Teatrimärkmiku" asemel soovitan seda blogi: http://danzumees.blogspot.com/
Äärmiselt põhjalikud teatriarvustused ja tutvustused, sama ka filmide kohta, aga teater domineerib. Lisaks igasugused näitlejatutvustused jms.
Unustasin viite panna, et "Kuhu sa jäid?" kohta kirjutab ta siin: https://danzumees.blogspot.com/2022/03/kuhu-sa-jaid-ugala.html
Kõik mõtted ja tunded nii mõistetavad. Ave Alavainut teadsin ülikooliajast, kui ta enam ülikoolis ei käinud, aga oli Tartu luuletajate-punkarite-näitlejate hulgas väga teatud-tuntud. Ma pole Hiiumaal käinud, aga olen alati tahtnud minna. Mõtlesin, et lähen Alavainule ka külla. See jääb nüüd ära.
Kas Su ema elab kortermajas? keldris kamin? Minu viimane korter S-J oli 80ndatel ehitatud kortermaja, kus all keldris oli veidi suurem ruum - nimega varjend. Seal hakkas üks elanik, kes oli ühtlasi miilits, kevadlilli(nartsisse) etteajatama ja naistepäevaks kasvatama. Lühidalt annekteeris ruumi. Muidugi oli kõigil ka mingid boksid, aga seal küll varjuda ei olnuks võimalik.
Praeguses majas,kus elan, mis on ehitatud 70ndatel, on ka väikesed keldriboksid. Käisin seda tütrega koristamas, kui ühistu korraldas laiaulatusliku prahiveo. Tagantjärele mõtlen, et nõuka-aegne tsiviilkaitse polnud küll tõsiseltvõetav, kuigi midagi ju oli. Koolis tähendas see vatimarlimaskide valmistamist ja ruumist kiiresti evakueerumist koolimaja õuele ja siis raporteerimist. Kuhu häire korral varjuda, seda ei harjutatud. ja polnud ka mingit varjendit minu teada.
Süda on nii raske.
Aitäh, Anonüümne linkide eest. kasutan seda kindlasti.
Helle hea, kõigepealt ema majast. Kolm korrust, 18 korterit, kaks trepikoda. Arvan, et nn. kaminaruum oligi varjendiks mõeldud, sest sinna saab mõlemast püstakust. Mehed ehitasid sinna ilusa peoruumi, katsid seinad puiduga ning tegid kamina. Äge on see, et seal on nõuk aegne sektsioon ja kõik viivad oma vanad raamatud ja ajakirjad sinna, suur diivan on ka. Poeg naeris, et märkimisväärne lugemisvara.Lisaks puudega köetava sauna, kus dušš ja elektriboiler. Renoveerimata on pesuköök suure katlaga, aga kujutan ette et noored ja hakkajad saaksid sinna paigutada näiteks pesukuivati. Kahjuks noori pole, pigem 70-80.Ema kõige vanem 94. Keldriboksid on ka, emal isegi aknaga.
Meil koolis mõned ukraina õpilased enda õpetajaga (peamiselt sellepärast, et internetti kasutada saaksid, seadistati ukraina keelne programm ja söömas käivad ka. Lasteaias on noorematest moodustatud oma õpetajatega keelekümblusrühm. Veel on noortekas keeltekohvik ja mingid töötoad täiskasvanutele. Kuna neid on vähe u.70, siis sujub kõik. Juba hõikavad rõõmsalt "Tere" ja kui sööklasse lähevad, siis teavad sõna "kokatädi".
Postita kommentaar