Algul töö ja lõbu pärast

Paar väga head mõttekaaslast, Mummo ja Algarv on juba selle aasta esimese posti pannud. Eks ma siis ka.

Lapsemeelsus ehk tegemised koolis: Ma ikka usun jõulumuinasjuttu ja päkapikusussiga lähen õhtul tuttu. Nii ühe käega paitan ja teise käega aitan...

Kaunistused aknal: lumekakud, kelle vaderid loomaaias oleme

...

Jõul robootikaringis

Päkamemm

Kunstkuuselt sai tolm pühitud

Kohalik ja väga armas Jõulumaa

...

..

Piparkoogitegu..

Rakvere kuuse külastus lastega varasel hommikul

...

Lepatriinude jõulud Rakvere Teatris

...

Kahjuks puuduvad pildid jõuluvana juures koolis, sest väikeklassi õpetaja haigestus ootamatult ja huvijuht ei teinud pilte. Siit moraal: ära kunagi usalda, vaid kontrolli.

Kokkuvõtvalt töörindel: Olen alati öelnud, et minu aasta algab septembris, siis teen väikese erandi. Olgu siis 2021. Pärast talvevaheaega saime korralikult kooli tagasi. Vahetult enne Vabariigi aastapäeva sain esimese vaktsiini ning aprillikuisel vaheajal teise. Kahjuks kestis koolilõbu kaks kuud ning 12.märtsil 2021 läks kool laias laastus kinni. Minu eriline ja mina hakkasime käima kolmel päeval nädalas. see oli paras tempo. Mai kuus said algklassid kuuks kuueks nädalaks kooli ja sellele järgnes vabadus! 

Sügisel asusin puhanuna ja rõemsasti kolmandasse tavaklassi. Oi-oi-oi! Ühe lapse asemel sain veel teisegi ja järgnevad kaks kuud olid täis higi ja pisaraid. Õnneks võttis Õpetajate Jumal mu palveid kuulda ja saatis meile Täiesti Uue väikeklassi õpetaja. Hakkan praegugi kirjutades nutma, sest pinge langus oli nii suur. 

Jälle oli hommikuti tore kooli minna, jälle lõid silmad särama ja nagu üks noorem kolleeg õpside toas märkis: Liinast hakkab uuesti inimene saama. Käisin isegi kahel väga heal koolitusel. Üks motiveeris ja teine õpetas kuidas võimalikult palju lapsed saaksid nutitelefonis olla. (Pille Kriisa tuntud headuses) Stopp. Kuna väikeklass kolmandal korrusel ja minu ruum päris all, siis panin aga kappadi kappadi mööda treppi salaja mõeldes, et ehk jääb mõni kiloke trepiastmetele. Kuni ühel novembrikuu hommikul ei saanud jalga voodist maha. Kanna all oli lõikav valu. Oli oli, mis ta siis oli? Plantaarfastsiit ehk rahvakeeli kukekannus. Vaat sulle treppe! Kas see on märk, et tuleb koju kotile jääda? Ei! Seda enam, et saan kolleegide ja bossidega suurepäraselt läbi, ei intriigitse ega midagi. Aasta lõpus kostitati meid suurepärase jõululõunaga rannarestos Mermer millele järgnes Rita Ray kontsert Alexela kontsertmajas. Ühe kannuse pärast ei anna ma veel alla. 

Mermer, meri ja mina.