Liia ja Liina

 

Kaks naist, keda elu kokku viis. Mõlemal 65 seljatatud, aga see on ainult märksõna. Alguses tahtsin rääkida Liiast (küll Liina ootab). Liiaga oli see lugu, et tema õppis raamatupidamist. Hästi õppis ja töötas ka. Mingil ajal  sai see töö otsa. Nüüd ilmnes (psühholoogi välimääraja) Liia tugevus. Ta oli varem ka tugev, sest esimene abielu polnud see, mida Liia tahtis. Kena naisena ja kahe pisitütre emana leidis ta uue kaasa. Liia armastas lapsi ja soovis neid veel tükki kolm ilmale tuua. Seda ta tegigi.

Vahepalaks Liinast. Liinaga oli see lugu, et ta tahtis midagi õppida, aga ei teadnud, mida. Natuke õppis ta titendust ja natuke raamatukogundust... Kehvasti õppis, aga hästi töötas. Liina ei teadnud, kas abielu oli see, mida ta tahtis. Arvas, et oli ja pere suurenes. Et Liina oli altis igasugustele väljakutsetele proovis ta mitu aastat suure asutuse juhataja sekretäri ametit (mitte see proua, kel tuhvlid laua all jalas ja lokisoeng peas). 

Peaaegu et ajal, mil uus riik hakkas sündima müüs Liia Tallinna turul liha. Koos abikaasaga nägid nad selles normaalset võimalust, et suur pere (sinu-minu-meie lapsed) hästi ja turvaliselt kasvaksid. Kui lapsed koolis poolel teel otsustas Liia, et kus ikka saab neile  kasulik olla, kui mitte koolis valvates ja koristades. Nii see läks kuni lastest said märkamatult lastelapsed. 

Liia praegu viimane, tänahommikune lugu. Lühendatult. Vaatan, et Georgil, viienda klassi poisil vähemalt number suuremad sisejalanõud. Küsin, et kus su õiged sussid (riekerid) on? Saan vastuseks, et ei tea. Hakkan siis jalgu jälgima, et kus läks midagi valesti. Äkki näen, et Oskar tuleb ja vaevu mahub sussidesse. Mõni mitut ja kõik jälle korras. Nii vähemalt viis lugu päevas. Kaotatud kallitest firmakatest kootud kinnasteni välja. Kui Liia külmetusega nädalaks koju jäi küsis seitsmenda klassi noormees minult: sina, kui sõbranna peaks teadma, millal Liia terveks saab.

Liinal olid plaanid ja ambitsioonid: alguses kodukohvik, siis toidutare ja kogukonnakeskus. Unistuse mull ei kandnud ja tuli teha edasisi valikuid. Juhuse tahtel maabus Liina viis aastat tagasi kodukogukonna kooli. Kogukonna, mida ta ei armastanud ja kooli, mille lõpetasid ta kaks vanemat last ja mida ta ei armastanud ka. Nii nad Liiaga kohtusid. 

Liia teab kõike ja kõiki. Ta ei ole kunagi õel. Kui Liinalt uus sotsiaalpedagoog midagi küsib, siis Liina ütleb: oota, ma pean Liialt küsima. Muidugi on Liia vahel tüütu, sest ta teab nii palju fakte, et Liina praksatab nende all peaaegu pooleks. Liia ei saa aru kuidas Liina ei tea ja Liina ei saa aru kuidas Liia nii palju teab. Nii nad täiendavad teineteist. Vähemalt korra kuus kutsub Liina, kes elab üksi, Liia veinile ja juustule. Liia tuleb, kotis vastavalt aastaajale suvikõrvits, õunamahl või moos. Koos on tähistaud ümmargust juubelit Luikede Järve nautides, käidud veel mõnelgi kontserdil ja teatris. Neil ei ole igav vaatamata sellel, et juba hommikul, peaaegu pool kaheksa kohtuvad nad koolimajas või kooliteel. 

Täna õhtul, mõne tunni pärast löövad nad ennast üles (meie aegne väljend) ja lähevad pidulikult Karl Madist kuulama-vaatama ning torti sööma.  Õpetajate päev ju. Väga tore, et meie vald hindab kõiki töötajaid, kes aitavad lastel suureks kasvada.