Ritsik pillas küsimuse: Millele kulutatud raha sind viimati rõõmsaks tegi? Jälle üks pealkiri nagu maast leitud. Sõitsime eile mööda sügist. Seekord isegi väikese eelplaaniga, mis eelmisel õhtul saunas paika sai. Nagu alati, olid variandid ühepäevasõiduks (oleme hilised), sobisid Vooremaa ja Harjumaa. Harjumaa võitis.
Niisiis startisime üheteistkümne paiku. Rakvere - Tapa tagune ehk Imastu - mööda Lehtse mõisa varemeist ja siis valis Juht ägeda kõrvaltee paremale. Nimi Rabasaare oleks pidanud hoiatama, kuid tekitas rohkem uudishimu, et milline näeb välja nn. Eestimaa tagahoov. Väga ilus nägi välja - isegi maalasi liikus ringi. Juhi moto "elada saab kõikjal" on minu jaoks küsitav, aga see polnud väitlemise koht. Eriti veel, kui järgnes mu lemmiktee: Jäneda-Aegviidu- Nelijärve. Meie soovisime jõuda Kehrasse. Polnud kunagi seal käinud ja miks ka mitte. See osutus raskemaks, kui arvasime. Lihtsalt, Kehrat polnud. Olid tselluloositehase hooned ja majad. Vahelduseks lugesin juhile netist infot ja sain ise ka targemaks. Mõni kunagine blogilugeja tõstataks kommentaariumis mu pealiskaudsuse (oi, milline roosa maja Soomes), siis jätkan sellise pealiskaudsusega nentides, et mõned artiklid on lihtsalt huvitavamad, kui teised.
https://www.aripaev.ee/uudised/2018/09/18/kehra-paberivabrik-otsib-uusi-turge
Vale puha, hingemattev lehk jõudis autosse, aga Kehrat polnud. Juht rääkis järjekindlalt mingist Kose-Jägala teest ja minu mõistus näitas tüdinemise märke. Lisaks sellele oli kõht tühi. Kui terendas silt Kehra keskus, siis mul oli juba ükskõik. Aa, lisaks teel väntas ohtlik arv jalgrattureid. Keskus oli kesine. Kohvik turgutav. Kohv ja teenindaja olid ülihead.
Wikipeediast ajalugu lugedes selgub, et kõik, mis oli varem, kas põles või lagunes, pole ime, et olin skeptiline. Ühesõnaga - see polnud minu koht. Millegipärast on mul sellest kohast kahju. Rahvastik selline nagu tekitati: eestlasi 1534, venelasi 1006.Tuntud isikud nagu Laine Mägi, Tõnu Aav, Silvi Vrait, Kare Kauksja Karmen Pedaru.
Ühesõnaga olin Kehrast väsinud.
Et noorpõlves Tallinnasse jõuda pidi sõitma raudteeruunaga marsruudil Tamsalu- Tallinn. Mällu on sööbinud peatused ning üks neist Raasiku. Ka seda ei suutnud me esmasõidul leida. Kirikutorn aitas. Sinna suundusime. Kui ilus, kui rahulik, kui Eestimaa...Ega ma mingi tööstuse vihkaja ole- annab tööd ja leiba, lihtsalt, täna, selline päev.
Kell ei olnud veel palju ja et teel olles võib ju hetki (külasid) tabada, siis ootamatult jõudsime Kuusalu kiriku juurde. See oli avastus! Midagi niisugust poleks oodanud. See polnud nagu meie maa. See rahu, sõbralikkus ja üha kasvav usaldus lõi jalad alt. Mis koht see siis on?
Praegu, kirjutades, kuulan Pärdi Gredot (kordus) ja see muudab mind ärevamaks, kui tahaksin.
Kas eile, ärevana olin rõõmus? Kas sõidule kulutatud raha tegi mind rõõmsaks? Muidugi, kuidas siis mitte.
Mõtlesin alul, et pilte ei pane (milleks risustada blogifotograafide tööde hulka), aga siis sai edevus võimust.
Kehra
...
...
5 kommentaari:
Mul päris mitu head tuttavat kas on Kehrast pärit, on seal õppinud või elavad praegu seal. Ise ole tuttav peaamiselt selle osa Kehraga, mis rongiaknast paistab.
Siiski, paar päris huvitavat ja üllatavat käimist Kehrasse on ka olnud.
Aga te jõudsite ühe päevaga kohe korraliku ringreisi korraldada :)
tegelinski, eks meil oleks ka reisijuhti vaja olnud. Igavene äge, kui sõidad kuhugi Eestimaa paika ja palud tuttava tuttava tuttava, kes oma kodukanti hoopis teisest küljest näitab, kui lugemismaterjalid ja esimesed vaatlused. Rakverest pole see ring eriti kaugel ja sõidame valdavalt 70 km tunnis. Kilomeetrites tuli nibin-nabin 220.
Ihii, täna käisime Jõgeval ja otsisime uut kirikut. Sellest aga järgnev lugu.
Hmmm... ja kus on uus lugu?
ehh...Et elame - teiste suutmine. Suur suutmine - teiste muutmine. Suurim suutmine - enda muutmine. (lehitsesin Rimmelit)
ikka alustan ja salvestan esimest rida. Nii juba nädalaid. oo mugavus, see on su nimi!
Just! Mugavust peab ka nautima :)
Postita kommentaar