Laenasin pealkirja Päevalille FB-st, kes selle omakorda laenas Valter Ojakääru laulust Enn Vetemaa sõnadele.
Olen endale ja brannedele loo võlgu. Õieti kaks ühes. Nimelt organiseeris maabranne (kes poole kohaga linnas) sõidu Narva. Algselt pidime minema kahekesi, aga see tundus igav ja probleemne: kui erimeelsused tulevad, siis kellega liituda. Neli tundus hoopis parem number ja nii oligi.
Narva 1 sai toimuma mitte enam väga palaval juulikuu lõpusirgel. Uskumatu, et me keegi neljast ei juhi autot. See vääriks omaette postitust, aga lühidalt öeldes oleme see põlvkond, kus auto oli algselt mitte liiklus-vaid luksusvahend. Meie peresse ilmus punane žiguli 1976 kevadel, kui olime kümmekond aastat abielu maitsnud. Minu pärisosa olid Kinder ja Küche, kirikut asendasid kaubamajad ja palgatöö; AK (Abi Kaasa) ülesandeks aga raha teenimine ja säästmine auto jaoks, juhiload jm.)
Alguse juurde tagasi. Rongiga sõit Rakverest Narva oli mulle elamus. Vahtisin aknast kõigepealt eesmärgiga tuvastada oma kodumaja ja siis muid vaatamisväärsusi, mis autoteede kõrvale ei jää. Mugav oli, sai jalad pikalt ette sirutada. Maabranne ehk reisikorraldaja oli omandanud nutioskused ja piletid olid telefonis. jaamas jäime veidi koperdama. Mina juhtoina rolli ei võtnud (kunagi ei võta, kaval ja mugav olen). Eelmine Narva käik kaks suve tagasi päädis Kremli ööbikutega, sõiduvahenditeks päevane buss Narva ja öine buss Narvast Tallinna. Ja enne seda 2015 vanema poja perega autotuur. Ühesõnaga ma ei osanud Kreenholmi minna, eriti veel maratoni tehes, sest giid ootas. Nii siblisin teistele järele niikaua kuni tee äärde ilmusid tuttavlikud hooned. Reisikorraldaja pani padavai ees. Giid neljale, 50 raha oli tasemel ja ega me muidu polekski väravat läbinud ega Varesesaarele saanud. Soovitan kõigile, kel käimata - suur tükk ajalugu.
Hiljem enam nii libedalt ei läinud. Linn on lihtsalt liiga suur ja Kalda tänav ei tähendanud silmale nähtavat jõekallast, rääkimata promenaadist. Hea, et kiriku tornid kõrgustes, nii leidis 0,5 osa meist kiriku, mis asus Kiriku tänaval.
....
Lahke proua leti taga: te ju ikka lähete torni ka? Mina: no kui just liiga kitsad trepid pole...Proua naerdes: ei, ei meil on lift. Oligi! Vaated olid ka. Teine 0,5 jõudis kaubandusest kohale. Välknõupidamine päädis otsusega lõunatama minna. Aga kuspool on siis Muna ja kui kaugel? Reisikorraldaja haaras juhtimise ja mõne minutiga oli ees takso. Uskumatu, sõit piirilinnas pidi maksma 2.50. Muna asus Kolledžimajas ja oli üks ägeda disainiga koht.
...
Keha kinnitatud jälgisime taksojuhi juhtnööri: Kunstigalerii on siit natuke maad. Ei olnud nii väga natuke, jõudsime vähemalt kaks korda küsida. Seevastu kaks näitust olid otsimist väärt.
....
Ja siis loomulikult taksoga jaama. Kuue tunniga ei jõua tahes tahtmata rohkem (ei tohi unustada, et vananedes muutub inimene põhjalikumaks)
Rakveres maksis takso raudteejaamast Selveri ette 3.80. Mnjahh.
Lõpuks ikka kohustuslik "mina olin siin!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar