Enne kui augustikuu otsad annab tahaksin tänutundega meenutada. Nimelt võttis Poeg 2 mind kaasa reisule Põhja Poola. Ettepaneku sain ööpäev enne sõitu ja otsustada tuli kohe. Ma siis otsustasin.
Autoreisuga on nii, et kas sobib või ei sobi. Seekordne sobis. Esiteks oli seltskond (kolm on ju seltskond) väga hea. Ühte neist olen tundnud 41 ja teist 12,3 aastat. Teiseks oli auto übergut (ruum ettesirutatud jalgadele jm. mugavused). Kolmandaks oli juht täielik proff, kes lisaks veel nautis sõitu.
Enam vähem nägi kõik välja päeva- ja mittetunni täpsusega nii:
Kolmapäev: 05.00 vean kohvri maja ette ja kohe ennast ka. Järjekordne suure kohvri teema, et mida võtta ja mida jätta. Igaks juhuks otsustab Poeg 2 vaktsiinipassid printida. Sõit algab, mina saan aukoha juhi kõrvale. Pärnu saabub kiiresti, mis see veidi alla 200 km. on. Teadvustasin, et pole juba aastaid Pärnu vahel kõndinud.
08.00 Läti piiripunktis ei oota meid keegi, kuigi sai veel mingi lisaäpp telefoni lisatud.
12.00 Leedu piiripunktis ei oota meid mitte keegi. Sööme lõunat, toitu tellime mask ees nagu pilt näitab.
16.00 Poola piiripunktis ei oota meid mitte keegi. Ainult kell läheb tunni võrra tagasi. Sellepärast jõuame Gdanskisse
20.00 Oo, hotell vanalinnas läbi Kuldse värava (siis ma muidugi ei teadnud, et värav kuldne :),
21.00 Oo, parkimine kohe sealsamas, oo, milline kaunis õhtu, oo, kui maitsev söök ja meie mõistes odav õlu. Õues soojalambid, mõnusad teenindajad ning suurlinna tuled.
...
23.00 Oo, milline mõnus voodi ja uni.
Neljapäev
9.00 natsike raske tõusta, aga missealsiis ikka. Avastused ootavad. Hommikusöögil kuuleb ainult poola keelt, oleme ilmselt ainukesed välisturistid.
12.00 Sedasama ütleb ka Tuk Tuki juht, kui linnapeal tutvusmistiiru teeme. Miks autoga? Sellepärast, et vihma tibutab. See teenus ongi kõige kallim, 75 euri, sest olime ainult kolmekesi. Juht on noor, haritud (vist õppejõud) ja teeb seda tööd suvevaheajal. Saime palju teada kaugest ajaloost, lähiajaloost ja huvitavatest kohtadest kuhu kindlasti minna.
13.00 Nüüd jalutame. Ilm on päike! Märksõna on jõgi ja veelkord jõgi. Sellepärast ootamegi valget laeva.
Õieti Piraadilaeva, mis peab meid viima Westerplatte poolsaarele. Laeva valis kaheteistkümnene Mariann. Uskumatu, isegi laevu oli valida. Kasvõi sellist
16.00 Lõpuks ta tuleb, see oodatu! Tütarlaps kinnistub tekile ja ei lahku enne sihtkohta jõudmist.
Suur laevaärevus pisendab muidu nii maailmasõja huvilise avastusretke. Piisab teadmisest, et just siit see sõda algaski. ...
Aa, üks jama tekkis veel, mis nüüd, tagasivaates tundub naljakas, aga siis sisaldas tragöödia elemente. Nimelt olid tagasisõidu piletid jaki põuetaskus tõmbluku taga nagu korralikel ikka. Mis aga lahti ei tulnud oli lukk. Mida aga kaasas polnud ehk naisterahva käekotis, olid käärid või küüneviil. Paanik-paanik, kuidagi peab ju tagasi saama ja mine neid kohalikke tea - kas jäävad uskuma. Nuga, müüge meile üks taskunuga. Poeg sai noa, mina hävitasin luku riide ja käes nad olidki. Hiljem osutus noa korgitser abimeheks veini avamisel, aa sellest teine kord.
18.00 Siit ta tulebki, on ju veidi kummituslik.
.
Hinnad olid sõbralikud:
20.00 ei jaksanud enam eriti kaugele kolada, pojal sai vist 18 000 sammu täis, sest ta käis vahepeal autoga juttu rääkimas ehk parkimist otsimas. Tegime lihtsa sööma-aja.
22.00 Norskamine
Pildid on minu telefoniga ja kuigi ma ei oska telefoniga pildistada olen piisavalt edev. Järgneb...
5 kommentaari:
Päris kähku ja päris kaugele!
Suve suurim seiklus ;)
Ooii, ootan järge!
Vaheseik "piletid luku taga" on ootamatu ja naljakas!
Väike küsimus lause kohta
, kas automatk sobib või ei- kas see oli puht kirjanduslikus mõttes küsimus? Vähe reisinuna ei tule mulle meelde ühtegi pettumust valmistanud sõitu. Kas sul...?
Päevalill, 14 tundi järjest lühipeatustega ja ummikutega on päris suur katsumus. Isegi kõrvalistujale, mis veel autojuhist rääkida. Juhti ei tohi ärritada, samas peab ta tuju üleval hoidma, et silm monotoonsel teel kogemata kinni vajuma ei hakkaks. Bensukates peab laps pissima, sest kiirteedel peatust ei saa. Kui paar aastat tagasi Lõuna-Poola sõitsime, siis tegi juht ühe paari tunnise tudumise, aga siis oli sõita 1800km, nüüd 1200. Kiirteedel 140 km. tunnis võttis mul ikka vahepeal lõua värisema suurte rekate vahel.
Järg tuleb, aga homme pean viima läpaka hooldusesse.
Tore, et meeldis, reisimuljeid on raske kirjeldada.
ah, jaa kõigile sobiv muusikavalik ka :)
Ja-ja, selles mõttes muidugi, et 2 täiskasvanut pingelisel trassil, siis peab ka teine teatud ülesannet täitma. Et nagu Võru bussijuhid, kellest 1 kohutavates ettearvamatutes Venemaa liiklusummikutes säilitas kindlat meelt ja teine hoidis üleval 40+ reisija meeleolu võrukeelsete anekdootidega. Reisimuljed on huvitavad, eriti kui tunned kirjutajat või kui reisisiht kõnetab. Vesta aga edasi, puista emotsioone ka sisse! Ja üllatavaid situatsioone!
Postita kommentaar