Kullane kuppel, kellamäng, kriiksuv tuulelipp

 ehk pildilood Järva-Jaanist, Karinust, Aaverest.

Kui vähegi päikest võiks sõita! Miks mitte Järva-Jaani. Tuttavatelt olen "sul pole niikuinii midagi teha" kõrvalpilke näinud kui järjekordselt tuju tõstvalt ja energiat andvalt retkelt maabun. Ise ka ei tea kuidas see Järva Jaani ja eelkõige kirik pähe kargas. 

Esimese kurva hoone leidsime Vajangult. 

Mulle tundus esmapilgul, et Järva-Jaanis tasuks kauemgi ringi vaadata. Neil seal isegi järv ja puha. Meie aga pühendusime kirikule

Enne veel leidsime pika ja pimeda hoone, mille nimi Saagu Valgus, rääkis ilmselt soovunelmast.

Nii nutikat taaskasutust annab otsida!

Kui kirikuaeda sisenesime hakkas kell keskpäevatundi lööma. Meil pole peale Rakvere kellamänguga kirikut. Nelipühade eel kõlas  see eriti pidulikult. 

Kasutasime lahket võimalust siseneda, sest kirikuõpetaja Katrin-Helena Melder tutvustas leerilastele kiriku ajalugu. Kirikuaed pakkus samavõrd vaatamisväärsusi.

Meie kandis selliseid pontsakaid kiviriste pole.

Pildid tulid seekord eriti hästi välja, sellepärast lisan neid rohkesti.

Selle aja vägevate puhkepaik

Ja enam mitte nii vägevad, vaid unustusse vajunud

....

 

Valde Uukareda 1886-1939 EW poliitik. 

Nii suurt puust risti pole ma varem näinud

Minult on küsitud, et miks ma neid riste jm. pildistan? Ega ma oskagi vastata. 

...

...

..

....

J

ja just need pildid ei õnnestunud eriti hästi. Tegemist on marmoreeritud puiduga.

Pastoraat

Et kodutee meelest ei läheks

Alati on valikuvõimalused

Karinu mõisahoone, kus asus pärast 1919.a.maareformi kool

Jälle jõuti likvideerimisega ühele poole

Õhtuleht, 1999, 1.sept. "Rahapuudus pani kooli kinni ja lasi õpetajad lahti "

Kokkuvõtteks: mida maha ei põletata, see laguneb. Kuulutus pakub: müüa maja, 12 tuba. 

Kurvem ootas veel ees. 

Kuna lubatud vihma ei tulnud ega tulnud, siis otsustasime üles otsida Aavere mõisa. Enne seda sattusime Pikeveresse. Andke andeks, aga see kant meenutas tõelist Virumaa ääremaad. Mida ei olnud, oli Aavere. Tuli kaart appi võtta. Tuligi Aavere küla silt. Mida ei olnud, olid mõisa varemed. Silti ka polnud. Lõpuks leidsime.

Olen Aavere mõisast kirjutanud: http://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/10/aavere-selle-aasta-esimese-lumega.html aga see oli pea kümmekond aastat tagasi.

Olukord on hullemaks muutunud. Eks loodus teeb oma. Võimalus on tagasi tulla varakevadel või hilissügisel. Kes olen mina, et kriitikat külvata. Siiski võiks varemed olla veidigi välja raiutud. Vaatamata tulekahjule on ikka veel, mida vaadata.

...

lihtsalt polnud ruumi, et mingit mõttelist osa pildile püüda

...

..

Isegi ühtegi luuletust ei tule meelde. Lõpetan pildiga, kus veidike kõike. Nagu selles looski.