Eile hakkasid algklasside pägalikud kooli imbuma. Peaaegu nagu karjalaskepäev! Kui esmaspäeval hiiliti arglikumalt mööda seinaääri, siis täna toimus juba korralik koolimürgel. Ja mina pean nentima: õnneks ainult viis nädalat veel. Seniks aga aprilli kokkuvõte.
Millegipärast hakkasin pooles kuus jälle kuu faaside kalendrit jälgima. Alustasin 12. aprillist, mil algas kuu loomine. Olin erk ja vastuvõtlik, võimekam, kui muidu. 19-ndal sain teise süsti ja algas koolivaheaeg. Lubasin rohkem puhkust ja oma aega. Üle hulga aja rõõmustasin ennast millegi materiaalsega: ostsin kolleegilt kaks nn. koroonavaipa (pildid ei saanud eriti selged, aga uusi ei viitsi teha)
....
...
Kui kuu oli kenasti kasvanud ja ümmarguseks kosunud, siis tabas mind üle hulga aja suguvõsa uurimise pisik. Sellele pani hagu alla tädi, kes tundis huvi oma emapoolsete vanatädide vastu. Tüdrukuid oli kuus ja täpselt teadsime ainult kahe saatust: minu vanavanaema Marie ja tema õe Linda lugusid. Lihtsalt igavuses tagasivaateid tegev tädi (79) hakkas meenutama, et kui tema oli seitsme-kaheksa aastane, siis tulid venemaalt? nii ta arvas vanaema Marie sugulased, ehk õde Miili ja tema täiskasvanud tütar umbes kümne aastase pojaga, kes ei osanud sõnagi eesti keelt ja kandis eesnime Igor. Igori emal õnnestus tänu minu vanaisale saada alevis mingit tööd, vist raamatupidajana. Loo tegi minu jaoks huvitavaks jutt, et naisel oli ainult kaks kleiti: siidikleit ja sitsikleit. Kuna ta tööl käis siidikleidiga, siis andis see põhjust külajuttudeks rikastest sugulastest. Hiljem kolis pere Tallinnasse. Genisse oli keegi hea haldjas pannud kirja õdede sünniaastad, siis sain teada ilma kirikuraamatuteta, et Emilie Lisette s. 1892 ja oli minu vanavanaemast 10 aastat noorem. Nüüd tuli välja, et olin oma teadmistest ees, sest teadsin, et kaks õde abiellusid kahe vennaga. Hakkasin mööda kirikuraamatuid kolama ja mis ma leidsin! Emilie ja tema abikaasa Hindiku abielukande kohale oli märgitud New York 1913. Nii olidki mõlemad vennad, Adam (minu vanavanaisa) ja Hindrik meerikamaale putkanud. Adamil oli selleks ajaks juba kaks last. Millal ja kus sündis Emilie tütar, kellel huvitav eesnimi Allas? Oli kuidas ma lappasin sünde Eestis, aga ei midagi. Siis otsustasin, et kui sünde pole, siis surmad ikka on. Olge te tänatud, kes kalmistuid registrisse kannavad. Leidsin Miili Pärnamäelt ja koos temaga tütre, kelle nimekuju oli palju muutunud. Selline lugu.
Kuufaasidega jõudsin kahanevasse kuusse, mis mulle alati kõige raskem periood. Jälgin ennast sel perioodil kõige rohkem kõrvalt.
Sõidud
Tänu majabrannele ja autole olen aprillikuu erilisemaks vormida saanud ja sadu kilomeetreid mõõtnud. Rohkem küll soojas autos, aga õues selga sirutamas sai ka käidud. Viimane, pikem, siirdus Emumäe kanti, sest Võrumaalt pärit branne ihkas vahelduseks tasasele maale Vooremaa servakese künkakesi.
Tammiku külas asus muinasajal Pudiviru muinasaegne keskus. Mine või rahapada kaevama, aga jaanipäev kaugel. tere hommikust, tulin tammikust - lausus vanaema, kui laps olin. Selles Tammikus, kus nüüd asub hooldekodu ja elab mõnikümmend inimest olin ma vist ühel korral käinud. Mälestusteta.
Meie piirdusime mõisaga ja selle ümbrusega.
Igal pool elati ja kuidas sa ikka teiste elamisse tükid. Aga kant on looduslikult kaunis ja mis peaasi - järved.
13 kommentaari:
Ei ole lapsed kusagile kadunud. Täna, pärast kehka tundi tuleb minu juurde ET (eriti tagasihoidlik) Tüdruk, käes kevadlillede bukett: need, Liina on sulle. Appikene kui häbi mul oli... ja kui palju rõõmsam ma järgmisel päeval olen.
Poolkuu viimane veerand (viies mai). Otsustasin esimest korda üle pika aja poodi minna. Pood tähendas seekord minu jaoks uut ehk Uuskasutuskeskust. Tund möödus nii ruttu, et millekski muuks peale vaatamise aega polnud.
Teadsin, et vana kuu on minu jaoks kõige nadim aeg ja nii ongi. Siiski võtsin uue poeskäigu ette, ikka võiks ju midagi osta. Veidike ostsingi. Energiavarud on otsakorral, tahaks teki üle pea tõmmata. Ja krimkasid vaadata. Ja süüa, hästi ja palju. Meeled on hellad, vaatasin OP-i ja tundsin- ma ei lähe niipea Tallinnasse ei midagi vaatama - nautima. Pole kellegagi minna. Ikka veel õpin inimeste tundmist, selleks oli koroonat vaja, et aru saada: mulle väga tähtis inimene on ainult mulle tähtis ja mina talle vaid üks paljudest. Ja jälle jõuan selleni - inimene peab elus üksi hakkama saama.
Emadepäev jäi vanasse kuusse. Vaatamata ilmale ja vaimsele väsimusele ma püüdsin. Ja kõik tuli välja! Esmaspäevane koolipäev polnudki väga suur jama. oodatud suurt sooja minu sisse ei tulnud. Veidike istusin õues pingil ja kuulasin linnulaulu. Öised unenäod olid ulmekad, sellele vaatamata sain magada. Tänane hommik tundub soojem. Vahetan garderoobi, ehk tõstab tunnet.
Kuu loomine. Uut ja ainult uut peaks nüüd looma. Eile tegin head. Meil on üks tõrjutud ja narritud tüdruk. No ega ta ise ka inglike pole. Võtsin ta oma tiiva alla, mis tähendab kogu koolipäeval valmisolekut 1. Võib olla tuleb ta täna parema meelega kooli. Tegelikult ei taha ma kõiki lapsi kooli, sest varasem (üheksandikud) näide lõppes pärast esimest päeva. Hea, et keegi teine ei haigestunud peale ühe, kelle emmele peaks vitsa andma.
Pärast kooli olin väsinud milles pole midagi uut. Uus oli see, et sundisin ennast üles ja Humanasse. Õhtul ei olnud sealühtegi klienti. Ja müüjad peavad kella kaheksani tööl olema. Sellise ilusa ilmaga. Üks piiga ütles, et peame olema õnnelikud, et meil üldse töö on. Hästi toredad tüdrukud. Uut tuli ka. Paar numbrit suurenenud kleidi näol.
Käes on Noorkuu ehk olengi selle postitusega ringi peale teinud. Kõik peaks aeglustuma ja tuleks teha kokkuvõtteid. Eelmise kevade koroona-ajas oli lootust, nüüd on ainult lootusetus. Tunne, et ma ei tahagi enam seda teie poolt lubatud kultuuri ega muid punnitatud ette võtmisi. Mida ma siis tahan? Ausalt - ei tea.
Emmeliina,noh. Ei noruta. Sul on sisu ja stiili, ei tohi seda raisku lasta.
Nii need päevad veerevad.
Mul läks asi käest. Eile ei oleks tohtinud näppugi mulda panna, ammugi istutada või külvata...
(On öeldud - Maa ja taimedega seotud töid ette ei võeta. Ei tohi kynda, kaevata, kylvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lyya. Murul ei tohi isegi magada) ... mul olid küll mitu mullatööd käsil.
Käisin eelmisel suvel koolitusel - ruunikalender ja selle koostamine. Seal käib ka kõik kuuseisu arvestades. Pärast üritasin küll märke lugeda ja õigesti käituda.
Aga tegelikult, loen siin sinu postitusi... iga päev on eriline. Oskad märgata :)
SK- tänud sõbraliku müksu eest :)
Tegelinski - Ruunikivid on mul ka ja raamat. Poeg 4 kunagi kinkis. Lapselapsed mängivad nendega, võtavad märkidega kive ja vaatavad, mida tähendavad.
Tänane noorkuu peaks kokku tooma Marianni (12)sünnipäevale kõik neli venda pesakondadega ja Lenna venna pere (2 pudinat, 8 ja 4) Lastelastel (kaks 12, 10, 8, 7) paluti kaasa võtta Nerfi püssid ja mingid müstilised ixboksi puldid, kui sajab.
Täiskasvanutele kuulivestid või vihmakeebid (vahet pole) Olen loomulikult kõige vanem ja ilmselt varjun vahepeal partide parki. Tean ju teemaarendust, kui seltskonnas on kuus õpetajat.
Manni Sünnipäev möödus suure ja suupäraselt! Isad ja onud viisid karja karjamaale st. põhikooli madalseiklusrajale. Lapsi 8, mehi 6 ja õnneks üks turvanaine ehk kaunis kleidis minu kõige noorem Mi. Teised emmed said sel ajal mehi taga rääkida. Aia ääres hiilides kuulsin. Ja juttu jätkus kauemaks.
Aftekas toimus minu juures, koos sauna ja kaasa pandud suupistetega. Südaöösel veeresin voodisse. Ja täna see jätkub! Viis pudinat - kaks 12-st, 9, 8, 7 sulandusid metsa. Just viis MI 1/2 neile Cateringi võileibade ja morsi näol. Mida mul soovida: et nad kodutee vanaema juurde (netihulluse) päikese loojanguni unustavad. Siis saab nad saiaraasukestega tagasi meelitada ja kodudesse suunata.
jah, see on kurb kui seltsiline kaob. me käisime mehega üsna palju rändamas, kuid ta tervis ei luba enam pikemaid otsi teha. juunis tahaks lõunaosariikidesse minna, ma ei teagi, kuidas ta vastu peab. ja kohalik tegevsõbranna hoiab kõrvale, kardab koroonat.
üldiselt olen ise ka endale hea seltsiline ja reisikaaslane, kuid jagatud rõõm on topeltrõõm.
Vahel on tunne, et olen panustanud kordades rohkem, kui tagasi saanud. Sõprust, nagu ka armastust tuleb toita. Muidu ta kuivab ära ning jääb ärakasutatu tunne.
Mis on sõpruse mõõtühik?
Hea küsimus. Võib olla lõpmatus. Omadus, millel pole ruumilist ega ajalist piiri.
Kuna olen lapsemeelne, siis sobib läbi huumoriprisma(kärbetega)
Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad ja mu kõrvad ning mu perekonnaring. Kui tahad, tule alati, ma ootan, aken avali...
Postita kommentaar