Pahupidi puhkus (pealkiri vanast lasteraamatust laenatud)

 

Sel aastal  on kõik kuidagi pahupidi. Oleks nagu lõputu puhkus, aga tegelikult on hinges hirm, mis ei lase lõpuni lõdvestuda. Kas peaksin sügisel tööga jätkama või sõnastada pahupidi: kas saaksin...Hoogu annab juurde või õieti tõmbas piduri jalatrauma. See algas väikse "panin trepil hooletusest põlve maha" ja nüüd on päädinud vastikute valutamisteni. Eriti ööseti. Olen ju see tüüp, kes ei otsib märke "miski ei juhtu iseenesest". Et äkki on aeg kõrvale tõmbuda ja kasinusele pühenduda. Mõtlema pani, kui tõstsin lapselaste peale häält. Keset suvepuhkust. Ei ole minulik. Muidugi vabandasin, aga tegu oli tehtud. 

Reede hommikul, õigemini öösel, teostasime pealinnabrannega selle suve suurima väljakutse. Sõitsime Rakverest Kuusalusse, et kella viie ajal Tormise sünnikodu metsas tegeleda lindude äratamisega. 

https://kultuur.err.ee/1121761/varahommikul-esietendus-veljo-tormise-musteerium-lindude-aratamine

https://muusikaelu.ee/6737-2/

Kuna ei osanud aega ja vahemaad õigesti hinnata jäime viis minutit hiljaks. Sest sõitsime õigest kohast mööda kuna viimane juhatav silt oli olematu. Kui üldse millegi üle viriseda, siis toimumise aeg jäi lühemaks kui  piletilevis lubatud (1tund 20 minuti asemel 1 t 10) Ilmselt käis sinna sisse majas ja territooriumil ringi vaatamine. Kella kaheksa ajal Tallinna bussijaamas kodubussi oodates oli mahti kava lugeda. Ilmaga vedas, ei sadanud - see oli toetav. Jalg tegi vaatamata tabletile ja salvile valu - see võttis emotsiooni vähemaks. Magamatus ka. Enamus vaatajaskonda oli noorepoolne. Nemad ju suveööl ei maga. "Tormise tuules" filmi olen vähemalt kaks korda vaadanud. Väga hea film on. Järelvaadatav. 

Minu lugupidamine. Kogu meeskonnale.

P.S.

Kuna ei saanud poegi lõpmatuseni ära petta, siis nüüd olen koduarestis. Teisipäeva arsti ajani. 

Täna jäi ära Kaljuste koori Saabumissümfoonia, Väikeses Maarjas Tallinna Kammerkoor ja neid tuleb veel ja veel.