kolmapäev, 10. juuli 2019

Üksi pole keegi


...muusika Tauno Aints, rahvaviis Kuusalust, sõnad Urve Tinnuri.

Mõtlesin, et ei kirjuta, aga kui ühest blogist lugesin valesti kirjutatud ja kolm korda kahe päeva jooksul korratud laulu pealkirja, siis ikkagi ehk midagi tuleb.

Laupäevasel õhtukontserdil tundus, et Lauri Õunapuu ei vea välja. Valikühendkoor aga küll. Nii laulukaare all kui väljakul. Sest meiegi olime valikkoor. Inimesed, kes olid enda jaoks laulupeo välja valinud.

Seekord sain väljavalituks tänu pojale. Aitäh, Rasmus! Mina oleksin ennast nõlvale valinud, aga teades, et peale marsruuti, mis algas Balti jaamast 11.30 (trammid siin enam ei sõida, trammid siin enam ei käi) ja päädis viie paiku lauluväljakul Tallinna rongkäigu saabumist oodates, ei olnud jalgades seda käbedust. Ei noh, jalgades oleks olnud, aga see tagumine ots kiskus nii kangesti maa poole, et teadsin - kui juba seal olen, siis püsti enam ei saa. Tark kell näitas ligi 12 000 sammu. Kui lisada kalorite põletamisse hüüded kodukooridele, siis olin totaalselt läbipõlemise äärel.
Seda magusam oli istuda sektorisse B2 pingile. Naabriteks fantastilised britid, kes poja suu läbi meile selgeks tegid, et neist neli kaasati Ühendkuningriigi eestlaste ühendkoori ja mõned olid isegi šotimaalt.
Mulle meeldivad laulupidu väisavad välismaalased. Neis pole seda: "mis mõttes ei saa kohe friikaid"  tunnet.

Kuna armastan väga koorimuusikat, siis suudan ilma söömata-joomata-pissimata-vingumata kolm tundi pingil püsida.
See aga ei välista, et ma öösel poole kaheteistkümne  paiku ei sooviks ennast mingi ühistranspordi peale sokutada. Kaaslaseks, õieti mina nende kaaslaseks kaks valikkooris laulnud sõbrannat, kes eluaegsed, aga enam mitte nii tulihingeliselt lootust täis.
Oo Tallinn, oo! Kõige paremini iseloomustas olukorda ühistranspordile teed takistanud politseinik: meile on antud käsk ühistransport tööle panna siis, kui laulupeolised on koju läinud!!!! ahahahaa!
Kellele see transport siis käima pannakse.
Õnneks saime ikka Hobujaama (läks aega, mis läks) ja sealt edasi Kalamaja bussile. Veel veidi kõndi ja branne juurde kotile. Käekell oli fikseerinud kokku 18 000 sammu. Kell oli üks.

Öösel häbenesin ja rääkisin iseendaga : ma ju keelasin sul rongkäigu äärde hüüdma minna. Vana inimene ja karjud ning lehvitad tee ääres. Täitsa segane, kuidas sa nüüd linna peal hakkama saad? Ainuke, et koos minuga hüüdis pealtnäha täiesti normaalne naisterahvas. Peaaegu kõigile.  Minust ta sinna hüüdma jäigi kui mina Lääne-Virumaaga lõpetasin. Ainukeseks vabanduseks oli see, et keegi, või oli neid mitu hüüdsid kodurongkäigust vastu: Elagu Liina! Eks ma siis elan.

Täna pilte pole. Mitte ei taha teised fotokast välja tulla. Pühapäevast proovin veel ühe loo teha. Homme.

Laulik pärast reedest proovi, teemasse: laupäeval läheb vaja

3 kommentaari:

päevalill ütles ...

Sinu kirjulemine oli oodatud

päevalill ütles ...

Urve Tinnuri- uhke üllatus!

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Päevalill. Minul on ka Urve Tinnuri üle hea meel. Muidu ongi ainult Leelo Tungal ja Leelo Tungal :D