Neljapäev, 18. juuli 2019

Üksi pole keegi 2



Kuigi väga koledad sündmused (kahe lapse vägivaldsed,seletamatud surmad) on mu meeltes nii ööl kui päeval, tahaksin heade mõtetega õudusi trotsida.
Sellepärast  on laulupeomeenutused palsamiks hingele

Pensionäriviginaid lugedes paigutasin ennast nn. nooremapoolsete eakate vaatajate hulka.
Laupäevasest pingipiletist ma juba eelmises jutus rääkisin.

PIDU, OLME JA ULME
Pühapäeval ootas ees hoopis teistmoodi päev. Asusin varakult teele ja olin nagu naksti eribussiga poole kaheteistkümne ajal Oru väravas. Nähes pikka saba väravate taga ma küll vihastasin. Miks ei võidud rahvast lauluväljakule lasta, miks jälle oli vaja kunstlikult inimmassi suurendada. Rahvas oleks kenasti sisse saanud, toidu-ja kaubandusaladel jalutanud, vetsus käinud ja kuulamiskohad valinud. Nüüd aga avati väravad pool üks. Piletikassasid oli kolm, veerand ühe paiku hakati müüma. Loomulikult kahest kassast, et oleks ikka pikem saba. Kuna minu saatjapilet toimetas veel kodulinnas, siis ostsin sissepääsuks 10 rahase üldpileti. Ja vot siis ma olin häbematu. Ei läinud saba lõppu, vaid tegin tähtsa näo ning marssisin otse väravast läbi.

Nüüd oli aega teha teoks ammugi kokkulepitud kohtumine. Eesti toidu ala oli võrratu! Ilus, esteetiline, sõbralik ja maitsev. Kohtumist jäi meenutama kohapeal tehtud foto, mis originaalis muidugi kvaliteetsem, kui ülepildistatuna

Kõhud setu toitu täis siirdusime loomulikult kohta, kus keiser jala käib. Kerekana valin alati vetsumaja, mis juba vähemalt teist suurt pidu korda tehtud: jätkub nii seepi kui paberit. Muidugi pärast suurt pidu hilisõhtul oli sealgi tegemist ülekasutusega ning koristajast võis vaid unistada. 

Lastekooride ajaks sättisime ennast ekraani ette. Ruumi oli tõesti vähe. Kuna Krista imbus varsti lava alla enda sümfoonikute manu oli mul aeg kohustuste juurde asuda. Inva-alas ootasid mind kaks kallist inimest - poeg ja lapselaps. Settisin ennast pingile, piiga sai igaks juhuks klapid poolenisti pähe ja nautimine algas. Silmaga piilusin millist tööd tegid vaegkuuljate tõlgid. Muljetavaldav. Kuna inva-alas oli suht kitsas ja sektori pinkidel küllaldaselt ruumi, siis kolisime sinna. Ja jällegi ümbritsesid meid peamiselt välismaalased. Sõbralikud, hoolivad, naeratavad. Kaks täiskasvanut ühe erilise peale oli paras. Kui üks käis friikaid toomas, siis teine turvas. 
Hiljem hakkas pinkidele imbuma nn. tutvuserahvast st. kaasmaalasi. Vot on ikka vahe viisakusel: küll pole endal ruumi, küll pole jalgadel ruumi jne. Kurvaks tegi peo mõtte see, et esinemise ajal patrati ja pladiseti omavahel. Saan aru nendest, kes ostes kalli pileti loodavad rahus kuulata, aga ei saa. 

KUIDAS MEES MULLE SELGA VAJUS
Nii äkki see tuligi. Istusin pingil, piiga minu ees murul ja ootasin segakooride lavale minekut. Äkki tundsin seljas raskust. Arvasin, et tagant hakkab keegi välja minema (pinkide vahed olid küllalt kitsas) ja toetab minu vastu. Sekundite pärast sain aru, et SEE ei kao kuhugi. Püüdsin ettevaatlikult liigutada, aga seljal lasuv raskus oli ikka väga suur. Sain aru, et tagapingil istunud rohkem kui saja kilone nooremapoolne mees-eakas on kokku kukkunud minu seljale. Hüüdsin võimalikult normaalset häält välja pressides, et mitte piigat ehmatada pojale, et tagapingi mehel hakkas paha (mees endiselt seljas). Imelik, et tema naabrid st. teine pere, kellega nad koos istusid ei upitanud meest üles. Sain siis selga sirutades mehe sirgu paludes tal hingata ja hingata. Mees vaatas mind tardunud pilgul ja hakkas uuesti vajuma. Siis tuli üle pingi noorem mees, kes ta kinni püüdis ja vett andis. Tegime ruttu ruumi, tõstsime asjad eemale ja tekitasime  pinkidele vahe, et meedikud saaksid võimalikult kohe ligi. Mees nagu oleks olnud teadvusel, sest kui ma ütlesin, et võtke müts ära, tal oli väga palav, siis ta võttis ise mütsi peast. Ratastooli sai ta abiga ja nii oli hea teda minema transportida. Siis sain küll aru, et kui selline seik oleks juhtunud keset platsi- kuidas oleks med. töötajad sinna tooliga või kanderaamiga lähedale saanud.

KÕRVADELE 
Minu selle peo üllatajad olid naiskoorid. Olen üldiselt mehise laulu kuulaja, aga seekord nautisin just naiste laulu. 
Teine suur üllataja oli sümfooniaorkestrite repertuaar. Hiljem branne juures ei jõudnud koorilaulja ära imestada minu suutlikust kuulata vabas õhus orkestrimuusikat. Mulle sobis. Järelvaatamist pole veel teostanud, ainult veidi lugenud noore USA -Eesti helilooja Joonas Tarmi kohta. Muljetavaldav.
Ühislugude toetajateks olid kaks poega. Mõlemate tugevad hääled, seekord pealtvaatajate hulgas, segunesid pisaraneelamise ja lapselapse lipulehvitamisega. Vanima poja pere jäi küll Maarjamäe lossi ekraani ette, aga ei kurtnud. Eks nad sisimas teadsid, et jäid ise piletite ostmisega viimasele minutile. 
Veel viimased laulud ja tuli kustus. Nagu mitmendaid kordi. Ka viis aastat tagasi olin pingil nautimas. Seekord hoolitses pileti eest Poeg neli. 

MEIE PANUS

FB Kõnelus enne pidu.
Johanna: no ja mina ikka laulukaare all laulmas
Mina: oi kui tore, mis kooriga sa oled?
Johanna; segakooriga
Mina: kas kooli koor?
Johanna: ei kaunitega
Rasmus: kaunite segakoor? kas see on eeldus seal kooris laulmiseks :)
Johanna: ja just
Rasmus: no selge

Veidi selgitust: Kaunite koor tähendab Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide kooli koori




NOOREMAD EAKAD LAULJAD
lava ees ja hiljem minuga koos bussi (trammi ) oodates: tänavune ühendkooride esinemine oli üliraske. Kaare all ei olnud ruumi ja nooremad lauljad ei liikunud ülespoole kuigi paluti. Nii jäi seadusekuulekatel noorematel eakatel ainuke võimalus kõige palavamasse ja tihedamasse massi sulanduda. Juua ei julgenud, sest vetsud olid ülerahvastatud nagu alati. See ei olnud vingumine vaid lahenduse otsimine: kuidas saaks paremini.

ÜhisÖöbimiskohta naasmine oli jällegi seotud elamustega: kas buss või tramm. Mõtlesime, et tramm on ikka suurem. Kahjuks laskis üks tarkpea peatuses jutu lahti, et viimane tramm läks kell üheksa. Kõik see mees tormas järjekordselt üle tee bussile, mida polnud. Ainult kaks nr. 60 sõitis Lasnamäe poole. Siis hüüatas keegi: tramm! Ja jälle valgus rahvas trammipeatuse poole. See oli kokku nii koomiline, et isegi pahandamiseks ei jätkunud jõudu - tegelt nr. 3 tramm oli see, mis enam ei väljunud. 
Millegipärast ei olnud öine kodupidu kolmele eriti hoogne. Mis te arvate, kas tegemist võis olla ealiste iseärasustega?

PILDIRATAS
Keerame pildiratta viis aastat tagasi:

siis, kui riietuse valis veel ema ning isa ja onu on stiili-ikoonid enda koori esinemist oodates

Nüüd, 2019 olen muutunud, riided valin ise. 
sellele vaatamata



isa teab, onu Lennart teab
ja vanaema ka teab, et


MU ISAMAA ON
MINU ARM


8 kommentaari:

Kylli ütles ...

Selle ülespoole liikumise asjus ... Olin seekord pühapäeval ise eelviimases reas üleval kaare all ja pean tunnistama, et alates 1987. aasta noortepeost on see esimene kord kogeda, et inimesed lihtsalt ei kuula, mida korraldaja räägib. Masendav. Aga see ei puudutanud üldse (ainult) noori. Minu taga olid enne päris üles liikumist "üle keskmise keskea" naised, kelle jaoks see välimuse põhjal ei olnud kindlasti mitte esimene, teine ega ehk ka mitte kümnes laulupidu ja kes lihtsalt keeldusid liikumast - endal selja taga tühi plats - nemad ei näe ja neil on paha ... Lõpuks ikka suutsime neid veenda üles astuma, aga halb maik jäi suhu. Teine meh-koht oli muidugi lugupeet' ministrihärra kõne (ma ausalt imestan, et teda lavalt välja ei vilistatud, vahepeal hakkas kahtlaselt sedamoodi tunduma küll).

Tegelikult mu kõhutunne ütleb, et järgmisel peol tõmmatakse inimeste arvuga tagasi. Praegusel moel ei ole laval küll kellelgi ülemäära hea.

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Kylli lugemast ja vastamast. Eks selle kuuletumisega olegi nii ja naa :)

Aga kooride kunstlik suurendamine toimus küll. Kauaaegne laulja Poeg 2, keda tervis ei luba enam lavale nimetas neid nn. projektikooridekss. Rakverest moodustati neid mitmeid ja ma ei tea kuidas ja kelle toel õnnestus neil kõikidel sõelast läbi saada. Näiteks üks nn. segakoor koosnes ühest mehest ja üheksast naisest.

Elame-näeme, aga minu branned-lauljad arvasid peale üleelamisi, et see jääb viimaseks esinemispeoks.

Emmeliina ütles ...

aa, kaks viie aasta tagust blogimeenutust teemasse: küll ma ikka kirjutasin siis veel hästi :D

https://emmeliina.blogspot.com/2014/07/hirvo-surva-fenomen.html

https://emmeliina.blogspot.com/2014/07/ara-tee-nagu-et-pole-sinu-pidu-gernesaks.html

Emmeliina ütles ...

pisike meenutus 2017 noortepeost
https://emmeliina.blogspot.com/2017/07/perekonna-matemaatika.html

ning 2011, mis kirjutatud Inglismaal elades ja pidu arvutist vaadates
https://emmeliina.blogspot.com/2011/07/mis-maa-see-on.html

ja veel ajas tagasi
https://emmeliina.blogspot.com/2009/06/retropeod.html

Emmeliina ütles ...

nüüd lõpuks saabus aeg pidu telekast järelvaadata. Eile öösel kolmeni pühapäeva ja täna hommikul laupäeva. Küll ikka tehakse ETVs häid ülekandeid!

Anonüümne ütles ...

Hea, et järjepidevus ei katke. Kaks 12-aastast, publikuna teist korda peol ja Kuulamas, mitte vaid melu katsumas, hüüdsid kui 1 suust peo lõpupoole- sügisel läheme laulukoori ja järgmisel peol oleme meie kaare all! Päevalill

Emmeliina ütles ...

Päevalill, nii need uued lauljad kasvavad ja hea kui vanaemad kaasa aitavad.
Vaatasin TOp 100 blogisid - ainult paar laulupeohuvilist viitsis midagi kirjutada.

Anonüümne ütles ...

Kas olete proovinud pankadelt laene hankida ilma eduta? Vajad kiirelt võlgadest vabanemiseks raha? Kas vajate raha oma ettevõtte laiendamiseks või asutamiseks? Hankige laenu Ühendkuningriigi ühest juhtivamast laenufirmast. Lisateabe saamiseks võtke ühendust whatsapp kaudu: +14092051142 või e-posti aadressil: larryfox2017@gmail.com