reede, 22. juuni 2018

Miks mulle eriti ei meeldi grupikas?


Loomulikult tuleb juttu giidiga bussireisist või mida teie arvasite?

Eks me oleme kõik koolipõlves bussidega ekskurseerinud. Põnev ja ettearvamatu. Kellel läks süda pahaks, kes kadus ära, kes unustas pesuvahendid võõrasse koolimajja ja nii edasi. Teel jõuti riidu minna ja leppida, pinginaabritest võisid hetkega saada vihavaenlased, liidrid-käsutajad teenisid kas põlguse või heakskiidu.

Täiskasvanu-eas muutus esitlusviis, tundeid osati ohjata, aga mitte alati. Nõuka ajal reisiti peamiselt töökollektiividega. Magati telkides, võeti kaasa söök-jook vastavalt perenaise küpsetuslembusele ja peremehe alkolembusele. Niimoodi bussis loksudes oleme käinud küll Viiburini, küll isegi Minskini välja. Lenskast (praegusest Peterburist ja Riiast rääkimata). Eredamalt on meeles Saaremaa, Abruka ja Vahase, kus meie seitsme aastane poeg oli suutnud üles leida Albert Uustulndi majakese ja kui meie teda otsisime puhus kirjanikuga meestejuttu. Teine eredus meenub kui mehelt teksade tagataskust varastati Leedus rahakott, milles oli kogu meie raha. Olime noored ja siis ma suutsin veel kaasa tunda. Teadsin, et mul on kodukapis mitu defkat seljariiet, mida iga sõbranne või komisjonikauplus on varmas võtma.

Ilma mehe ja lasteta tegin pea nädalase bussireisi 2005 aastal Soome koos päevapõikega Põhja Jäämere äärde Norras. See oli kirikurahva reis seuratele ehk suvistele kirikupühadele. Seltskonnaks bussitäis lapsi, noori, vanu. Seal sain aru, et olen väga kohanemisvõimetu uute olukordade, toakaaslaste ja isegi sõbrannaga. Jõudsin isegi endaga mitu korda riidu minna. Kokkuvõttes oli tore, kui kodus laua tagant vaadata. Kirja panin ka. Närvikava oli tugevam ja kaal oli õhem.
http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/kui-televiisoriks-oli-bussiaken-ehk.html

Nüüd tegin seda jälle. Uute, õppeaastal kodustatud kolleegidega. Kolm täispikka päeva Lõuna-Soome loodusreisi. Mõtlesin liiga kaua. Nii jäigi mulle ema-lapsetuba ehk tuba kolmele. Kaks ööd võhivõõrastega oli kogemuslik. Kogesin jälle enda kohanemisvõimetust, sest oskasin teisel hommikul sisse magada st. ei tõusnud tund enne hommikusööki. Sellest oleks saanud tõeline vasaku jala päev võimendatud minu autistlike joontega. Uhh. Põgeneda polnud, tuli kohaneda. Arvan, et 50 % tulin toime. Õhtu- täpsemalt küll öösöögiks laevas 21-23 olin kõik varud kokku võtnud. Õnnestus.

Aga nüüd ikkagi pealkirja juurde. Giidiga bussireis muudab mu täielikuks lambaks. Üheks karjas. Kõik on ette planeeritud, ette määratud. Mõtlemisvõime kaob, hääl uinutab. Ja siis äkki kui antakse tunnikese vaba aega käitungi nagu karjast eraldunud lammas. Tardun ühte poosi ja siis sööstan ükskõik kuhu, kuigi parema meelega taanduksin tunniks kasvõi tualetti. Aga see pole ette nähtud. Ette on nähtud, et läheksid šoppama ja oleksid rõõmus ka. Ja vaat sellega ma veel toime ei tule. Võib olla viiendal päeval, aga aeg sai otsa. Kas tasub ennast veelkord proovile panna? Näiteks järgmisel aastal Ahvenamaale?

Tegelikult oli Lõuna-Soomes ilus. Vanajumal on neid ikka järvedega õnnistanud. Neli ahhaa elamust kirjutan üles külastamise järjekorras:

  • imeväike pühakoda Langinkoskil ja kogu keiser Aleksander III kalastamistalu. 
  • hiigelsuur, üks maailma suurimaid puukirikuid  Kerimäel
  • mungaklooster Valamos, jumalateenistus Õigeusu kirikus
  • laevasõit Repojärvel, laulmine akordioni saatel laevalael, õõtsumine valsi ja tangorütmis, saar, kus asub külakalmistu.
Kõige hirmsam kogemus oli kaubalifti sarnane toode Imatra külalistemajas. Kõige hullem maitseelamus esimese päeva lõuna märksõnaga rasvane, oi kui rasvane ja magustoiduks marjakissell saiaga. 

Et ilus oleks, panen pilte ka.

Langinkoski kabel




Kerimäe kirik ja kellatorn
nii kõrge uks!
minimalistlikult kaunis!

Valamo kloostri kirik

mälestusküünlad kallitele

maa kõigub
mingem üles kaljudele!

külakalmistu ja väike kirik saarel

...

Miks nii palju pilte, kus ma isiklikult peal? Aga ikka tõestuseks, et mina olin siin!

Kolmandal õhtul 22.55 suure laeva aknast: ja otsa ta saigi

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere
Leidsin selle Sinu "grupika" sissekande ja just õigel ajal. Olingi väga kahtleval seisukohal kas minna mõnele 4-5 päevasele bussiga reisile (Lõuna-Soome, Vilnius) või teha hoopis sügisel üks odavam lennureis kuhugi soojale maale. Nüüd lugesin Sinu sissekannet ja otsustasin bussireisidest koos giidiga loobuda. Olen nii paljudes asjades sama meelt. Kas oled ka reisinud lihtsalt üksi ning millised on need muljed?

Emmeliina ütles ...

Bussireis loksutab ikka põhjalikult ja kui veel võõrad grupis koos, siis minul on raske. Meie kolme pika päeva reisi maksumus tuli koos lisaõhtusöökidega üle 300 euri st. 100 raha päev :(
Gotlandil käisin soodukaga seenioritele 220.- kaks ööd laevas, üks päev maal ja juurde ei läinud midagi. Üksi oli päris naljakas ja tükati kurb laeval olla.
Aga pikal bussireisil v.a. Soome-Norra 2005 (kirikureis) pole käinud.
Sõbrannaga Rootsi kruiis meeldis väga (ABBA muuseum iseseisvalt)
Reiside tipp oli möödunud aasta Hispaania, aga seal olime poja perega (koduvahetus).

Arvan, et teed õigesti, sest mu sõbranned käivad iseseisvalt igal aastal talvel Tenerifel ja alati pidi tore olema.

Anonüümne ütles ...

Olen kuulnud et paljud elavadki meie talve üle Tenerifel. Seda üksi iseseisvat reisi ma esialgu veidi kardan. Olen liiga uje, et kusagil võõras kohas hakkama saada. Noorte jaoks olen seenior ja tuttavate seenioride jaoks jälle liiga vaene, et panna oma pensionisäästudest ühe reisi jaoks mängu lausa 800-1000 eurot ning olla nende seltsis. Kuna aga kavas on siiski mingi reis teha, siis nüüd uuringi kas leian sügiseks oma rahakoti jaoks sobiva koha ja ehk ka mõne oma huvidega sarnase reisikaaslase.

Anonüümne ütles ...

Ooo, lõputult huvitav teema! Palju võimalusi! Olen väike reisija,mõned lühemad grupikad, millega siiski pigem rahu olnud. Aga pikimal bussireisil, Ungarisse, ühe mulle lootustandva, tuttavate poolt kokku viidud kaaslannaga, et paarid oleks täis. Ja mis juhtus! Me ei sobinud üldse. selle tipp oli, et kaaslane soovis minna igal õhtul kell 9 magama, täielikus rahus ja vaikuses. Ilusa reisi emotsionaalne pool null!
Olen siis ka üks neist, kes käib igal talvel 2-3 nädalat Kanaaridel. ON KÜLL Puhkus. Et meid tavaliselt üle 4 grupis, saab nii eralduda kui sulanduda. Ette tuleb küll kõiki olukordi, aga ma vist olen üsna tolerantne kohaneja. Ja lühiajalise reisikorraldajaga sõidu vastu ei vahetaks, sest siis peab küll sama raha eest ju kohe hakkama tagasi tulema!
Aga eriti hästi ja huvitavalt haakub teemasse nupuke, mida lugesin just täna eriti kohalikust ajalehest. Bussitäis eakaid(õigemini, Elutargad) käis Tallinnas. Russalka juurest jalutati Kadrioru Kunstimuuseumisse Aivazovskit vaatama. (Meil läks seal terve hommikupoolik ja selle järel vajasime kergemat kohvikueinet). Edasi, Mikkeli Muuseumis tutvuti Nikolai Kormasovi ikoonikoguga (minu tuttavatel oli see terve õhtupooliku täitnud). Siis mindi loomaaeda- pole sõnu, milline komplekt! Tagasiteel vaadati Jägala juga. Jummel, ma küll poleks enam bussist välja läinud! Lõpuks olid kõik rahul ja õnnelikud. Milline tase! ja proovi sa midagi arvata, siis öeldakse vaid, et muudkui virisevad.... Päevalill vaatab aknast välja, ikka sajab, hakka või ka bloogima... Või kiusaks lapselapsi pudruga?

Anonüümne ütles ...

Ega ma ise ka sellist tampi ei tahaks, kus veetakse nagu kelgunööri omal sabas, lipuke ees ja lipuke taga ning peab jälgima et karjast maha ei jääks. Pealegi ei sobi mu jalgade jaoks sundasendid bussis ega pikal lennureisil, ka giidi poolt päev läbi tampimine mööda vaatamisväärsusi. Soovingi teha puhkusereisi, liivarand, meri, kaunis loodus, jne. jalutada omal soovil sinna kuhu tahan või tellida kohapeal seda ekskursiooni, mida tahan. Kahjuks ei leia ühtki blogi, kus seeniorid oma reisikogemusi jagavad. Need tuttavad, kes reisivad, teevad pikemaid ja kallimaid matkasid ja pealegi tean, et nii mõnega neist ma reisile ei sobikski, kuigi igapäevaelus saame hästi läbi. Hiljuti panin proovile üht pikaajalist tuttavat, kelle kohta võiks ju öelda, et tunnen teda läbi ja lõhki, kuid inimese tõelist loomust saad tunda siiski alles mingil reisil. Absoluutselt igal väiksemal kahekesi koostehtud üritusel käis tema ego üle ning alati juhtus temaga seoses midagi ebameeldivat, mis oli seotud ta pea laiali otsas olemisega ja mis kogu päeva ära rikkus. Nii et ei jäägi üle kui ise omale midagi organiseerida.

Emmeliina ütles ...

Päevalill, väga hea näide on see täistopitud Eesti reis. Mina, kes ma võtan kõike uut püüdlikult lähen lihtsalt "emotsioonidest lõhki". See pole see lõõgastuspuhkus. Aga eesti seeniorid on sitked, nemad tahavad ikka et oleks "täie raha eest".
Ma pikema reisikirja kirjutasin ka iseendale. Kui aega ja tahtmist on ,siis parandan ja kannan siia üle. Kunagi.

Anonüümne - ka minu tuttavate hulgas on neid, kes jalgadega kimpus. Sellepärast ongi raske, kui grupibuss topitakse triiki täis ja tempo kruvitakse üles. Meil oli näiteks nii, et need kes ei soovinud Olavinlinna kindlusesse ronida jäid lihtsalt maha ja laevasõiduga oli niisamuti. See oli võimalik, sest meil oli ühe kooli grupp.

Mõtlen, et hea, kui mitu tuttavat, siis ei tekki väga klammerdumist. Ka mina tean sõpruskonda, kes igal aastal võtavad ette ühe kalli reisi. Ka mulle pole need 1000-2000 eurolised sobivad, sest ei iial tea, mil enam ei jaksa töötada. talvereis ei sobi aga seetõttu, et ei saa talvel puhkust.

Minu meelest on hea reis see, kui hiljem kodus olles ei muretse, et olid raha tuulde loopinud ja siis tuleb see "rohutirtsu ja sipelga sündroom". ja et mida ma kõik sellega oleksin saanud teha.
Kuna teen palju pilte, siis need ongi minu suveniirid.

Anonüümne ütles ...

Huvitaval kombel sattus kätte raamat Minu Tenerife. Kliimapagulastest.