Tean, et ei tohiks, aga sõrmed iseenesest kipuvad klaviatuurile.
Mõtted puudutavad Ritsiku blogijuttu vananemisest ja selle tõrjumisest. Kommentaare ka.
Valdavalt on kommenteerijad noorepoolsed. Minu tähelepanekutel naisterahvad vanuses 30-50. Mõne üksiku erandiga.
Igas vanuses oma mured.
Paratamatult liiguvad meenutused noorusraale (kui mittemeeldiv sõna, lausa tobe tundub).
Twiggi kujundatud mood pääses mõjule kui olin umbes kaheteistkümnene. Kadusid kenad kaharad kirjud kleidid koos valgete kinnastega (enda emal kindaid küll ei mäleta) ja asemele astus märksõna "kiitsakus". Meil, koolitüdrukutel polnud mingit probleemi. Väikestel neidudel. Suurt kasvu, naiselikud piigad aga jäid küll hätta. Ometi ei mäleta ma kurtmist stiilis: küll ma olen paks, küll mul on suured rinnad ja jämedad jalad. Mis ma nendega nüüd peale hakkan? Hoopiski vastupidi. Kes said peol rohkem tantsida? Ikka need "suured tüdrukud" . Ja valisid neid istuma jäänud klassivennad või vanemate klasside poisid. Meie, pisikesed, pidime leppima omavanuste, endapikkuste ja vurru-udemeteta klassivendadega. Siis polnud see probleem, vähemalt me ei tegelenud sellega pidevalt.
Kehalise kasvatuse tunnid olid põhikooliealistel koos poistega. Koos mängisime õues rahvastepalli ja sulgpalli, käisime suvel ujumas, sõitsime ratastega. Ei mäleta, et oleksime poiste tähelepanu võitmiseks midagi erilist pidanud tegema. Ometi olid olemas nn. head ja ilusad tüdrukud, rohkem küll populaarsed tüdrukud, kes õppisid hästi, tantsisid ja laulsid ja näitlesid ning pahad tüdrukud, kellest sosistati, et need käivad õhtuti vanemate poistega metsas.
...Keskkool lähenes kiiresti ja 15 eluaasta ka. Mäletan, et siis oli juba rohkem võrrelda. Väljanägemise märksõnaks said tutvused ja " ma ise ilutegija". Viimane nõudis piisavat õmblemise oskust ja tarvilikku kudumis-heegeldamisoskust ka.
Poiste pärast me nüüd küll ei pingutanud - ikka suguõdede pärast. Mina küll ei usu, et ma sellepärast rohkem tantsida sain, et mul seljas Saksa DV-st imporditud (ei oskagi sellele tänapäevast nime anda, ütleme top.)
Uus suund olid hoopis kutseka poisid. Need, alevi vallutanud 16-17-18 aastased traktoristid-massinistid olid hoopis põnevamad uurimisobjektid, kui enda klassi memmekad. Tegid bändi ja pidusid. Te ei usu, aga ontlikud peod lõppesid keskööks ja saalis istus alati punt noori õpetajaid. Valvuriteks. Ning pärast tuli kibekiirelt koju minna, kus ema valvsalt kella jälgis. Selline aeg pidi lõppema.
Õnneks või õnnetuseks, võta sa kinni, oli EÕM ehk õpilasmalev. Sinna siirdusid ontlikud alevitüdrukud. Tagasi tulid...mitte nii ontlikud, aga see-eest millise pooleteistkuuse elukooliga neidised.
Suvi otsa maapiima peal kosunud tüdrukud olid muutunud. Konfliktid kerged tulema. Kolm klassi külakooli ei olnud enam nii ilus aeg kui oleks võinud. Minemaminemaminema. Kõik tundus korraga nii nõme. Kõiki kutsusid suurlinnade tuled. Mina jäin. 10 aastase venna pärast, kes oli just isa kaotanud. Mina olin ka.
Kas ma mõtlesin oma väljanägemise peale? Et kas käib, käib kah või üldse mitte. Ma ei mäleta. 70-ndad olid üldse moe koha pealt jubedad. Kiiresti muutuvad ka.
malevasse!
tagasi!
ja uuesti!
Mõtlen, kas teha veel üks postitus enda lemmikteemal - moest. Miks mitte, kui mõttetud ilmad kestavad.
3 kommentaari:
:)
Vormis neiud on kenad!
Sa "sinises" malevas ka olid?
Lühikeste seelikud aeg.... mäletan, mäletan ;) Ikka kirjuta edasi!
hr. konn - ise inspireerisid mind selle malevajutuga. Otsisin isegi vana märkmiku välja ja tegin guugliluuret. Suurim saavutus- leidsin pärast suuri ponnistusi meie suvise elukoha, googelmapsi kasutades, täiesti lagunenuna, aga ikkagi! Kahjuks poissi, kes mind blondiinikeseks ristis pole enam meie hulgas. Koma aga juhib endiselt suurt kooli. Õudne mõelda, et ta oli malevas minust ainult neli aastat vanem. Ja nii pea igas rühmas valitsesid Peda esimese kursuse poisid.
tegelinski - rakendasin täna tõesti kirjutamisteraapiat.
Postita kommentaar