kolmapäev, 20. september 2017

Aufstellungen (paigutused)



Igal meist on või peaks olema üks paik. Kuhu saab koguda.
Käegakatsutavat ja silmale nähtamatut.
Olen oma praegusesse kodusse kogunud palju. Ilmselt olengi loomult koguja. Minu jaoks on see kodukultuur. Pakitud, setitud, riiulitel, kappides. Mitte nurkades hunnikutes.
Niimoodi ma väärtustan. Asju.
Nüüd, üksi selles elumuuseumis elades hakkavad asjad kõnelema.

Silmale nähtamatu st. mälestused on kogunenud ajusoppidesse ja ujuvad imelikel hetkedel välja. Üheks selliseks uueks vormiks sai möödunud kevadtalvest saati perekonstellatsiooni teraapia.

Kirjeldan ja räägin mõne sõnaga lahti:
 Perekonstellatsioon on süsteem. Igas süsteemis on kord. Muutused ühes süsteemis liigutavad korra paigast. Igaüks meist on osake perest, peresidemetest. Sellega tegelemine aitab leppida oma saatusega ja võtta tegelikkust sellisena nagu see on. Perekonstellatsioonide käigus tulevad ilmsiks kordused põlvest põlve. Meetod aitab aktsepteerida oma elu sellisena nagu see on (oli). Enda lugu. Midagi ei kuulutata valeks.

Internetiajastul saab igaüks teema kohta lugeda, muidugi keda see huvitab. Mina sattusin grupi liikmeks läbi oma töö, kus meie supervisiooni viis läbi  suurepärane Ada. Tema suu läbi sain aimu sellest meetodist, mis omakorda juhatas mind Tiiu Bolzmanni raamatu juurde " Perekonna varjatud seadused". Kuna miski ei juhtu põhjusta selgus, et Annelil oli raamat ammu olemas ja läbi töötatud. Otsus küpses tundidega ja nüüd olen Ada grupis juba mitte enam päris roheline.
Punt üksteisele võõraid inimesi, ilma eelarvamusteta, ilma üksteist tundmata või tundes- vahet pole,  saavad asendusrollid töö tellija loos. Osatäitjad eluväljale valib tellija ja toetab konstellöör.  Need ei ole pelgalt luust ja lihast. Näiteks möödunud korral olin ma Ressurss. Olen ka olnud Sündmus.
Kerge teha, raske kirjeldada. Ja siis hakkab kõik juhtuma.
Malenupud paigutatakse väljale. Tuleb tunnetada ja enda keha usaldada. Mäletan kuidas olin 20 aastat tagasi hädas tuttava psühholoogi juures: ma ei küsi, mida sa mõtled, ma küsin, mida sa tunned!!! See tundmise kunst on suur oskus. Õpin seda iga päev.  Konstellatsiooni toel. Üks kord kuus on paras, et pärast seda jälgida, mis edasi juhtub.
Aga enne seda, ühesõnaga malelaual juhtub ka. Lahti rulluvad võõrad tunded, aistingud, pilgud, sõnad ja laused. Lugu, mis kõnetab eelkõige töö tegijat-tellijat ei jäta malenuppe ükskõikseks. Sealt saab igaüks enda jaoks lõpuks rahuldava seisundi. Pinge langeb, rõõm ja üheshingamine saabub ruumi isegi nende jaoks, kes hetkel vaid pealtvaatajad.
Päeva jooksul saab läbi viia kolm tööd. Ühel korral tegime neli. Suvel pidasin kaks kuud pausi. Nüüd oli esimese septembri tunne. Kohtumine klassikaaslastega. Mõned vanad ja mõned uued olijad.

Lugesin kirjelduse läbi. Kehv. Paremini ma ei oska. Olen ka ise töö tellinud. Oskamata täpselt probleemi sõnastada võis see kõlada nii: kuhu kadus mu tüdrukunaer? Võtsime kokku kogu emapoolse naisliini minu selja taha, et elujõud tagasi tuleks. Ausalt, kevadest saadik on parem-kergem-puhtam-kuivem tunne. Aga on ka ängi ja ebaõnnestumisi. Unenägusid ja teravaid kohtumisi.
Ega teraapia ei peagi valutu protsess olema, ütleb Ada. Teda tuleb uskuda.


Pilt, mis tuli minu juurde tagasi. Vanaema Nete oli selle, mehe suguvõsa pildi kunagi andnud mehe õetütre tütrele, kes selle omakorda mulle tõi.
...
....

Pulmad 1910
Pruudi kõrval tema ema (minu vanaisa ema Leena 1856-1940) isa Kaarel (minu vanaisa isa 1860-1919) nende ees neljas laps Eduard. Teises reas minu vanaisa Rudolf, tema vanem vend August.
Pruut on nende õde Alviine. 

3 kommentaari:

HelveL ütles ...

Täiesti uus asi mu maailmas. Uurisin internetist ka. Väga huvitav.
Loodan, et Sulle sobib ja on abiks.

Emmeliina ütles ...

Minul oli niisamuti. Hüppasin pea ees vette ja jäin pinnale. Nüüd õpin erinevates tehnikates ujuma.

tegelinski ütles ...

Fännan vanu fotosid. Imeline pilt, ilusad inimesed... aga ei ühtegi naeratust. Ometi ju pulm.
Aga see alguslugu... mina ei uurinud veel, aga huvi tekkis küll :)