pühapäev, 2. oktoober 2016

Igas okkalises kastanis peitub kastanimuna


Poeg 2 (36) vaatab oma endise toa aknast välja: kask on nii suureks kasvanud!
Jah, 27 aastaga juhtub nii mõndagi.
Puu on kasvanud kolmanda korruse aknani. Ja lapsed on kasvanud suureks. Isegi lapselapsed.
Kas ka vanad? Ei. Vanad ei kasva suureks. Vanad vananevad.

SEPTEMBER
lükkas hoo sisse. Esimesse klassi astudes pidin pead vangutades tõdema:  jälle on linnavalitsus, riik või mõni muu müstiline otsustaja kokkuhoiuga puusse pannud. 26 last klassis. Egas midagi. Jõudu ja mõistust õpetajale. Aastaid tagasi tõi psühholoogia õppejõud kooliklassi komplekteerimise näiteid Lutsu Kevadest. Ajad muutuvad. Kas laste olemus on samaks jäänud kui möödunud sajandil? Või ülemöödunul? Protsessis osalejana võin nentida: vahest libiseb käsi taskusse teipi otsima (ülekantud mõttes muidugi). Tänapäeva laste hulk klassis ei tohiks ületada 15. Siis on loota, et paar tükki puuduvad ja 12-13-ga saaks juba tööd teha. 45 minutit järjest. Aeglaseid tagant togides ja kiiretele pidurit tõmmates liiguks rong norm. tempos. Kui ikka kõik rööbastel püsivad. Uute seaduste järgi satub hulka neid, kes rööbastel ei püsi. Ja keda sinna ei saagi suruda.

Hariduse korraldajad on kabinetivaikuses leidnud "geniaalse idee" paigutada võimalikult palju erivajadustega lapsi tavakooli. Siis jääb juba omavalitsuse otsustada, mida nendega peale hakata. Kas näiteks kulutada raha väikeklassile? Raha, mida on alati vähe. Ja ruumi, mida on ka alati vähe. Ning õpetajaid on niikuinii vähe.

Üldises plaanis saame lapsi jagada HEV 1 ja HEV 2. Kergemad erivajadused võiksid minu meelest käia tavakoolis, aga väikeklassis. Keerulisemad vajaksid riigikooli koos paljude eripedagoogidega ja muu tugipersonaliga. Paremini "dresseeritu" tuleb  tavaklassis toime koos tugiisikuga, aga suurema õpilaste arvu puhul pidurdab see kogu süsteemi ja paneb kahtluse alla kas selline valik ikka tuleb lapse arengule kasuks. Pealegi pole tugiisik pedagoog. Enamus vanemaid siiski sooviksid, et nende lapsed areneksid, mitte ei oleks "koolis hoiul". Kui tavaklass tuleb lapsele kahjuks st. ta ei suuda koos teistega sammu pidada ja lihtsalt istub ning parimal juhul närib pliiatsit, halvemal juhul ....Sealtmaalt peaksidki tulema mängu erispetsialistid - vaatlejad - mitte kabinetivaikuses toimetajad.
Eriliste laste vanemad vajavad tarku nõuandjaid. Kui laste arengus on liiga suured käärid, siis kas ikka kõõrdpilgud ja sõrmega meelekohta näitamine teeb lapse rõõmsaks või paneb hoopis märgi otsaette.
Ometi võib tunnis püsimatu üllatada erivõimetega, olla vahetunnis, pikapäevarühmas või huviringis mõnus kaaslane. Sest asi huvitab ja tuleb hästi välja. Nii et alati tuleb anda võimalus. Ka nn. tavalapsed ei saa alati kõigega hakkama, vahest "üllatus üllatus" peavad isegi järelaitamistunde või koduõpetaja abi kasutama.


Ah, mis, puue on puue (loll on loll), arvavad mõned, kellel endal selliste juhtumitega mingit kokkupuudet pole. Oleks kõik vaid nii lihtne. Kui ikka seitsmene põnn ütleb pärast tempokat kehka tundi pisaraid pühkides: vihkan seda kooli, tahan ehitada endale päris OMA MAAILMA, kuhu saaksin peitu pugeda, kas ta siis ikka on "loll". Äkki ta ütleb välja seda, mida meie sageli salamisi mõtleme. Kui palju on meis erilisi häireid? Käitumishäired, õppimise häired... Kõrguse kartus on häire, müratalumatus on häire, teravdatud lõhnataju on häire...


 Kuidas oleks üldse võimalik erilisele lapsele kooli valida? Kui oled tavavanem, mitte näiteks Tallinna Hariduskolleegiumi väikeklassi lapsevanem?  Ega polegi. Maakoolis peab HEV1 tavaklassis leppima sildiga "loll", "närvihaige", "kasvatamatu", "ohtlik" (kui ta pole just õpetaja laps), linnakoolis, kus ehk lapsevanemad veidi rohkem asjaga kursis sildiga" teistsugune" (mõttes ikka loll ja need muud sõnad)


Veedan koos seitsme aastase lapselaps -koolilapsega nädala lõppu. Alles laupäeva õhtuks saabus tagasi elurõõm ja rahunemine. Muidugi on lapsed erinevad. Nagu meie, suuredki. Üks vajab puhkepäevadel aktiivset väljaelamist - teine tahaks lihtsalt olla. Jälgige last. Mis ajab teda närvi? Lülitage välja liigne müra (telekas fooniks, omavaheline nääklus, hullumeelne nädalalõpu šoppamine või koristamine) Leidke aega olla olemas ja vaadake, mis teeb lapse rõõmsaks?
Palunpalunpalun piirake tobedaid seriaale ja vägivaldseid arvutimänge, vanemate õdede -vendade niisama kräunutamist ja kooliga (õppimisega) hirmutamist. Mida tähendab lause "sul on õppimata"? Pigem ikka "homseks on vaja see ja see ülesanne täita."

Niikuinii on meil kõigil õppimata. Homseks ja kogu eluks.




Lisainfo
Õpilase väikeklassi suunamine
Väikeklassi võetakse vastu või viiakse üle õpilane, kellel on raskest kroonilisest psüühikahäirest tulenev püsiv normikohasest erinev käitumismuster ja/ või õpivõime langus, mis takistavad õpilase enda ja teiste õpilaste õppimist ning ohustavad turvalisust tavaklassis (näiteks autismi spektri häired, sõltuvushäired, aktiivsus- ja tähelepanuhäired/keskendumisraskused, füüsiline vägivaldsus kaaslaste suhtes, agressiivsus keskkonna suhtes) või kes on lastepsühhiaatri poolt suunatud pikaajalisele rehabilitatsiooniteenusele.
Väikeklassi võetakse vastu või viiakse üle õpilane tähtajaliselt, mille määrab üleriigiline nõustamiskomisjon.
Väikeklassi täituvuse piirinorm on neli õpilast


2 kommentaari:

MO isetegemised ütles ...

See postitus on NII ÕIGE. Kahjuks ei ole meie nn tavakoolid kaugelt valmis võtma enda õpetada erivajadustega lapsi. Olen kindlal veendumusel, et erivajadusega lapsi peavad õpetama eripedagoogid. Õpetaja, kes ei tea eripedagoogikast ja seal kasutatavatest metoodikatest midagi võib tahtmatult asja veel hullemaks pöörata.
Mööda ei saa minna ka koolikiusamisest, kus erivajadustega lapsed on tahes tahtmata suuremas ohus.

Emmeliina ütles ...

Lisaks tundidele on veel vahetunnid, kus õpetaja osa puudub.
Lisaks klassikaaslastele on nende vanemad. Kui mõningad õpilased harjuvad või ei tee lihtsalt nägema-kuulma, siis lapsevanematel on muud nägemused (ja õigusega)

Vaadates Roaldi saadet elu autismiga, siis saime jääpealse pildi autisti argipäevast. Samuti Ekspressist loetu Silja Suija lapse loo ning Masingu kooli direktori Tiina Kallavuse kommnetaari: 300 õpilasega kool on pilgeni täis.
Pahatujuliselt ironiseeriksin: kool Ärmale või Laidoneri majja, aga probleem on sarkasmist teravam.

siin targad prouad vestlesid ühes blogis, et kõigil eestlastel peaks olema vähemalt keskharidus ja et ülikooliharidus on norm. Mis loeb hariduse klassisüsteem, kui eripedagooge nendest tudengitest ei tule. hoopis ebamäärased miski töö tegijad.

proovin juba mitu päeva kirjutada järge, aga meel on ikka mõru. mis mina, väike mutrike...