Laupäev, 17. september 2016

Pruuni kapi saladus



See kapp oli juba algusest saati ebasoosingus. Hankisime ta taaskasutuskeksusest just mahutavuse pärast kuna noorematest poegadest olid saanud mitte enam nii kodulembesed noormehed ning sinna mahtusid kenasti Waldorfkooli suured vihikud ja muud modru. Ühistel läbirääkimistel tegin otsuse: kapp peab välja kolima! Kraami paigutamiseks soetasin Koduekstrast pappkarbid, mille voltimisel jõudsin enam vähem märkimisväärse tulemuseni neljanda karbi ja kaanega. Ühesõnaga - selle tööga jääksin nälga. Kolm poega said oma karbid. Neljandasse paigutasin väga katki loetud, minu esimesed lasteraamatud.

.
.....


Veidi aja pärast nimekiri täienes
.....
ja üks isegi võõramaa keeles




Septembri puhul tore meenutada.
Kuna olin pea nelja aastani rohkem voodi ja vankri kui jooksulaps, siis olevat ma väga varakult, ilmselgelt igavusest, lugema hakanud. Kindlasti algas kõik nii, et ema luges ette ja mina omandasin kirjapildi ning tähtis paista tahtmisest võtsin raamatu ette ning "lugesin" kogu materjali peast.
Sellepärast polnud mu lugemisvaramus trükitähtedega raamatuid. Varsti polnud vajagi. Tähed jäid pähe ja lugemishuvi kasvas.


Kuue  aastaselt läksin esimesse klassi. Minu Esimest aabitsat mu raamatute hulgas polnud. Mäletasin suurt sinist kukega raamatut ja näed, mis lõpuks välja tuli.
Leidsin osta.ee-st. Tänapäevani ei mõista, miks meile alguses seda "päris" aabitsat kätte ei antud. Silvia Väljali piltidega.

Lugemine loeb, eks!

 








Aabits

2 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

need lasteraamatud on puhas kuld. kui kade ma olen, kui kade.

Emmeliina ütles ...

tõepoolest naljakas - mul pole lapsepõlvest ühtegi mänguasja alles, ometi oli ilusaid ja väga ilusaid. Ema kolis suvel, kui mina pioneerilaagris lapsi kantseldasin ja ju ta tegi kiirvaliku.