Teisipäev, 23. august 2016

Märgalal peabki märg olema



MATSALU
Mind kaasati kolmapäeval huvitavasse projekti. Kuna mul füüsisega on nagu on, siis erilist loodusmatkajat minust praegu pole. Hoiatusi ei võetud tõsiselt, lubati kasvõi järele vedada. Õnneks laabus kõik suurepäraselt. Kui suure kotiga (ikkagi kodus ära  terve päev) bussipeatusse jõudsin, siis meil ei sadanud. Kui kõik bussi said ja bussinina Tallinna poole pööras - ka siis veel ei sadanud. Rõõm oli üürike. Kohe hakkas. Kui esimesse kontrollpunkti st. Matsalu rahvuspargi keskusesse Penijõe mõisa jõudsime loomulikult sadas.

 ....

Bussis lahendasime viktoriini. Jälle sain teada, et  ma midagi ei tea. Ega ma arvanudki. Läänemaa on mu jaoks üldse üks võõramaa.
Keskuses tutvusime lindude ja loomadega. Filmi vahendusel. Kulutasin täna mitu tundi, et ehk leian kusagilt selle meeleoluka filmi, aga ei. Muusika autor oli igatahes Sven Grünberg ja pildid olid erinevatest aastaaegadest. Ilmselt näeb seda ainult ja ainult Penijõel.
 ....

Kui tagasi bussi istusime, siis sadas. Enam polnud lootust.

NAISED PAADIS, MÕNED MEHED KA
Ikkagi siirdusime kahetunnisele paadimatkale. Kaks paadimeest lohutasid: eile sadas ka. Mähkisime ennast kaitsevahenditesse, mis alguses kaitsesid, aga tunnike hiljem enam mitte. Sõitsime, kahel pool roostik, mida sai peaaegu et katsuda. Vesiroosid ja vesikupud, ühel pool kiduraid puid ja puukesi. Tegelikult mulle meeldib väga paadiga sõita. Sellepärast läksingi. Lindudest nägin vähemalt kolme tuvastamata eksemplari.
Ma ei hakka kirjutama rahvuspargist. See nõuaks suurt tööd ja tarkust. Pealegi on neil kena koduleht.
Ütlen vaid, et paati istusime....ja sõitsime mööda Kasarit (mitte segi ajada Kassariga :)
Ükskord see ikkagi lõppes. Hoidsin fotokat hoolsamalt vihmakuue all kui enda p-d. Raskustele vaatamata oli ikkagi tore. Ülitore kogemus. Targemad vahetasid bussis riideid. Ülemisi ja ilmselt ka alumisi.

 Pilte ka:
 millegipärast enne paadisõitu päästjad põgenevad:)


alguses riietusime kinni

proua jääb prouaks

vilistamise õpetus

......
läks
....





MITMIKTAJU - KAS KA MEIL?
Teelt korjasime peale giidi, kes arvas, et teeme bussiretke. Jutu keskel palus ta meid küll paremale vaadata - läbi vihmase akna ei näinud midagi - küll vasemale vaadata. Ikka ei näinud midagi. Mis teha. Giidi jutt oli haarav ja huvitav. Eriti imponeeris mulle jutt Lihula valla Metsküla algkoolist, mis piirkonna süda ja südametunnistus. On ju Läänemaal kõige hõredam rahvastiku tihedus. 2011 taheti kool kinni panna. Vesiklosett oli puudu no ja ainult 12 last. Õnneks ei läinud nii nagu kauplusega, kus poemüüja pidi uute seaduste järgi saama voolava vee all käsi pesta. Ei tea, kust nüüd autolahvkamees voolava vee võtab ja vesikloseti ka :)
Õpetajate jutu järgi on Metsküla koolilastel mitmiktaju. Kui see üldse tekib, siis lapsepõlves. Oskus tajuda loodust, aastaaegade vaheldumist.
Meil pinginaaber Maiega oli bussis tajumisega raskusi. Sadas ja aknad olid endiselt läbipaistmatud. Püüdsime seda kompenseerida kaardi lugemisega. Abiks ikka. Lõpuks viidi meid kenasse kohta sööma. Kuum pärnaõietee ja kaminatuli pole ammu juba niimoodi kõhtu paitanud. Suppe oli koguni 2. Kobedamatele seljanka ja vanadele lillkapsapüreesupp. Söömine venis pikemaks, keegi ei kiirustanud uuesti märg-alale. Mõned, mina ja täiesti läbimärgade teksadega koolitüdrukud viilisime ennast bussi. Mul oli raamat ka kaasas. "Ilmastiku mõju tervisele" . Seal oli küll taifuunist ja üleujutustest, aga kohalikust loodusnähtusest "lakkamatu vihm" ei sõnagi. Möödus aeg kui teised retkelt saabusid. Olid käinud mööda treppe allikal ja kohanud kohalikku faunata nimega "hiigeltigu"
Kõik olid rahul. Siis sõitsime vee äärde. No nagu oleks seda veel vähe :) Kobedamad ronisid torni, vanad vaatsid niisama aega surnuks. Leidsin endale söögikoha ka. (Kes teab, see teab)
Paigutasime suurepärase giidi kusagile "eikuskile" (ikka ei näinud midagi, sest sadas) ja vurasime edasi. Mida kodu poole, seda klaarimaks puhus.

Pilte ka:


söögikoht

 keegi ei soovinud värskes õhus einestada

 veel veidi vett :D

 lihtsalt ilus

 hea on teada, kus oled
hea on teada, kes oled...


KOLUVERE ILU JA VALU
Preemiaks lirtsumise eest lubasid projektijuhid plaaniväliselt Koluvere lossi ümbruse külastamise.
Umbes 700 aastat tagasi ehitati Liivi jõe äärde  piiskopilinnus. Nagu ikka, käis see ühe perekonna käest teise  kätte. 1786 sai valdajaks Katariina II, kes pagendas sinna Preisi kuningriigi printsessi Augusta Karolina.Väidetavalt vägivaldse abikaasa eest. Augustal polnud õnne, ta maeti Kullamaa kirikusse. Miks ma kirjutamisega hilja peale jäin? A sellepärast, et oli vaja raamatukogust tuua "Printsessi mõrv Koluvere lossis" ja see läbi lugeda. Milline lugu!
Pärast võõrandamist 1919 juhtus lossiga nagu paljude teiste mõisadega - sinna sobituti nn. "nõrgamõistuslike varjupaik", millest hiljem sai psühhokroonikute kodu ja vabariigi taastamise järel Koluvere Hooldekodu. Kuna hooldatavate arv pidevalt kasvas ehitati nõuka ajal lossi pargi taha maju juurde. Loss jäi rääma nagu ikka hooned, mis olid ja nagu polnud kellegi omad. Õnneks leidus meie kaasmaalaste seas võimekaid. Nüüd on loss rahakatele tarbida ja meile vaadata. Imeilus, müts maha taastajate ees.

....
.....
....
....


ÜKSIK PEALUU
mitte Connemaras, vaid metsas
Naised nõudsid metsapeatus. Bussiaknast kaedes ei saanud aru, miks nad seda kobaras peavad tegema. Varsti selgus. Üks lõbus lasteaiaõpetaja oli samblal valgele pallile jalaga andnud ja siis aru saanud: see pole pall, vaid inimese pealuu. Seda tõestas bioloogiaõpetaja ja teised targad mehed ka. Mina välja ei läinud, koolilapsed jooksid küll - pildistama. Helistati politseisse ja jäime ootama. Lõpuks anti telefoniluba - sõitke edasi. Delfist uudist ei leidnud. Mine tea...

Enne südaööd olime kodus. Asfalt paistis kuiv. Muld rõdul lillekastides ka. Kuivala, ikkagi.

Aitäh branne Päevalill, see oli tore! Aitäh reisikaaslased!

2 kommentaari:

päevalill ütles ...

Ehk nagu ma ütlesin,isegi märgala jaoks liiga märg päev!Aga väga huvitav ja seepärast meeldejääv.Aitäh,et see kõik nüüd nii ilusasti jäädvustatud!Mul kulus ka paar tundi,selleks,et uurida,kes on selle ilusa filmiliku pildijada autor-ei leidnud.Tiitritest jäi meelde perenimi Meel,aga mitte Remek,kelle kuulsaid loodusfilme oleme näinud.Ju siis on mõni asi vaid Matsalus kättesaadav ja eks nii olegi õige.Koluvere oli selle reisi ilus lõpupeatus.Suur ja võimas valge kindlusloss selle päeva sünge taeva taustal,tumedas õhtupoolses valguses.

Emmeliina ütles ...

ja "Printsessi mõrv Koluvere lossis" on tõesti omamoodi ajaloo kajastus.