Kolmapäev, 15. juuli 2015

Viu viu, aga ikka olen rõõmus

ehk "klassikuid" tsiteerides

Ajalehepeast lugesin Andres Arraku mõttepärleid. Tsiteerin valikuliselt:
... Eestlaste häda on selles, et nad ei oska puhata. Seetõttu on meil inimesed stressis ja ka enesetappude hulk üks maailma suuremaid. Peame õppima puhkama. Kreeklastelt ei saa muidugi eeskuju võtta, sest nemad puhkavad kogu aeg, võimalik on ka liiga palju puhata. Kuid eestlased peavad mitut töökohta, et teenida rasket raha. Siis muretseme selle pärast, mida rahaga pihta hakata ja millistesse randadesse lõõgastuma reisida.
Eestlane arvab, et hästi puhkamiseks tuleb hästi palju raha kulutada. Raske raha eest oskab iga loll puhata, aga peame oskama leida väljapuhkamiseks ka selliseid võimalusi, mis ei nõua üldse või nõuavad väga vähe raha.
Sääraseid võimalusi on palju, näiteks saab suvel sõita maakodusse, vaadata päikeseloojangut ja hoida kalli inimese kätt.

Kas pole uhke! Pole mul seda ilma rahata maakodu. Emapoolse liini kodu hävitas pikkamööda eelmine riigikord: elekter jäi viletsa asukoha tõttu panemata ja sovhoos kündis tee üles. Nii hääbus see majake. Isapoolses asjatavad tublid pärijad ja sinna lihtsalt poleks "palju lambaid ühte lauta" mahtunud. Kadund AK (abi kaasa) püüdis küll idaosariiki, enda vanemate koju, pärandit luua, aga nn. kolhoos kümne pärijaga kukkus haledalt läbi. Kui on paljude oma, siis nagu pole eikellegi oma. Venna pere kodu, kus olin viis suve oodatud, läks taevasel tahtel müügiks.

Ega me nõuka ajal just kõige saamatumad olnud. Sellele vaatamata jäid suvilaplaanid raha taha pidama. Mis suvila, kui isegi autoraha tuli viis aastat kokku kraapida ja osa tuli veel vanemate taskust. Nii vahtisimegi korteriaknast ja unistasime.
Uue korra ajal olid meilgi suured plaanid rajada midagi jäävat, aga sellele tõmbas pika juti peale ahne kohalik võim. Kümne aasta rentnikutelt  taheti nii suurt raha, mida polnud uneski näinud. Nii ei saanudki vallamoonakatest peremehi. Mõne aja jätkudes tundus, et suvepealinna hakkas midagi kujunema. Siis sai aga Mi (minia) 1  MiEx 1 ja seegi maja läks müügiks.

Nii vaatangi hommikuti  kohvitassiga rõdult ilma ja planeerin mida küll rahaga pihta hakata, no et ikka välja puhata.
Millegipärast on tänase päeva ümin selline: mustlaseks ma olen sündinud, raaaahutuuuna ringi rändan nüüd...Hea, et mitte rahatuna. Esialgu mitte.

Pilt: aed ja pada kodukandibrannelt laenatud




3 kommentaari:

päevalill ütles ...

Kõigele vaatamata on see vaene inimene,kes pole lootust kaotanud ja kellel vaim valmis huvitavaks eluks,palju leidlikum,kui staarteadlane Andres Arrak. :D

Bianka ütles ...

Olla või omada, selles on küsimus :) Olen aru saanud, et selle asemel, et iga nädalavahetus maakodus muru niita ja aimaal küürutada, et kord kuus seal mõnusalt külalistega aega veeta, võib selle töö osa vahele jätta ja kohe asuda sõpradega mõnusa ajaveetmise kallale. Kasvõi mitu korda kuus, ja ilus koht võib vabalt olla laenatud, kas sõbralt või emakeselt lihtsalt looduselt.

Emmeliina ütles ...

mõlemale kommenteerijale viis punkti viiepalli süsteemis :)