Teisipäev, 7. juuli 2015

See vaene Vao


 .......

Mina olen lihtne inimene. Naiivne. Aga tean, et ma pole inimestevihkaja ega rassist ega vaenuõhutaja. Just niimoodi on mind kaudselt sildistatud meedias. Mind ja minu poegi. Isegi Siiri Sisask ütles et tegu meenutas Ku Klux Klani teo- ja mõtteviisi. Demokraatlik riik - igaüks võib oma sõna välja öelda.

Kui palju me üldse meie maa endistest majandikeskustest teame? Jah just keskustest, sest põliskülaks ei saaks neid vist üheksat nõuka ajal püstitatud elamut nimetada. Koos keskusehoonega, milles paikneb erahooldekodu. Või saab?

Päikselisel laupäeval

Ka mina ei tea Vaost palju, kuid siiski rohkem kui mõni teine. Asus see paik mu kodukohast viie kilomeetri kaugusel.
Ka see oli üks ajend minna vaatama, mis seal siis toimub.
Toimus kaks, õieti kolm väga toredat ettevõtmist.


Kõigepealt muidugi muljetavaldav tsiklimeeste solidaarsussõit. Nagu juba eelmises jutus kirjutasin: nii vaoshoitud põrinat pole linnatänavatel kosta kui motomehed mööda kimavad. Ju nad oskasid oma raudratsud välja timmida, et pärisratsud šokki ei saa. Ühegi kiivri tagant ei tulnud välja jõllis ja verd täisvalgunud silmi, millega oleks võinud meie valitsuse poolt vägisi Vaosse paigutatud inimesi hirmutada. Keegi ei loopinud tühja taarat, ei tühjendanud põit põõsastesse jne. Isegi söögipaiga laudade taga ei suitsetatud, vaid kaugemal. Olen viibinud hoopis ebameeldivatel välisüritustel ja kontsertidel, kus  poliitikud lipsu lõdvaks lasevad ja alkoholi pruugivad. Hoopis ähvardavamalt mõjusid nn. kohale kutsutud kaitsjad - politseinikud, aga eks see oli nende töö. Meie läksime vabatahtlikult.
 ......
........
......





Seda lugu kirjutama sunnib mind sildistamine. Et kui oled praeguse valitseva süsteemi vastu, siis saad õrnemal juhul sildi selga. Või halvemal juhul ....veekahuriga.


 Teisel pool raudruunade peatusparklat kappasid pärishobused. Jaa, ratsavõistlust on alati silmale ilus jälgida
.....


Oli ju Vao sovhoos ratsahobuste kasvatamisega kuulus. Siin asus ENSV ainus täisvereliste ratsahobuste kasvandus. Seega teeb taastatud traditsioon au MTÜ Vao ratsaklubi loojatele. Tegutsema hakkasid küla patrioodid vanade meedialugude allikatel 2011 aastal ja taotlesid projektiraha Leaderist.
Võsast puhastatud maastik ja jõeorg nägi praeguseks kena välja. Lausa maaliline.
Tegelikult koosnebki nn. keskus nagu kolmest ajalooetapist: Vao Tornlinnusest 14 sajandist, endise Vao mõisa paljudest hoonetest ja sovhoosiajal ehitatust.
Pärand missugune. Hoia ainult korras.


Sellele pani mõtlema kolmas selle päeva ettevõtmine mida meedia ei võtnud vaevaks sõnagagi kajastada. Ju polnud niivõrd "põnev". Nimelt oli võimalik  samal päeval igal pool ja täistunnil muuseumijuhataja Marju juhendamisel külastada Vao tornlinnust. Hiljem kirjutas Marju, et tegi kümme tretti. Ikka üles neljandale korrusele ja jälle keldritreppide kaudu alla tagasi. Ning neid nn. vägivaldseid motomeestest kuulajaid jätkus sekka teistele uudistajatele. Ega me siis ainult treppidest roninud. Saime jutu läbi tükikeseks ajaloost.Marju andis loa enda kirjapandut jagada: Eilne ratsavõistluste päev Vaos ja sellele päevale koondunud melu kinnitas taas, et maailm ei ole mustvalge. Värvide märkamiseks peab omama piisavas annuses tolerantsust, mõningast elukogemust ja killukest huumorimeelt. Jutustasin eile Vao torni juures pärandijuttu pea 10 tundi igal pool- ja täistunnil kohalikele ja külalistele, ratsaspordi- ja motohuvilistele. Kohalugu, millest ajakirjandus Vao külast kirjutades juttu ei tee. Paljud neist nirudest tunnetest, mis Vao külast rääkides inimestel kohe üles kerkivad, võiks olemata olla. Vaol ei ole ainult üks meediaveskite jahvatatud lugu. Vaol on ürgoru lugu, talude ja mõisa lugu, majandi lugu, ratsaspordi lugu 1965. aastast ja motospordi lugu ning palju teisi lugusid, mis on tagasiulatuvamad kui eilne päev. Just tänu neile lugudele ja neid rääkides võimegi end Vaos hoida! Tänu Vao Ratsaklubile ratsasporditraditsiooni jätkuvana hoidmast!

 Matk läbi küla

 See oli niivõrd põnev lugu, et otsustasin tagasi minna jalgsi läbi vanavao küla. Läbi põlisküla, kus talude päriseks jagamise ajal al. 1885-st oli 27 majapidamist. Nendele lisandusid EW ajal asundustalud. Nii oli enne sõda hingekirjas  sadakond inimest.
ja 1949 võeti talud kolhoosi. Praegu on põliskülas elanikke 20 ümber, suvel rohkem.
Otsides üht teatud hoonet sattusin sõbralikule õuele. Minuga on alati nii. Kui ma väga tahan, siis ...
Peremees, kes osutus Vao küla ajaloouurijaks seletas, et see maja "kõndis lihtsalt minema". Kuigi ta polnud hanejalgadel, sest 1976 aastal toimus seal meie pulmapidu. Tegu oli nn. jahimeeste majaga, endise Andrekse taluga. Oleksin sinna õuele ajalugu veeretama jäänudki, aga bussist sõltununa jäi veel neli kilti käia.
Tahtmine tahtmiseks, kuid veidi astutud peatus minu kõrval auto. Oehh, ei lasta vanainimest mõtetes olla. Tegelikult oli sõit Maarjasse seda väärt. Kogu ettevõtmisele vurhvi andva pillimehega.


Matka alustamine 





.... ...
......
......
.....
....
.....
....
....
.....
......

....



Pillimees, kes täna mängis ainult ühte lugu...



Nüüd aga mõisasüdame ehk keskuse juurde tagasi.

Kuna mu isa oli ka väikest viisi motomees, siis mäletan mootorrattavõistlusi Vao mägedes. Nii et pole midagi uut siin päikese all. Ratsahobused ja mootorrattad.
 Sovhoosiajast Vaos ma eriti midagi ei mäleta. Mõned Vao õpilased käisid meie klassis. Aga nemad elasid kõik oma majades. Ja kuna minu keskkoolitee lõppes 1973, siis ilmselt oli kortermaju üks-kaks. Ülejäänud, kui vaadata ehituskvaliteeti ja projekte, ehitati 80.ndatel. Siis kui valmis keskusehoone.
Ma ei tea, mis rahvas ja kust tuldi  selleaegsetesse kortermajadesse. Ilmselt siit nurgast ja sealt nurgast...Nõukogude korra ajal valitses töökohustus. Ja tööd ja leiba maal jätkus. Pealegi jäi Kiltsi raudteejaam mõne kilomeetri kaugusele. Põhikool ka.

Ilmselt valmis keskusehoone liiga hilja, sest 90-ndatel jäi ta tühjaks. Natuke meenutab see mulle mõisahäärberite tühjenemise aegu. Ka siis asus mõisa kas kool, vanadekodu või lastekodu.
Niisamuti juhtus Vaoga. 1996 põles Aaveres asunud psüühiliste erivajadusetega inimeste hooldekodu. Sadakond hoolealust erinevates erivajadustes otsustati paigutada ....Vaosse. Kes otsustas? Eks ikka ülemised. Kobedamad neist said toetatud elamise kortermajas.
Ei tea, kas kohalikud asukad sellest võitsid või kaotasid.
Olen põgusalt sellest kirjutanud 2012 a.
http://emmeliina.blogspot.com/2012/03/kulastades-virumaa-kulasid.html
See kõik oli enda mätta otsast ja netis surfates. Nii ma tavaliselt teengi. Kui mingi teema huvitab, siis loen kõigepealt niipalju kui on ja niipalju kui aega on.
Rõhutan veelkord, et ma pole mingi uuriv ajakirjanik. Kirjutan enda lõbuks ja selleks, et mitte rooste minna.

Ühesõnaga 2012 otsustati hooldekodu likvideerida. Kes otsustas? Eks ikka ülemised.
Kohalikud elu eestvedajad tegutsesid omasoodu.  Kõrgemalt käske ootamata.Nemad tahtsid luua korda ja ilu. Nende sund oli au ja südametunnistus.
Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis avati endises hoones 2013 a. erahooldekodu Pandivere pansionaat.

.....

Kaldun arvama, et ega elu Vao kortermajades eriti roosiline polnud nii nagu mujal eestiMAAL kus äkitsi oli tekkinud palju kolemaju ja palju tühja pinda. Töö polnud maa pealt kadunud, kuid kõik ei mahtunud itimeesteks, sisekujundajateks või muusikuteks.
Tühi rahakott tekitab maksmata arveid, need omakorda kütmata kortereid ka tühje kortereid. Noored põgenevad parematele jahimaadele. Nii ma arvan. Kuigi küla rahvaarv valla lõikes tundub aukartustäratav.
4571-st 322 (Väike-Maarja valla koduleht)


 Varjupaigataotlejate majutuskeskus
.....

2014. avati Vaos varjupaigataotlejate majutuskeskus. Jaanuaris 2014 kolis sinna Illukalt  27 eri rahvusest varjupaigataotlejat Albaaniast, Kosovost, Afganistanist, Pakistanist, Süüriast, Kuubalt, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Elavandiluurannikult ning Sudaanist. Elanike hulgas on kaks last (andmed mingist artiklist)
Tegemist on tavalise kahekorruselise  kortermajaga, mis varem kuulus  hoolekodule, seal elasid nn. kobedamad hoolealused, kes iseseisvalt toime tuli.
Algselt remonditi vist 10 korterit, rajati õppeklass ja spordisaal. Eesti Pagulasabi lubas, et tavaolukorras tagab majutuskeskus teenused kuni 35 varjupaigataotlejale, hädavajadusel saab korteritesse majutada kuni 50 inimest.
Eilse seisuga oli elanikke 85
Kuidas sai sinna majja alaliselt  85 pagulast? See ju ongi tegelikult kurja juur, nagu kohaliku elu eestvedajad räägivad.
Kõige arukamalt kokku võetud jutt, sest kes olukorda ikka paremini teab, kui mitte oma kodus elavad ja enda mõtteid väljendada oskavad inimesed:


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-vido-vao-kula-patrioodid-mehisted-miks-peame-ootama-kuni-esimene-pauk-siin-kulas-ara-kaib?id=71842859

lõpuks "ärkas" ka vallavanem http://www.delfi.ee/news/paevauudised/pagulased/vallavanem-vao-kula-uhissoidust-kui-inimestele-on-haiget-tehtud-tuleb-seda-valj

Minu tulevikunägemus
Usun, et järgmised 35 varjupaigataotlejate pühapäevaekskursioonid korraldatakse juba koos külaelanikega. Ka kohalikud lapsed tahaksid tasuta loomaaeda ja pensionärid vabaõhumuuseumisse. Eeldaks ju seda väljasõitva korraldava organisatsiooni nimi Salliv Eesti. Kas koos politseinikega, see on juba iseasi.
See oleks ju lõimumine või mis?
Muidu võib juhtuda nii, et Vao keskuse majade korterimüügi kuulutuste arv  suureneb. Mis siis saaks kui need ostaks ära AS Hoolekandeteenused.

6 kommentaari:

A.I.V.O. ütles ...

Nii ta on – vaene Vao...
Ma lisaksin juurde, et enne kui maakonnad rajoonideks ning vallad külanõukogudeks nimetati, kandis Väike-Maarja külanõukogu Vao valla nime. Loogiline olnuks Vabariigi taastamise aegu vallale ajalooline nimi tagasi anda.
Vao küla oli omal ajal tõesti suur küla.
Olen kuulnud esivanemate jutte „suurest Vao tulekahjust”, mis põletas maha praktiliselt kogu asunduse.
Ma mäletan veel aega, mil ratsavõistlused toimusid Vao mägedes ehk ürgorus, lisaks veel peeti seal krossitsiklite võiduajamisi ning jaanikuid...

sille ütles ...

Nüüd ma saan aru, mis Sa oma küsimusega mõtlesid. :)
Eile murdsin tükk aega pead, et mis pagulasi ma nägema pidin. :D

Ma olen kõige nõus, mis Sa pagulaste kohta ütled, aga vaat see mootoratturite aktsioon mulle ei meeldi. Mind häirib kui kümme mootorratast mulle linnatänavalgi vastu sõidab, selline summ ajab õudusvärinad peale. Mõte (kuitahes ülles) oli ju ikka pagulasi hirmutada.
Mulle meeldis see hooldekodu juhata(?)ütles, et kui vastu võetud, siis peab neisse inimlikult suhtuma. Muidugi on siin riigi tasandil kõvasti vigu tehtud, aga kas peab mootorratastega (vahet pole, või autodega või niisama marssima) Vao külla pagulaste ette, mindagi Toomapeale oma sõnumit viima.

Ausalt öeldes kujutasin ma liigagi elavalt ette kuidas perekond Ukrainast, kes on sõja eest pagenud, istub keskuses voodi peal ja vanemad peavad lastele seletama, mis seal õues toimub, miks kõik nende maja tigedalt vahivad. Olen kindel, et kui pagulased oleksid majas olnud, siis oleks seda maja ka kurja pilguga vaadatud.
Lugedes FB-st kui palju on eesti inimestes viha teiste vastu, siis tekib minul hirm oma kaasmaalaste ees. :S

Emmeliina ütles ...

A.I.V.O
aitäh, et lugesid - vastasid. Kõigepealt võtsin jutumärgid ära nagu algselt plaanitud. Ma ei tea, võib olla kartsin saada negatiivset tagasisidet.
Algselt peas olnud juttu planeerides mõtlesin selle Vao valla peale. Kas kirikukihelkonna keskuse Väike-Maarja nimi oli rohkem väärt? Asus ju Vao vallamaja keset alevit, mis mind on alati imestama pannud. Rajoonid moodustati vist 50.ndatel?
Loomulikult oleks loogiline järg vana nime taastamine. Huvitav, kas ka mujal Eestis on vanu valdade nimesid kõrvale heidetud.

Palun valgusta mind selle tulekahju koha pealt.

Anonüümne ütles ...

Tere,Emmeliina! See ei ole just teemasse, aga väga huvitav on lugeda Teie bloigi. Ja kuna minu mehe esivanemad on pärit Kaarma külast, vanavanaisa Toomas Tomberg koos naise Lenoga ja lastega rändas 1885 aastal välja Türgimaale, Karsi linna lähistele (siis kuulusid need alad Venemaale) vabaks saama pärisorjusest. Seal sündisid järeltulevad põlved ja 1945 tuli minu mehe pere tagasi Eestisse. Kaarmas elasid Tombergid Juhani talus ja oma sugupuu koostamisel ja uurimisel juhatas Marju Metsmann meid Eino Tombergi juurde, kellega Te ilmselt kohtusitegi Selja talus, tema ongi see Vao küla ajaloo uurija ja kirja panija. Einoga ei õnnestunud abikaasal otsest sugulust leida, aga uurimist on veel küllaga (abikaasal on sugupuu olemas Genis aastast ca 1650. Ja nüüd tekkis huvi, et äkki on Teil mingeid seoseid-andmeid tollase Kaarma küla kohta või midagi huvitavat selle kandi kohta. Oleksime väga tänulikud.
Meiliaadress on: info@deko-an.com. Lugupidamisega Niina Indrikson

Emmeliina ütles ...

Sille - tore, et mu lugu pani Sind kommentaari kirjutama ja enda arvamust avaldama.
nn. varjupaigataotlejate küla oleks pidanud olema rajatud Tallinna, seal poleks nad suure mitmekeelse rahva seas silma paistnud. 300 kohaliku hulgas 85 sissetoodut jäävad paratamatult ette olgu nad kuitahes kaastunnet väärt. ja paigutada 85 inimest ühte kahe korruselisse kortermajja, kuhu peavad veel mahtuma jõusaal, puhkeruumid ja õppeklassid - liig mis liig. Ei kujuta ette mida need inimesed külmal ajal tegid.

A.I.V.O. ütles ...

Võta aga heaks...

Tulekahjust.
1950. aasta suurtulekahju Vao külas sai alguse kevadel, kui poisid mängisid põhukuhjas tikkudega. Kõva tuul vedas tule edasi, tekkisid tulepöörised. Kusmanu üle ühe maja võttis tule külge ja pööriste tõttu tekkis tagasipõleng, kui nii tohib väljendada – ses mõttes, et mõnes kohas lõi leek veel tagasi „pääsenud” taluasemele. Nõnda, et tegelikult pool küla läks tuleroaks.

Valla nimest.
Minu arusaama järgi oli Vao vald oma nime saanud Vao mõisast, võib-olla ka linnusest. Vao mõisnik omas rohkem mõjujõudu, kui ümberkaudsed härrad – ilmselt seetõttu kandiski vald Vao nime, kuna Väike-Maarja nime kandis ainult kirik ja kiriku järgi tunti ka kihelkonda. Kuigi ka Väike-Maarja kihelkond sai murtud Simuna kihelkonnast - avastati nimelt, et suure Maarja kirik on olemas, siis kuhu jääb väike Maarja?
Väike-Maarja nimekujuna sai rohkem tiibadesse ajal, mil siia asus niiütelda kultuuriparnass tegutsema.
Ja majand oli ka niivõrd tasemel, tänu Gavronskile, mis jättis omaaegse Vao sovhoosi varju ning mis kasvatas ka Väike-Maarja elanikkonda, siis otsustati ilmselt tänase variandi kasuks. Ses mõttes, et majandi juhtkond peale erastamist leidis tööd vallainstantsides.