Esmaspäev, 11. august 2014

Emmeliina folgiblogi


Ei ma metsa jäänud, lihtsalt kirjutamises tekkis vahe. Oli põhjust ka.

Meeli täitis Aleksander Sünteri mälestuskontsert. Kes folkijatest "Oorti" ei tea. Seekord siis juba jäädavalt ilma Sassita. Klomp kurgus ja pisarad silmades kuulan iidseid rahvalaulutöötlusi ja mõtlen elust ja surmast.
Kuidas kirikuõpetaja täna hommikul ütleski: kõik me tahame taeva, aga keegi meist ei taha ju surra. See igavikuline teema saadab mind kogu tunni jooksul ja ka hiljem ei tule kirjutamisest midagi välja. Aga Oortist ja Sassist soovitan lisa lugeda.

pilt viie aasta taguselt folgilt. Ise tegin.


PESAKOND ON KOHAL
ja folk saab nüüd hoopis teised mõõted. Enam ei saa vanaema lipata Lainelasse, sest "vanaema peab olema alati varuks". Viiene põnn ja tirts ja kohekohe kolmeseks saav põnn on täielised folgilised.
-Kus see folk on, - küsib kolmene, kui kõnnime mööda peatänavat.
-Siin ja igal pool, - vastan omast arust kavalalt.
-Eile oli ka- lisab omalt poolt viiene.
Kahjuks ei jõudnud koos nendega Klaveriloomade kuulamise-vaatamiseni. Keskpäeval, kui pudinad veel kodus,  piilusin hetkeks muuseumiuksest sisse. Oli juttu, pillide mängu ja osav käsi joonistab ekraanile. Tundus üks ütlemata lahe asi olevat.
Hiljem tuli välja, et lapsed ei jõudnud ka.Tuhat pisiasja nagu käepaelatamine, uue lipu hankimine, pirukate söömine, pissimine ja nii edasi, millega Folgilaps peab kohanema. Lisaks inimeste hulk ja  igasugused ahvatlused. Nagu näiteks jäätis.

HELID JA LAUL AITASID KAASA
Nende tekitajaks oli Niko Valgepää,keda peetakse saami traditsioonilise muusika eestvedajaks. Joig tundus  meie maakeeli tükati nagu "soig", nii arvasime koos kultuuritöötajaga ja turgutasime meeli. Normaalne unevajadus on ikka seitse, mitte kolm tundi. Eks. Lastele mõjus rahustavalt ja nii said nad laevas oma asju ajada. Vanematele mõjus ka rahustavalt. Isegi nii, et peakolmenepõnn leidis ennast isa asemel turvamehe juurest. No ega mitte tema ei pistnud plehku, arvas ta. Lihtsalt isa läks kaduma. Silt seljal oli suures mänguhoos samuti kaduma läinud. Õnneks oli tegemist väga usaldusväärse turvajaga. Talle anti märksõnadeks laev ja lisaks oma nimi ka.

Üks ettepanek: pealava platsile üks pisiala koos pisiaiaga ja väikeste laudadega ja toolidega. Et friikad ja ketsup korraga sülle ei kukuks.
Muuseas, vetsud olid pealava ääres puhtad ja paber alati olemas. Pisiasi, aga tähtis, sest kui ikka tütarlaps keeldub putka sisse minemast, siis on jama majas. Õnneks Lainela kohvik avitas. Käsi pesta sai ka.

Tegelikult on need väikesed inimesed ja helid väga tundlik teema. Tirts polnud tükk aega nõus suurele lavale lähenema. Ta püüdis küll eelmisel päeval viisakalt asja tuumani saada: see pole mulle sobilik. See on lihtsalt liiga kõva. Nii õpime meiegi - suured-

KOLM KÕRSIKUT, kes nii väga kõrsikud pole
kutsusid rahva metsa kokku. Lõpuks polnud ühtegi vaba platsikest. Siit väike manitsus lastevalvajatele: hoidke esinemiste ajal oma pesakonnad kenasti koos. Kes siis teine kuulamist õpetab, kui mitte suured. Meile juhtusid head naabrid. Üldse läksid inimesed Kõrsikuid kuulates kuidagi heaks. Näojooned mahenesid ja muhelesid.
Tagasiteel ümises Põnn 3 : kapis neli jäätist...ja vaatas lootusrikkalt vanaema poole.
- laula laula suukene, - oleksin tahtnud vastata.

Nii siirdus meie kena kaheksaliikmeline seltsike, toolid seljas, pealava poole, et heki äärde uus pesa teha. Jälle järgnesid need tuhat pisiasja...(söök, jook, pissimine)

Ning kõrvu paitamas JAAN SÖÖT ja sõbrad. Mahe, oli selle päeva märksõna.
Mingil ajal jõuab Põnnide emme  töölt (ajalehelugu Võsult Otsa festivalilt) ja see tuletab meelde, et homme on homme.

Kella kümne paiku parklasse kulgedes tahaksid lapsed veel viimast võtta.
 Küll nüüd kiiguks, peaasi, et ei peaks koju minema.
Preilist pole ma veel rääkinud. Ega ta preili ole, lihtsalt päälinnast ja esimest korda folgil. Imestas ja aitas palju. Enda jõudu mööda.

Vestlus parklateel:
Viiene põnn: issi, sa pead järgmisel korral palju veini jooma.
??????????
-siis me saame selle helendava pulga sealt telgist-
!!!!!

SEEKORD KÕIK
Kisub pimedaks. Folk pakib ennast kokku. Järgmise korrani. Kuidagi kurb on, nagu oleks hea sõber külas käinud ja nüüd tuleb ta teele saata. Aga järgmisel suvel tuleb ta jälle. Usun.

Tänan veelkord ühte vanaisa, kolme isa, kolme ema, kolme onu, kaht põnni ja ühte tirtsu ja preilit.
Äraarvamiseks - kokku üheksa
Ja laupäeval kahte vennapoega üks nendest ristilaps ning nende ema. Äraarvamiseks, kokku kolm.

Vapppantan palljude kirrrjavikkkate bärast. Kolm klassi külakooli, nagu oleks mu kallis eestikeele õpetaja öelnud.

Lõpp

Kommentaare ei ole: