Reede, 25. juuli 2014

Hirvo Surva fenomen

ehk
Koorijuht, kõik oleneb sinust! (Gustav Ernesaks)

Juba üksnes nimi on tal eriline. "SurmaHirm", nagu poisid rasketes proovides sosistasid. Selles oli lugupidamist ja huumorit korraga. Arvan, et kartust ka. Ninnutades ei liimi lauluväge kokku. Pigem ikka hilinemiskätekõverdused jm. poistele sobiv "füüsiline" lähenemine. Muuseas, kui Hirvo ise hilines, siis kõik see mees luges mõnuga koorijuhi ponnistusi: üks, kaks, kolm....küüüümmmme!

Veidi möödunut, et kuidas me tutvus algas

Tagasi aastasse 1991, mil kutsuti ellu Virumaa poistekoor. Koolide lauluõpetajad soovitasid ja emmed noogutasid kaasa teadmata, mis ees ootab. Aga ees ootas palju.
Meie pere jaoks algas kõik kaks aastat hiljem. Poeg 2 oli poiskesena väike ja väle. Pigem liikumine, kui laul. Rahvatantsurühm "Tarvanpää" haaras ta endale. Lauldes küll kooli poisteansamblis, ei leidnud  muusikaõpetaja, et just seda 11 aastast oli poistekoori tingimata vaja. Peaaegu sajast poisist aitas küll. Seda mõjusamalt mõjus koori 15 aastapäeval üle antud Meestelauluseltsi tunnustus, siis juba täiskasvanud mehele tiitliga " kõige populaarsem kooripoiss ja parim tenor".
Kuidagi märkamatult ta sinna koori imbus. 1993 aasta noortepeol proovis nii tantsida kui laulda, kuni Virumaa tantsujuht Maie Orav ütles: kahte jumalat sa teenida ei saa. Vanem vend võttis asja kokku stoilise rahuga: äh, mis need mehed ikka kargavad. Aga vaat koorilaul, see on nii püha eesti asi, kuulates samal ajal Vennaskonda.
Ühesõnaga, 1994 aasta üldlaulupeol oli PO 2 juba Hirvo Surva poistekoori ridades. Ja meie kuulajateks. Nii algas minu koorilauluarmastus. Ning lugupidamine sel ajal ainult 30 aastase Hirvo vastu, kes ohjas nii koori ees kui väljaspool 50 väelist Virumaa poisteväge.

Veidi tõrva, lihtsalt
Pärast üht vabariigi aastapäeva kontserti Haljala rahvamajas vaatas seitsme aastane PO 4 Hirvole alt üles silmis ja suul küsimus: kas mina ka sobiksin teie koori? Hingasin sügavalt sissepoole. Aasta oli 1997. Suvel olin müünud vanavanemate töövaeva, EVP-sid, et tasuda Hispaania sõidu eest. Rahapuudusel jäi sõitmata Austriasse. Ees ootas Norra. Mitmed maapoisid lahkusid koorist. Vanematel lihtsalt polnud seda igasuvist reisiraha. Mäletan, kui poeg käis asutuste uste taga sõna otseses mõttes kerjamas. Tulemusteta. Ja ma teadsin, et ei saa teist kooripoissi peresse lubada.

Tõrv ei rikkunud mett, vaid muutis selle tugevamaitselisemaks
Aga see kõik ei pisendanud hetki, mil jõulukontserdil kirikus astus koori ette Hirvo ja küünlaid hoidvate poiste suust kõlas "Püha öö". Tean, et ilma Hirvota poleks sellist koori sündinud.
Ei läinudki palju aega kui perest laulsid kõik kolm. Siis juba pigem noormehed, kui poisid. Tegid suvel tööd ja maksid osaliselt ise oma vaevad. Minule jäid tagalarõõmud ja "palgapäevad":
Emadepäeva kontserdid  Estonias, Vabariigi aastapäev Lennart Meri tervitusega poistele, Ülestõusmispühade missa, konkursid, ettelaulmised ja laulupeod...
Poistekoori 15 aastapäeva kontserdil pani Viivi Voorand Hirvo regilaulu sisse: Hirvo, ära hiili ära. Midagi polnud teha. Kui oled suureks loodud, siis tuleb suurelt tegutseda. Kellel palju on, sellel tuleb palju anda. Õnneks laulsid meie poisid siis juba Virumaa noorte meeskooris, mida juhatas Andrus Siimon. See koor hoidis poistekoori poistel silma peal ja nii nad kooslusena toimisid.

Koor on üksus, on meeskond, milles kulgemine nõuab arvestamist nii naabriga, kui tervikuga. Arvan, et poisid said koorilauljatena parima meeskonnakoolituse, kui tänapäeval moes oleva osava psühholoogi toimetatud supervisioonid. Ka kodus oli seda näha. PO 3, loomult aeglane ja udu föönitas rahulikult abaluudeni ulatuvat juuksepahmakat, kui kaks venda autosse istusid ja esinemisele sõitsid. Küll nad tagasi tulevad, jätkas udu stoiliselt oma tegevust. Ega nad mind maha ei jäta! Nii oligi. Järgmisel korral oli "udu" esimesena dušši all. Neid lugusid võib memuaaridena lõputult rääkida. Hirvost ka. Kõike ei tohi, ega ma mõni elulooraamatu kirjutaja ole, kes faktides nuhib. Küll saab Hirvo oma raamatu, kus vähemalt üks peatükk Virumaa poistekoorist.

Täna, 20 aastat hiljem
on Hirvo Surva Eesti koorilaulu suurmees. Ma ei räägi poiste, vaid iseenda  eest. Arvan, et ilma Hirvota poleks meie perre selline koorilaulupisik tulnud. Väikene unine ja igav maakonnalinn Rakvere poleks seda välja kandnud. Ikka veel kuulavad minu noored mehed oma kodudes koorimuusika suurteoseid ja Arvo Pärt pole nende jaoks pelgalt "pronkspoiss jalgrattal, linna keskväljakul".
Laulupidu on kõigi nelja poja  jaoks sündmus, kust puudumine karistab eelkõige hinge.
Ka seekord, kui sain pühapäevast kontserti nautida sektoris B. Lihtsalt poeg 4 kinkis mulle selle võimaluse. Laupäevasele tassis poeg 2 tooli autost kohale. Siis oli mul murusektor .

Hirvo dirigeeris. Oli mõtlik ja võttis vastutuse. Mu paljunäinud koorilauljabranne ütles hiljem kodus, et  hetk, mil Eri Klas Gustav Ernesaksa taktikepi Hirvole üle andis, oli Suur. See puudutas.
Mind ka.

Oleksin tahtnud paremini kirjutada, aga pooleli ka jätta ei tihanud. Olgu see siis minu poolt.


valisin varasalvest ühe pildi, kuigi kokku saaksin terve paksu albumitäie. Ilmselt tegemist kodukandi laulupäeva prooviga 9 juuni 2005. Pildistas poeg 2, laulja.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Lihtsalt suurepäraselt kirjutatud!

helle ütles ...

Nõus! Eelnevaga. Ja Hirvo Surva meeldib, väga karismaatiline mees kõigele lisaks.
Ja poiste emana võid väga õnnelik olla.

Emmeliina ütles ...

Aitäh!

meil juba pisike järjepidevus ka: kõige vanema poja tütar laulab juba teist laulupidu:)

tegelinski ütles ...

Ilus lugu...