Pühapäev, 18. august 2013

Puhkus läbi, kas raha otsas?

Pika puhkuse viimase päeva hommik. Kõlab nagu viimsepäeva hommik. Miks peab...Tegelikult midagi ei pea. Aga ilma ka ei saa. Ema, kes minu vanuses juba kaks ja pool aastat nõuka ajal pensionil oli, otsis sel ajal samuti teenimisvõimalust. 1980-ndatel oli igasugu kohti. Mingid valvurimutid ja koristajad polnud siis teps mitte puhastusteenindajad ja turvamehed. Pensionile sai 55-selt. Ja mehed 60-selt. Mu juuksur ütles eile, et kuigi töö raske ja jalad läbi ei kujuta ta selles vanuses koju kotile jäämist ette. No et mida siis tegema hakata. Et unistuste täitmiseks on vaja raha.
Üha sagedamini ilmuvad lood "üle viiekümnestest" , kes võõrsil inimväärset raha teenivad. Elu on ju üks ja raha omamine teeb vabaks. Arvan, et vabaks saada, peab seda ikka väga palju olema. Vähene aitab lihtsalt esmavajadusi ja vajadusi katta.

Istusime omavanustega koos ja arutasime vajaduste ja võimaluste üle. Huumorinurgaks ajalehes avaldatud turistide arvamused eestlaste palganumbritest. Keskmiseks pakuti tuhat kuni kaks. Oehh!
Meie  lendasime madalalt. Me kõik kolm kirjutasime mõttes alla 500 eurosele pensionile ja sama suurele miinimumpalgale. Kätte. Teades, et meie silmad seda aega ei näe. Sellepärast ei mõtlegi meievanused üha kehvemaks muutuvale füüsisele ja ka psüühikale mingist kodusest vardaveeretamisest või aias kõpitsemisest. Ikka "üles neeger, töö ootab"!

Oleks siis kena keik, kui selle väljateenitu eest natuke elurõõmu juurde saaks. Kõpitseks korteris või majas, lubaks endale mõne reisi või kõpitseks ennast, kusagil tervisekeskuses. Muidugi saaks, kui kokku hoida. Aga selle juures on üks konks. Nädalasest luksusest tuleb argiellu tagasi kukkuda. Et vältida psüühika paigalt nihkumist on targem madalalt lennata. Kui juuksur, siis ikka "säästu" ja võimalikult harva. Kui maniküür ja pediküür, siis ikka see odavam. Reisida saab mööda kaunist kodumaad ja kasvõi külakorda mööda brannesid.

Mul praegu pea 86-seks saav ema külas. Tema ei jaga enam praegusest rahavärgist enda sõnade järgi midagi. Vassib, sindrinahk. Loeb lehte ja ajakirju, käib üksi säästupoodides ja arvestab. Kogub ka. Kirsturaha. Õnneks pole tal kunagi varandusi ega märkimisväärseid pärandusi olnud. Tagastatud lagunenud asunikutalu ja natuke põllumaad. Sai müüdud ja raha lastele jagatud. Abiks oli ikka. Rikkus on eestlastele alati riiud majja toonud. Pension tundub talle väike. Ei jätku jagada. Hooldekodule ta ei mõtle. Ikka loodab surma peale. Võib olla natike ka meie st. laste peale. Vana aja kasvatus. Mitte see tänapäeva propaganda, et lapsed pole kohustatud jne. Isa meil nelikümmend aastat mulla all. Seda enam peaksime kokku hoidma. Kas hoiame?

Mina jagan pigem palukest, kui jagaksin miljoneid. Nii ma arvan, sest miljoneid pole mul olnud. Rikkaid väljamaa sugulasi ka mitte. Lapsi pole ma  ka "suure raha tootjateks -toojateks" õpetada osanud. Ma ei tea - on see halb, või hea. Elame, näeme.

Selline pühapäeva hommik siis. Aga kui pealkirjaküsimuse juurde tagasi, siis  - ei ole otsas. Olen sipsuke majandust õppinud. Ja koolitusel võlanõustaja loenguid kuulanud. Sellepärast tean, et võlg on võõra oma. Häda neile, kes kogu puhkuseraha korraga kätte saades eufooriasse sattusid ja ei teadnud kohe mida sellega peale hakata (huumor). See ju sama suur kui igakuine töötasu. Oehh! Annaks jumal, et raha hulk ei tekitaks raiskamise soovi. Kui, siis pigem säästmise. A kes siis selle toodetud prahi ära ostab? Sest selle töötasuga pole muud kui hetkeemotsioonioste teha. Või on? No selle osaga, mis maksudest järele jääb.

6 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mina raamatupidajana ei saa aru sellest seadusenõudest, et puhkuseraha, mis sisuliselt on töötasu säilitamine puhkamise ajaks, tuleb ette maksta, kuigi palk laekub töötaja arvele alles pärast tööperioodi lõppu. See tekitab sellise ajutise küllusetunde, kui on saadud eelmise kuu palk ja järgmise kuu eest puhkuseraha. Aga järgmine palgapäev on alles kahe kuu pärast...

Nõnda olengi ma kokkuleppel nende kuupalgaliste töötajatega, kes samal seisukohal on, rikkunud seadust, ja maksnud puhkuseraha pärast puhkust ehk järgmisel palgapäeval :P

soodoma ja gomorra ütles ...

Meil ka alati raamatupidamisest küsitakse, millal soovid puhkuseraha saada, ette või järgmisel palgapäeval.
Väga mõistlik.
Ma ka kunagi ette ei soovi.

tegelinski ütles ...

ei tea, ette ka päris hea, saab kohe midagi suurt ette võtta ;) küll pärast aega pöialt imeda :P

Anonüümne ütles ...

Küll on tore, et ma leidsin Teie blogi Videvikus antud lingi kaudu. Väga huvitav on lugeda, sest mulle meeldib ka mööda Eestimaad rännata.

Emmeliina ütles ...

Bianka ja Soodoma - jutt loogiline ja jumekas
Tegelinski - nimi sul ka ju selline vimkalik

Anonüümne - aitäh, olen meelitatud!
Ma ei jõua nii palju postitatada. Eestimaa on nii ius ja huvitava ajalooga paik.

Emmeliina ütles ...

http://iltaka.blogspot.com/2013/08/rikkalike-kogemustega-kirjutajad.html