Neljapäev, 13. detsember 2012

Minu inimesed



Sain kätte selle aasta jõuluaja esimese kingi. Mu Kalamaja branne panustas mulle aega. Kuigi Vanajumal mõtles välja aja ja tegi seda piisavalt, tundub aeg olevat inimeste üks kõige suurem defitsiit.
Kui aega saan, eks siis tulen külla, kutsun külla, helistan, kirjutan jne. Kunagi...tulevikus...Meil nii ei ole. Me oleme teineteisel olemas. Me jagame - oma kodu, leiba ja veini. Ja aega. Eriti just seda.
Aega jätkus koguni kaheks pikaks päevaks ja kaheks lühikeseks ööks.

MINEVIK
Me pole lapsepõlvebranned, pole  ka koolikaaslased. Lihtsalt saatus viis meid kokku ja sundis töötama ühes kohas. Teda suunati, mina läksin vabatahtlikult. Suvel saab sellest nelikümmend aastat. See oli kokkukasvamise aeg. Ja nii jäigi. Minu elukaar on temaga tihedalt põimunud. Tänu temale võtsin ma endale mehe. See sündis proosaliselt, aga selle aja kohta romantiliselt: Branne kolis uude kohta ja hakkas bändi tegema ning meelitas nädalalõppudeks koju kohaliku poisi. See omakorda tõi pealinnast helitehniku. Kuna laulupoiss oli abielus ja teised liikmed lapsemad, jäi mulle helitehnik.
Mall oli me esimese poja ristiema. Kaudses mõttes. 1977 tahtsin nime millel tähendus. Kas Silver sobib, küsis ta. See Hõbedane kink tundus mulle parim. Kuigi poeg väljamaal tihti nimega kimpus.
Meie vanemad pojad kasvasid lapsepõlves tihti koos. Temalt üks ja minult kaks.
Tema nooremad tütred ja minu nooremad pojad on ühevanused. Sünnipäevad ja muud kokkusaamised, laulupeod ja kontserdid. Kõike jätkus jagada.
Mul ei ole õde. Mallel on. Olen tema õe peale armukade. Mallel ei ole venda. Mul on. Ma ei tea, kas tema on armukade. Pigem ikka kade. Kes siis venda ei tahaks! Malle vanemad puhkavad nüüd mulla all ja isa Paul oli mulle veel vanast peast huvitav jutukaaslane.


OLEVIK
Kui teil on keegi kelle juurde saate tingimusteta minna, siis te teate, millest räägin. Kui te seda ei vaja, siis ei vaja. Mina vajan. Aeg ajalt. Nii suvel, kevadel, sügisel, talvel. Lisaks skaipimisele ja helistamisele vajan vahetut silmsidet. Viimasel ajal oleme veidi vähem rääkima hakanud. Ka vaikus on kõnekas. Ta ei küsi, ta ootab. Kuni mina räägin. Kui õhk toas energiat täis, siis saab alati välja minna. Tulebki, sest väljast tulevad meeleolud võimaldavad uusi värve.
Mõned võivad meie suhtele praegusaja trende silmas pidades sildi kleepida. Mind ei sega. See tundub nii tobe, et isegi naerma ei aja.
Seni kuni ma pole leidnud ühtegi vastassugupoolset isikut, kes peale esimest pudelit veini mulle üha vastumeelsemaks  muutuma ei hakka, seni eelistan omasooliste joogiseltskonda. Kuidagi kainem.

TULEVIK
Kalamaja Tallinnas. Pargipingil istuvad kaks mõnusalt ühevanust mutti või prouat, kuidas olukord kujuneb. Istuvad koos oma haigustega, vigadega ja mälestustega.


Kuna austan branne privaatsust, aga tahan nii väga jagada enda meeleolu, siis panen siia võimalikult uduse pildi, mis tehtud pühapäeva õhtul
ja teise, mis tehtud branne maakodus, juulis, kui me vastvalminud sauna sisse kütsime. Sellised kiiksuga. Nagu meiegi.


Ah jaa, mida me siis seekord koos tegime. Saatsime paki tema pojale Jaapanisse, ostsime Telliskivi kirbukalt mulle kaks vintage kleiti, kolasime Jõululaadal, vaatasime viis minutit akna-auruteatrit ja viis minutit aknaballetti ning kuulasime sundkorras väikese osa ühest kummalisest kontserdist Toomkooli majas, kõndisime Kalamaja vanal kalmistul ja Noblesseni valukoja ümbruses, jõime Ameerikamaa lipuga kohas hõõgveini, vaatasime sisse uude kohta nimega Tops. Käisime vähemalt viis korda toidu ja joogipoes, valmistasime tomatisuppi ja pennesid Merevaiguga, vaatasime mis Prillitoosis Reet Linnal seljas on. Leidsime Soo tänavalt juhuslikult maja, kus elas Mati Unt, sõitsime trammigaja bussiga, kohtusime mu kahe lapselapsega ja nende emadega...
Pühapäevaõhtuseks täpiks i peal olid Hobuveskis "Kiivad armastajad" . Heldeke, kui hea kontsert see oli. (muuseas, ma mõtlesin, et madrigalid on tantsud) Oh haridust st. harimatust.

6 kommentaari:

helle ütles ...

Üks hea sõbranna on kallim kui kuld. Ja nendega on nii, et mida vanem (mitte vanuse mõttes), seda parem.

Väga kenasti ja südamlikult kirjutatud.

Emmeliina ütles ...

jah, Helle, ilmselt tead, millest räägin.

päevalill ütles ...

Arvan ka teadvat. Mul on Tiiu.Eriti hinnatuks teeb meie suhte see,et tal on mees,klassikaline abielu.Mehed ju ei viitsi eriti kaua arvestada naise sõbrannadega,nende keeruliseks elatud eludega,nende mitmepäevaste kohalolekutega.Sain seda eriti hästi aru,kui ühel mu tuttaval oli juhe täielikult sõlmes ja tal polnud kuhugi,kellegi juurde, põgeneda.Spontaanselt helistasin Tiiule ja tänasin,et ta on alati olemas olnud. Sinu looga on erinevus muidugi suur,me teeme enamuse asju eraldi,kuid side on sama. Ma ei arva,et sõpruse headuse määrajaks on ainult aeg.Võib-olla sellepärast,et paljudest kooliaegsetest kaaslastest on väga lahku kasvatud.Muidugi ei pea vist 55-60 aastaselt tekkima uusi südamesõpru,need on enamasti olemas.Aga 1-ga sõbraks saamine ka "eakana"-see tuleb olenevalt kohtumistest ja tihti ringkondade muutumisest endast suurt olenemata.

tyyp ütles ...

olen Päevalillega nõus. sõprus on midagi enamat kui pelgalt koosoldud aeg. kui koosoldud aja järgi sõprust hinnata, pekasin ütlema, et mul pole ainsatki sõpra-sõbrannat. tegelikult ikka on küll.

Bianka ütles ...

Ka minul pole nii lähedast sõbrannat. Elu erinevatel etappidel on erinevad inimesed mulle lähedased olnud. Paljud vanad sõbrannad on praeguseks kaugeks jäänud. Aga kui mul on mure ja oleks vaja seda kellegagi jagada, siis ikkagi usun, et leian õige sõbranna, kelle juurde minna.

Kusjuures, olen väga nõus sinu tähelepanekuga, et väga mõnus on õige sõbrannaga parajalt veini jagada. Minul on mitmed sõbrannad sellest harjumusest loobuma hakanud. Kahju!

Emmeliina ütles ...

see on nii hea, et pean siia kopeerima:

Repliik: Sõbrad on nagu ­sõnnik
20.12.2012 07:24
Aarne Mäe, peatoimetaja

Tallinnasse sõbrale külla sõites panin autos mängima talguplaadi, kus muu hulgas räägiti sõnnikuveotalgutest 18. sajandi lõpu Virumaal.

Pikal sirgel pajatusi kuulates rändas mõte oma käänulisi radu pidi, kuni ühtäkki adusin, et ... sõbrad on nagu sõnnik vankriratta küljes.

Neh, sõidad oma eluvankriga mööda ilma, kord üles, kord alla, kord kaldub see kraavi, siis pääseb jälle kindlalt teele tagasi, kord jääb peaaegu seisma, kord paneb lõikama sellise tuhinaga, et ise ka ei jõua järele. Ja korjad siis sõnniku tee pealt kaasa.

Osa jääb ratta külge kauemaks, osa rappub kohe maha, osa pudeneb alles pärast pikka sõitu. Ja mõni tükk ei tule kunagi lahti.

Niisugune ebaromantiline võrdlus, aga olen veendunud, et tõelised sõbrad kindlasti ei pahanda selle peale. Ma mõtlen, need, kes ratta küljes lõpuni kinni on.

Teistpidi jälle mõtlen, et kelle rattad minu tee pealt üles korjavad. Kui üldse …