Kolmapäev, 19. detsember 2012

Minu inimesed 2

Sõit pühapäeva õhtupoolikul Rakverest Tartusse oli ikka päris hullumeelne temp. Oli ju raadio andnud igasuguseid hoiatusi ja õpetusi. Väike - Maarjani jõudes oli küll ümberpööramise tunne, aga kuna juht noor ja kogemustega, auto hea ja soe, siis see mõtteks jäigi. Lund mätsis pidevalt vastu klaasi ja autos kõlas klassikaraadio. Kõrvalistuja rõõm ja kohustustevaba pühapäev viis mind uutele emotsioonidele vastu. Nimelt otsustas Poeg 2 valida mind kontserdikaaslaseks ja seeläbi ka reisikaaslaseks.

Olen mitu õhtut juurelnud, et kas poeg saab olla emale sõber. Arvan, et "sõber" pole selle koosluse õige termin. Poeg on ikka poeg ja ema on ikka ema. Aga "üht jalga" saab küll teatud toimingutes astuda ja ühisel lainel olla. Meil on vähemalt kaks liitvat osa. Üks nendest on armastus klassikalise muusika ja eriti koorilaulu vastu. See on pikaajaline protsess ning sündis koos Poja jõudmisega laulu juurde. Nii, et ta nakatas lõpuks laulupisikuga nooremad vennad. Ja sõbra, tänu kellele me pühapäeval teel olime.

Rasmus oli noore Märdi suur eeskuju. Märdi ema sõnade järgi. Sellepärast olid nad aastaid koorikaaslased. Tänaseks on Märt valinud vokaalmuusika ja teda on valitud "Noorkuu" meeste hulka. Nii see tore kontserdielamuse kingitus minuni jõudis. Vanemuise kontserdimajas, kus ma polnud aastaid käinud, rõõmustasid lisaks Noorkuule lauludega Ivo Linna ja Ott Lepland. Saal oli rahvast täis ja akna taga möllas lumi. Laulud olid elust ja armastusest.


TUND ENNE
Läbides  koos pojaga Maarjamõisa haigla pühapäevaõhtuselt tühje  koridore, et sõita liftiga kuuendale korrusele personalile traditsioonilisi piparkooke viima, tundsin hetkeängi ja hingevärinat: mis kõik oleks võinud juhtuda kui meie meditsiin poleks nii kõrgel tasemel. Kaks aastat on pikk ja samas lühike aeg. Kaks aastat tagasi detsembri alguses kõndisin ma üksi mööda Raekoja platsi ja saatsin taeva poole ainult ühte soovi. Ja mind võeti kuulda.

2010, 1.detsember


Vaated kuuendalt korruselt

Lodi toodi linna

Mõnus soe idee
 2012, 16.detsember


Selle aasta jõuluTartu oli kaunis! Valisime hiliseks söömaajaks pubi Sõbra juures, et meenutada Üht Poissi, kes meid Tähtede juurest sooja pilguga saadab. Nii arvame meie.
Kui Raekoja kell kümnendat õhtutundi lööma hakkas, oli aeg  heade mõtete linnast lahkuda. Ees ootas pea kaks tundi talve- ja tuisuteed. Ja kodud ning kodused.


 Nii lihtne see elamise kunst ongi.
Soovi, palu, täna  ja hooli!

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Juba kaks aastat! Ehk hakkab ununema see ahastus ja hirm, ja selle asemele on tulnud tänutunne. Usun, et te kõik hindasite selle õppetunni läbi oma elus mitmeid väärtusi ümber.

Vaprad olete, et niisuguses tuisus teekonna ette võtsite. Mina sõidan küll sellise ilmaga ainult viimases hädas, sest see on ikkagi jube ohtlik. Ole sa ise nii hea ja ettevaatlik autojuht kui tahes, teine, kes vastu tuleb, ei pruugi seda olla...

helle ütles ...

Olles teadlikult klišeelik (aga mõte on õige!)ütlen: ma tean, mida sa tunned. Ka meie peres on samasugune haigus läbi elatud ja seljatatud, mis teeb elulõpuni tänulikuks ja alandlikuks.
Keegi ikka hoiab ja hoolib!
Kauneid pühi!

Emmeliina ütles ...

jah, Bianka, nii see on. Aga ma ikka ei saa aru, miks on eestlaste mälusoppi sisse kodeeritud hirm, et tervisest ei tohiks rääkida. Ma ei oska seda isegi hästi sõnastada. Umbes nii, et kui küsid, et kas lapsed on terved, siis peab kolm korda üle õla sülitama. Kui keegi targem oskaks seda seletada oleksin tänulik.
Helle, seda sa ütlesid hästi ja et sõna võim suurem oleks, siis kordan: ...elulõpuni tänulikuks ja alandlikuks.
Kauneid jõule!