Lugedes Õhtulehest Evelin Ilvese Supermarketi ostukäiku, tuli mul selline vana aja perepilt silme ette. Humoorikas millegipärast.
Jutt ise naljakas polnud. Lausa duelliks kiskus, kus üheks osapooleks viinerid ja vastaseks toores lihakäntsakas. Lisaks kaalukausil hind ja tervislik toitumine.
Isiklikult olen tervisliku toitumisega püüdnud mõned aastad tegeleda ja ütlen kohe, et ei söö marketite vorste, viinereid, pihve jne. valmistoodangut. Miks? Sellepärast et ei taha. Ei maitse.
Aga talupoes hakkab juba lõhnast suu vett jooksma. Singid, lihad, vorstid...Ka neid ma ei söö. Miks? Aga sellepärast , et suu peab settima sekki mööda. Ühesõnaga rahvakeeli "liiga kallis".
Presidendiproua soovitab osta liha, millest siis toitu valmistada. Ja tõmbab paralleele väikese lihasisalduse ja suure pahnasisaldusega nn. lihalaadsete toodetega.
Proua küll kokaraamatu välja andnud, kuid kaks asja unustanud.
Ostes sealtsamast marketist lihatüki kilohinnaga 5.50 võid sattuda vihma käest räästa alla. Esiteks võib kokkaja liha pannile särisema pannes varsti köögist välja joosta, sest koduse praeliha lõhna asemel võib köögi vallutada vastik lehk. Meie toidutare kokk ütles selle kohta "kuldihais". No umbes selline nagu peseks pissipotti sooja veega. See ei pruugi ainult raielihatükist tulla, vaid ka karpi pakendatud toorest toodangust, mida on tihti punast värvi maitsetugevdajatega või minu keeles maitserikkujatega, vürtsitatud.
Nii et poest ostetud liha pole alati SEE LIHA, mida me soovime.
Vahepalaks ja enda hellitamise minevikumeenutuseks sobran ajas, kus poole sea ost tuttavatelt talunikelt ja siis sügavkülmast vajaliku välja sortimine, oli suure meesperega kodus toidutegemise kaasosa. Isevalmistatud hakkliha samuti.
Seda veidram on nüüd ainult ühele ja seegi omnivoor, tervisliku toidu ettesöötmine. Vanamees vilistab mu lihtsalt välja stiilis "tema maltsa ei söö".
Teine unustamine puudutab otseselt toote hinda. Oletame, et saame valmis raieliha kilohinnaga 5.50. Seejuures on unustatud kuumtöötlemiskadu ehk maakeeli "liha kokkuminek". Ja kaod on suured. Keskmiselt 30 prossi. Nii et ikka kilosest ahju pandud praetükist 10 inimest praadi ei saa. Kui just imeskalpelliga tüki kallale ei asu.
Poest ostetud hakklihast ei hakka mitte rääkimagi. Sulab teine, aga mitte suus, vaid pannil.
Nii et kokkuvõttes soovitan: kuna siga ja kortermaja kokku ei klapi, siis võiks kasutada varianti: igale inimesele maal oma siga!
Mitte niisama "et pean looma", vaid päriselt.
16 kommentaari:
Meie lasteaed osaleb ka programmis "tervislik toitumine". Millegipärast armastavad lapsed just seda presidendiproua mahalaidetud viinerit.Liha väga ei tahagi.Lihakastetes nokitakse ikka liha välja.Lapsed armastavad ikka seda, mida kodus harjunud sööma ning süüakse just seda, mida kiiresti kätte saab ja rahakott võimaldab.Tema jutus võib ju ka tõetera sees olla, aga kui paljud saavad seda endale lubada see on iseküsimus.
Meil sama. Veel Vinkut, on lapselapse tavalause. No ja kuidas sa siis lapse vastu saad :)
"Lapsed armastavad ikka seda, mida kodus harjunud sööma ning..."
Minu laps ütleb kõigile, et ta lemmiktoit on hamburger ja friikartulid ning sünnipäevadel sööb ainult makaronisalatit ja keeduviinerit, kui on, kui ei, siis piirdub koogiga - kodus sööme tervislikult, peamiselt india ja mehhiko köögi järgi.
Nii et vabandage, aga selle möla ajamine, et lapsed tahavad seda, millega kodus harjunud, võiks minna kuskile nurga taha või vähemalt endale hoida. Minu kogemuste kohaselt lapsed tahavad enamasti seda, mida kodus ei saa või siis tahavad üksnes ema kokatut.
Mina näiteks söön ka ainult enda või oma ema tehtud kotlette, sest kõigil teistel on "võõras maitse". Samuti on mu enda (ja ema) tehtud kartulipuder söödav, kõigil teistel on kahtlane. Jne.
Ja kui keegi tuleks mulle ütlema, et ma söön kodus ainult makaroni ja viinerit ja friikartulit ja sellepärast laps "pirtsutab", siis ma ilmselt lööks näkku.
Ma ei talu gluteeni ning toidud on põhiselt aedvilja-kala-lihapõhised.
Meie peres on talunikult ostetud pool siga igapäevane elunorm. Ja mitte hinnaga 5.50, vaid 2.60. Ja me sööme päris palju liha. Tundub et isegi liiga palju. Põhjuseks pole priiskamine, vaid just vastupidi kokkuhoid. Kui arvesse võtta toiteväärtust, on lihast toitumine üks odavamaid. Põhimõttel et lahjem toit on tervislikum saavad elada kontori- korteri inimesed. Kui su igapäevasuseks on raske töö, siis "maltsa" peal ikka välja ei vea. Pealegi on korraga poole sea töötlemine sügavkülma jaoks maitsestatud fooliumis pakikesteks mida pärast väga lihtsalt ahju saab panna, ja n. ö. purgilihaks, ka ajaliselt väga kokkuhoidlik.
Mina jään ikkagi oma kogemuste põhjal selle juurde, et enamik lapsi tahab just seda, mida on harjunud kodus sööma.Loomulikult on ka üksikuid erandeid. Lasteaias tehakse ju igasuguseid toite. Eile õhtul olid makaronid. Tavaliselt süüakse makarone nii, et ma imestan jätkuvalt iga kord, kuidas nad suudavad nii palju süüa, aga eile olid 3 värvilised. Meie 21-st lapsest näksisid neid ainult mõned üksikud, sest need ei olnud ju sellised, mida nad olid harjunud sööma. Ühtegi uut toitu ei taha lapsed väga omaks võtta. Me peame väga palju veenma, et isegi proovitaks. Tavaliselt ei võeta lusikatki kätte.On ka selliseid, kes on harjunud kohupiima sööma ainult topsist, kui on taldrikul, siis seda ei proovigi. Mannavahtu söövad enamus lapsi, aga rukkivaht, mida ilmselt nii sageli kodus ei tehta, jääb alati taldrikule.Kalasupp ei ole laste lemmik, aga frikadellisupp on alati otsas.Siit võib ju samuti järeldada, mida kodus tehakse ja mida mitte. Ma ei usu, et kalasupp on iganädalane toit. Huvitav, miks siis meie 26 lapselises rühmas jäävad just need toidud, mis on natuke erinevad kodustest toitudest taldrikule puutumata?
Voldemar-August,ma väga tahaks teada,kust saab osta 2,60 kilohinnaga kodusiga? siin jääb hind kuskile 3,50-3,80kanti...
Minus tekitab samuti häämastust väide "lapsed on harjunud", no kuidas saab üks 3-5 aastane olla HARJUNUD millegiga?
Minu kogemus ütleb hoopis, et lapsed ei söö nö segatud toite. Nad tahavad näha mida nad söövad. Viiner on konkreetne. Kastmes hulpiv lihatükike aga kahtlane (lapse jaoks). Kui viineri asemel oleks taldrikul kena kastmega "rikkumata" fileetükk või hautatud/keedetud tailiha, küll nad siis sööks.
Aga siis jõuame muidugi, jälle hinnani.
näedsa siis, mida uut ja huvitavat jälle teada sain.
Ise jään selle juurde, et eelkoolilapse ja teismelise ja noore ja vana naise, füüsilist tööd tegeva mehe ja kotoriroti toidupott olgu erinev.
ja selle juurde ka, et toidul on suur tähtsus. Hea tuju ja tervise tähtsus.
Üks mu 3,5 aastane just teatabki tihti, et minu emme ei tee seda süüa ja ma ei söö seda.Kui me püüame talle selgitada, et just sellepärast proovigi seda toitu, et su emme kodus ei tee. Siiamaani on ta järjekindel ja vankumatu olnud.
neiu, siis ikka õigus brittidel, kes lasteaedades mudilasi ei sööda. Oma emme leivakott ja kogu muusika
Kui me emmede menüüdega kokkuleppele jõuame, siis söövad meie lapsed lasteaias ka.Minu noorem ei tahtnud lasteaias jogurtit. Mina pole seda ka kunagi armastanud. Mulle meeldib näiteks hoopis kodujuust. Just see teraline, mida lapsed meie lasteaias üldse ei söö.Söömegi nooremaga koos kodujuustu ja jogurtit ei pane meid mitte üks vägi sööma.Ometigi käisime mõlemad lasteaias, kus see oli mitu korda kuus menüüs.Minu käimised muidugi täiskasvanuna.
Keskturult võib isegi 2.40 saada päris korralikku liha.
Võibolla on vahe et kas kodusiga või suures farmis kasvatet. Ega ma ei tea. Olen kuulnud et pidi vist vahe olema.
Jõudsin just koju Hanna-Liis Lepa terviseseminarilt, kus räägiti tervislikust eluviisist, toitumisest, liikumisest ja praktilistest võimalustest. Natuke aega olen nüüd mina ka tark ja võin surnuks rääkida.
Kaldun arvama, et iseenesest ükski toit pole paha. Ainult kasvõi sellesama nimetuse "viiner" taga peitub hästi erineva toiteväärtuse ja kvaliteediga tooteid.
Lihaga on samamoodi: sõltub, millega siga toidetud on.
Olen Tallinna keskturult ostnud erineva hinnaga erineva tootja liha. Paraku jah, taluniku või muu kodumaise väiketootja toodetu on maitsvam ja annab eluks vajalikku energiat rohkem.
Lemmikmaitsed ja toidud, mida ei talu, on meil ju kõigil. Ka lastel.
Mind jäeti kunagi koolisööklasse peale lõunat ka õppetunni ajaks istuma. Kogu toidu, mis ette antud oli, pidi ära sööma.
Hapukoor saiaga: väkkkkkk!
+ lapse pisarad. Ikka väkkk!
Lõpuks lasti minema. Hinnaks peale tunde istumine ja märkus päevikus: pirtsutab toiduga.
jaa Lindakivi, nii see oli ja sellepärast ma ei saagi aru, miks täiskasvanute maailma menüü valikureegel lastelt võetakse - ka väike inimene on väärt, et tema maitset arvestame.
oleks tahtnud olla "väikse minu" ema - magustoiduks ei mingeid kreemitorte, jäätist, tarretist, piima- ja karamellkisselle või vahukoort, vaid hoopis mannavaht, vaarikamoos ja sai, meekook ja Jääšokolaad.
Toidublogisid on alati nii lahe lugeda. Saab palju uut infot teada, mida isegi rakendada:).
Postita kommentaar