Jõulude lähenedes hakkab peale..
Saamatu sotsiaalpoliitika ja nõuka aegse pärandi ristsugutis on loonud lapsevanemad, kelle järeltulijatel tuleb üles kasvada oma kodu asemel lastekodus.
Kaheksakümnest Kohtla Järve lastekodu lapsest on orvud viis. Ülejäänud seitsekümmend viis on vanemlike ja sugulaste hoolitsuseta riigi hooldada. Aga riik - see oleme ju meie. Nii et kaudselt on need lapsed kõik meie omad.
Kahjuks ma ei leidnud andmeid lastekodude arvu kohta, olgu nende nimed uue seaduse järgi pealegi asenduskodud ja sealsed elanikud asenduskodu teenuse kasutajad ehk kliendid.
Ma pole kunagi tulnud selle peale, et meie pere lapsed olid meie pere teenuse kasutajad, aga olgu selle nimetamisega kuidas on.
Eestis elab asenduskodudes ligikaudu 1300 last ja lastekodudele eraldatakse aastas 12 miljonit eurot. Loomulikult kaudselt meie kõigi rahakotist. Väike arvutus ja tulemus - 9000 euri aastas paneb mõtlema. Ja võrdlema. Kodupere klientidega. Võite nüüd vaielda, et palju lastekodulapsi on füüsilise või vaimse või liitpuudega ja nende vajadused on suuremad. Seda küll, kuid ka koduperede laste hulgas on erivajadustega lapsi.
Millegipärast on müüti, et lastekodulaps elab materiaalses vaesuses, kellelegi kasulik toita. Töötavad ju selle lapse heaks kasvatajad, koristajad, kokad, köögitöölised, majandajad ja juhatajad.
Praegu me räägime ju ikka ainult rahast.
Niinimetatud korjanduskarbiga käijad ajavad segi laste füüsilised ja emotsionaalsed vajadused. Millegipärast arvatakse, et suurem raha hulk ja selle eest ostetav, aitab neil lastel täita vanemliku hoole ja armastuse puudumist. Oi kuidas mulle meenutab see laste äraostmist
stiilis: Ostan sulle kalli jalgratta ja siis ma ei pea sulle täna enam oma kallist aega kulutama ja üldse, mine ja sõida nüüd oma rattaga.
Miks Rootsis pole juba ammu lastekodusid? Aga vaat sellepärast, et sealne sotsiaalpoliitika panustab kasuperede rahastamisse, mitte lastekodudesse.
Aga meil makstakse kasuperele vähem kui 200 euri kuus lapse pealt. Ausõna! Pole ime, et kasuperedes ei ela neljasadant lastki.
Kasuperes kasvav laps kasvab nagu ikka perelaps: ta teab, mis tähendab vanemate töö ja enda töö ja kohustused ja valikud ja võimalused.
Aga lastekodulaps elab tihti nagu helesinises mullis.
Omavalitsustel on kasulikum anda lapsed lastekodudesse, sest siis jäävad nad tervenisti riigi hoolele. Aga hooldusperesid tuleb toetada ja võimalusel abistada. Enda pealt ära veeretada - mis veel lihtsam.
Ja veel, eks lastekodud võitle jälle laste arvu st. pearaha pärast.
Nüüd siis jutu algusesse, ehk annetuste korjamise juurde. Kui ma teaksin paremaid lahendusi, siis ei istuks ma kodus arvuti taga, vaid ministeeriumis.
Kuid ka sealt pole erilisi mõttepoegi tulnud. Mis siis minagi muud saan pakkuda kui ainult jututasandi.
Mida siis teha? Kas annetada ja teha oma südametunnistusele "kussu kussu" ja minna rahuliku südamega magama?
7 kommentaari:
Võibolla tundub see julm, aga ütlen endise lastekodu juhina, et sinu jutt on täiesti õige. Sellepärast ma ka pöialt Kärdlale hoidsin, et mõtlesin, kaua võib toetada. Need lapsed on muuseas sellega täiesti ära rikutud. Nad ei tea kuidas raha ja askad tegelikult peredesse tulevad ja oma ellu minnes on nad eluvõõrad ja saamatud.
ootasin hingevärinal esimest kommentaari ja...rõõm on minu poolel.
Anonüümne sai täpselt aru, mida ütlesin ja lisaks veel sellest, mida mõtlesin.
Olen samuti sinuga ühte meelt, et põhimõtteliselt on lastekodudes olemas materiaalselt palju paremad võimalused, kui paljudes päriskodudes. Hullem lugu on aga siis, kui lastekodulapsel kukub täiskasvanuiga. Siis pole tal enam midagi ega kedagi toetamas ja teadagi, tema arusaamine reaalse elu võimalustest on palju viletsam. Vat see oleks koht, kus toetada ja abistada. Ellu astuvaid lastekodulapsi. Aga kuidas seda korraldada, et see abi õigete asjade heaks läheks, on juba keelrulisem küsimus.
teemasse süvenedes tuli mulle üllatusena, et lastekodulapsi polegi nii palju, kui arvasin. Kui ikka statistilised arvud sisaldavad ka erivajadustega laste kodusid.
Meedia jm. kanalite vahendusel tundus protsent suurem olema.
Nõrk koht ilmnebki noorte täiskasvanuks saades.Võimalused on korraga olematud ja ohud oioi kui suured.
Pärast sõda jne. tundus lastekodude töökasvatus olema läbi mõeldum, aga eks sel ajal tugines paljude elu rohkem naturaalmajapidamisel ja õppima mindi tööd, mis toidab. Mitte mis meeldib.
See on see vana hea indulgentside teema. Ostame endale patulunastuskirja, mida suurema, mida kirevama ja silmatorkavama, seda parem on olla.
Kahjuks kasvavad sel moel lastekodus inimlapsed nagu hüdropoonika nippidega rammusaks aetud toataimed, aga kui nad täiskasvanutena päriselu mulla peale visatakse, ei suuda nad enam juuri alla saada.
Sedasi vaadates ei olegi ju tegu niiväga heategevusega, kui kuulata millised sõnad taolist heategevust saadavad, on pilt aina selgem: "Korjame neile raha, sest neil ei ole oma kodu, oma vanemaid..." - no ei saa ju raha korvata korvamatut!
Heategevusest on saanud reklaamüritus kas aktsiooni korraldajaile või siis annatajaile.
Päris ehe filantroopia ei paista ju tegelikult välja. Väga - väga loodan, et see siiski eksisteerib.
näedsasiis, ma polegi üksi ühel poolel:))
Kaamose kommentaar on 5+
Postita kommentaar