Kolmas suvepäev

Kuna brittidel on ainult Johnid, siis jätkan koos oma argipäeva-askeldustega vana meenutamist.

Ühesõnaga, lapsepõlvejaanikutega sain ühele poole.

Suvi 1972

Paar päeva enne jaanipäeva kogunesid punaste pluuside ja siniste seelikutega - pükstega poisid -tüdrukud Tallinnase, et aidata kaasa nõukogude põllumajanduse veelgi paremale järjele viimisele. Õmmikatele tähendas see peamiselt kõplamist kõplamist kõplamist ja heina heina heina.

Nii astus üks ülilühikese seelikuga ja suure juuksepahmakaga piiga teist suve seda teed. Järjekordselt oli ta palunud kohta kõige kaugemas Eestimaa nurgas. Rännuhimu oli suur, sellepärast. Mingi jama nende paberitega oli ja juhuse tahtel leidis tüdruk ennast hoopiski bussist, millel silt Halliste. Kõlas hallilt, kuid mitte sellest ei mõelnud tüdruk, vaid tema siniste silmade pilk oli kinni jäänud. Pika tukaga pika poisi altkulmu vaatesse. Sinna see jäi terveks pikaks suveks. Ja oleks jäänud ehk kauemakski. ...

Sel ajal tüdruk ei teadnud veel, et tema sünnihetkel seisis voodi juures haldjas, kes ütles:

Sa ei saa kunagi seda, mida sa tahad, sest oled alati määratud olema oma ajast taga.

See, mis on sul käes, ei valmista sulle rõõmu, vaid olevikuhetked on pigem piinaks.

Ja sinu tulevik saab alles siis sulle rõõmu tegema, kui ta on juba minevikuks muutunud.

Nii läkski. Sellepärast elabki tüdruk minevikus. Alatiseks. Sest minevik on kindel ja turvaline.

Ta ei ole suuteline nautima olevikku, et olla hetkes - siin ja praegu. Mis sellest, et on tihti Alliksaart tsiteerinud.

Ega see haldjas kuri olnud, lihtsalt tal oli momendil selline tuju. Ja kingituse tegi ta ka.

Andis tüdrukule võime uskuda muinasjutte.

Ja võime endale unenägusid tellida.

Värvilisi, alati.

Jaaniööl eriti.