Ega ma tõtt öelda eriti Inglismaa ajalugu tea, rohkem seiklusjutte maalt ja merelt stiilis.
Mõned faktid korjasin kokku:
Wales ehk Cymru on ülejäänud Suurbritanniast hoopis erinev. Teda ei tule võtta kui Suurbritannia osa, vaid kui omaette maad, oma keele ja kultuuriga. Nii uelslaste, šotlaste kui iirlaste esivanemad olid keldid. Erinevad keldi hõimud asustasid briti saari meie ajaarvamise alguseni. Aastail 43-410 AD kuulusid Briti saared Rooma impeeriumi kooseisu. Pärast roomlaste lahkumist 5 saj. hakkasid tekkima oma kuningriigid. Muistne vabadusaeg lõppes XIII saj. mil maa vallutati Inglise kuninga Edward I poolt. Sellest ajast saab inglise kuninga või kuningannna vanim poeg Walesi printsi tiitli ja tema naine saab Walesi printsessiks.
Wales on suuruselt väiksem kui pool Eestit. Merepiiri on 1200 km, nii põhjas, läänes kui lõunas. Kuna idaosa on mägine, siis elab 2"3 rahvast lõunapiirkonnas. Rahvaarv kokku on kolme miljoni kanti. Lisaks punasele draakonile on Walesi sümboliteks porrulauk ja kollane nartsiss.
Põhiline põllumajandusharu on lambakasvatus.
Walesi ja kelti kultuuri juured ulatuvad aastatuhandete taha , kus tolleaegsetel printsidel olid õuelaulikud. Sellest vabaduse perioodist on säilinud palju folkloori, luulet ja muusikat. Uelslasi eristab SU-st nende arhailine keel, mis on Indo euroopa kee,l suguluses saksa, prantsuse ja hispaania keelega. Erinevalt inglastest on neil rahvariided: mustad seelikud-püksid, valged pluusid, punased vestid.
Eestlaste ja uelslaste saatust peetakse sarnaseks. Kui tahame, võime seda maad pidada tõeliseks kääbikute maaks.
Kõik mäed, nõlvad ja nõmmed on täis lambaid, iga uelslase kohta tuleb neid umbes kolm. Eraomand on püha ja puutumatu.
Muidugi lõuna pole see, mis põhi, aga ikkagi Wales!
Juba esimesel õhtul asusin küla poole teele. Kell kuus oli taevas täitsa vihmavaba ja lootustandev. Tegelikult algas küla kohe peale kämpingu silti. Ja loomulikult ei jätnud ma pildistamata.
See pole mina, sest mina ei sõida siit praegu kusagile.
Sellist kitsast külatänavat mööda peavad mahtuma liiklema autod, turistid ja kohalikud inimesed ja faasanid!
Kui külas on alles veel postkontor, pole kõik kadunud
On ju teistmoodi majad!
Lemmik!
Tahvel müüril: kas tõsi või turistilõks?
Härra kohalik oli nõus töö palmi all oma aiakeses pooleli jätma ja poseerima.
Kuna tegemist laupäeva õhtuga lootsin leida mingit rahavamuusikutega pubi. Mida polnud, seda polnud. Küla serval pisutses ainult pood - kohvik. Poel polnud süüd, kaardimakse puudus, aga kohvik oma külmleti ja plastlaudadega oli kõike muud kui külalik. Inimestevaba peale selle. Kurb.Mõtted liikusid iseenesest kodu suunas. Et mismoodi peaks omapära hoidma ja eksponeerima. Ja miks ka meil näiteks Simuna suguses külas puudub oma kõrts või vastavalt nõudlusele "Tädikeste teemaja". vastuargumente jätkub. esimene on nn. stammkunded ehk külajoodikud, kellega keegi ei viitsi kakelda ja kes võlgu tahavad juua. Ja teemajja või kohvipoodi ei jatku kundesid, et maksta ettevõtja makse. Võib olla tasuks külaelu edendamise programmi raames üks korralik pubiprojekt aretada. Ja kapelli pillimehed võiksid aastas ühe jõulupeo asemel pubiesinemisi viljeleda.
järgneb
8 kommentaari:
Väga mõnus kirjeldus, ootan järge ;)
Simuna torkas silma-kõrva! Mul seal üks tuttav perekond!
Aga see väikeste kohtade needus on masendav. Algul kaob raamatupood, siis pankade filiaalid, siis konkureerivad toidupoed, siis lõpetavad bussiliinid.
On küll 2 toitlustusettevõtet, kuid neil on ka tööd tänu sellele, et inimesed surevad (peielaud). Suvel on veidi turismivärki kah.
Järgmisena muutub valla ainuke gümnaasium põhikooliks ja pool maja kohandatakse vanadekoduks.
(must huumor, aga mine tea ka!!!)
Keda süüdistada? Ma ei arva, et Ansip on kõiges süüdi või Mart Laar, kes kaotas kolhoosid.
Inimesi on lihtsalt vähe ja needki on kas vanad, joodikud, luuserid või muidu jobud:)
Tegelikult on Eestis ilus elada!
Ma arvan, et Walesis ka.
Mulle meeldiks sellistes majades elada. Natuke vana hõngu ja minu lemmikud rookatused. Roniroosid sobivad nii ideaalselt sinna maja juurde.
Ma ei usu, et mulle seal ELADA meeldiks, kuigi turistina ehk vaadata küll. Emmeliina jutust olen aru saanud, et neis majades on KÜLM olla. Meiesuguste ahjukütjate meelest ikka soojaveepudelist ei piisa...
See võõramaa kogemus näitab, et mitte ainult meil ei jää keskustest kaugel olevates paikades elu seisma. Nii ongi, igal pool.
Bianka - tore kui meeldis, eks ma nagu kanake nokin ikka siit ja sealt.
Helle - mul kõik esivanemad ja isa Simuna surnuaial. ja ma ise sealse koguduse liige.
Kirjeldad alevite(pisilinnade) elu üsna täpselt. Süüdi pole keegi, noortel on lihtsalt ja õnneks ka kõik teed lahti.
Ega need nõuka aegsed kolhoosikeksused suuremad asjad polnud. arhitektuuriliselt ikka päris jubedad.
Ärevil neiu - külas käia oleks küll tore vanaemal sellises majas.
Bianka- see niiskus ja külm on päris õige, sellest kindlasti kirjutan, panen märksõnad kirja.
Hea, et tabasite selle võrdluse, siis andsin mõtte edasi :D
mina ka ei tahaks elada, peale kõlma tundub veel, et valgust ka napib, vaat kui väiksed need aknad on...
ma isegi mõtlen, et pool aastat võiks raske olla.
Aa mulle meeldivad sellised majad. Mis need minu 3 meetrised aknad ka paremad on. Igal ühel oma maitse , aga loomulikult oma kodus on kõige parem ja siit oma mehe ehitatud majast ei läheks ma tegelikult kuskile.
soodoma ja neiud - mõtlen, et vist erinevuste pärast ehitataksegi nii palju erinava arhitektuuriga hooneid. aga see 1760 ehitatud maja oli ilmselt vanal ajal kohalikest materjalidest tavapärane ehitus.
Ka mulle see kääbiku (väike)maja meeldib. annab kujutlusvõimele ruumi. Akende suurus on üldse mõtlemise ja soojuspidavuse koht.
Postita kommentaar