Punase draakoni mõjust II

Laupäev.

JÕUDMINE

Väike külake , mille teed nii kitsad, võitis kohe mu südame. Lootsin, et ööbimispaik sellest kaugele ei jää. Esimese hooga kulgesime sildist mööda. See tee oli täiesti müstika, sest sõitsime auto laiuselt üha mäkke, kahel pool suured haralised tammed ja all hoonete vahel vilkuv meri.

Ümber pööramine oli seotud raskustega. Aga tuli siiski pöörata, sest kämping paistis kenasti kätte. Loomulikult all orus.

Poolsaare nimi Gower Peninsular ja paiga nimi Oxwich. Kirjutan sellepärast, et tean vähemalt kaht oma lugejat, vend ja PO 2, kes näpuga kaardil minu jälgi ajavad.

Kohale jõudes oli hämming suur. Sellise ilmaga mitu telkimisplatsi täidetud ja rahvast tuli aga juurde. Platsid olid süsteemitatud. Meile pakuti lastega perede kohta. Igaks juhuks ma ei hakanud küsima, kas eakatel ka omad paigad on. Üldpilti vaadates tundub, et ei olnud. See tähendab eakaid.

Meie vastuvõtja kasseeris raha näo pealt. Kaks ööd, 30 naela. Pererahvas nurises, et veel mullu oli rakendatud ainult telgi maks. No mis teha, ajad sellised. Raha eest saime numbri. Platsile juhatas meid kena vurav sõiduk.

Nüüd algas põnev osa st. lahti pakkimine. No et selle käigus selgub alati, et mingi tähtis asi on koju ununenud. Mind koos väikse poolbritiga kõrvaldati sujuvalt mängust ja juhiti teistele jahimaadele. Nii me siis vaatlesime tundi kolm loodust, mis oli ...väga igav. Õnneks ei sadanud ja soe oli ka. 16 kraadi. Päikeseta. PB sibas ees ja ...mis te arvate, et nuusutas lillekesi. Muidugi mitte, vaid püüdis tungida igasse telki, kus toimus tema meelest maailma huvitavam tegevus.

See eest ootas meid kolme magamistoa ja köögiga sinine ime. Oli selgunud tõsiasi, et lihad külmakappi ununenud ja pere siirdus külapoodi kammima. Mina jäin PB-tema uude voodisse toppima. Varsti oli pere tagasi ja pliidil särises peekon. Kuna kell juba viis, siis võis kõrvale rüübata...üks õlu. Täiuslik!

OLME

Telkla ääres olid kraanid joogiveega ja keskel gaasiballoonid. Ühes servas asus toidunõude välipesula, nii sooja kui külma veega. Näha oli seal toimetamas nii emasid - isasid kui lapsi

WC-d olid korralikud, kraanidest tuli mõlemat sorti vett ja peeglid olid ka. Paberit polnud, tuli oma rulliga läheneda.

See eest oli korralik dušši võtmise võimalus. See käis nii: lähed kabiini, koorid üleriided-jalanõud ära, valmistad ennast moraalselt ette ja siis torkad 20 penni ukse taga olevasse aparaati. Peale seda hakkab kohe vesi jooksma. Mina jõudsin ära oodata kuni ta seisma jääb. See on tegelikult ikka väga hea lahendus, sest kes kauem mõnuleda tahab, see maksab juurde. Pesemas käiakse palju. Ülipalju. Tore oli vaadata õhtul kaunites hommikumantlites lapsi, kummikud paljaste jalgade otsas, pesuvahendite pambud käes. Või pisemaid emmede süles, saunalinadest ainult suured silmad paistmas.

Üks tähtis ruum oli veel. Ladys ja Gens ühine. Selles paiknesid pesukuivatid 20 penni lugu, triikimislauad ja pistikupesad. Nii et vett sai keeta või kasvõi kartuleid, rääkimata telefonilaadijast või föönist. Õhtul hilja oli seal palju noori oma telefonidega.

RIIETEST, ILMAST ja MEELELAHUTUSTEST

Ma ei saa aru mitte, mida need britid söövad, et neil kunagi külm ei ole. Eriti lastel. Kuigi osad on jälle pea villase mütsiga katnud. Jalas kantakse peamiselt kummikuid, erilisi pehmest materjalist saapaid või plätusid. Salle kasutatakse vähe. Stiil on stiilitus. Kui naised just dressides pole, siis on neil sada turki ja tuhat särki, ja kindlasti kleit või seelik.

Eriti ilmestab 13 kraadist päikseta ilma see pilt. Mis te arvate, kas leiate mind siit?

See oli üks ütlemata populaarne meelelahutus. Eriti lastele ja mõningatele talisuplejatest isadele. Termomeetrit polnud, vesi tundus käega katsudes...jube!

Aga lubatud voldiku peal on kõik nii ...SUVI!

Kuigi õhtu polnud just päevitamispildi reklaami moodi jooksid lapsed pallidega, lohedega, mängisid kriketit, sõitsid võimalikult igal pool jalgrataste ja tõukeratastega. Ühesõnaga olid äärmiselt iseseisvad. Põhivanuseks 3-10. Emmed issid istusid avatud telgialustes ja tegelesid puhkamisega. Mõned aktiivsemad jooksid koos lastega st. püüdsid väiksemaid pessu ja magama ajada. Nii kella üheksa paiku.

Kell pool üksteist valitses täielik öörahu.

Muidugi mõned köhivad ja nutvad tited välja arvatud.

Ja vaatamata taarakottide kogususele telkide juures - ei ühtegi ebameeldivalt purjus inimest.

Noorte platsilt kostis küll veidi muusikat, kuid mis puhkus see muidu on.

Kui küsisin interneti järele, siis vaadati mind kui tulnukat. Arvati, et ehk kusagil määramatus kauguses. No seda, et taevas, tean ma isegi. Selleks ei pidanud nii kaugele sõitma.