Pärti või Madonnat?

Valik on minu! Maailmakuulsad mõlemad. Mulle Arvo Pärt, palun.

Juba mitmeid aastaid teeb Rakvere linn kõik selleks, et minusuguse muusikamaitset harida. Seekord siis eriti pidulikult ja sünnipäevalapse enda osavõtul. Kõrva ja südamesse läks Sümfoonia nr.3 (1971) pühendatud Neeme Järvile, kes seda ka juhatas. Nii karge, põhjamaine ja minusse sügissulanduv. Isegi spordihalli seinad ei suutnud oluliselt midagi ära võtta.

Väikeste laste lastelaulukesed tulid lastelikult välja. Kas oleksin pidanud teadma, et igale lapsele ümisetud: "Käin juba lasteaias, ei ole väike ma ja kodus lauast laiast võin üle vaadata" ja siis nende poolt lisatud: "ei ole enam beebi, vaid töötan nagu mees..." on Arvo Pärdi viisistatud? Igatahes ma ei teadnud. Hea, et veidi varem jõudis minuni, et kuuendas klassis õpitu ja laulupeol ette kantud kohutav kantaat "Meie aed" - samuti Pärt. Eile, kui sajad tüdrukud seda ette laulsid tuli meelde täpselt SEE TUNNE. See, kui tunnid olid läbi ja kuuendaks- seitsmendaks tunniks oli väljavalitutele päevikusse märgitud "koorilaul" . Kõht tühi, hinges suur soov ükskord koju saada tampisime pähe seda kuidas "meie kooli katseaias lapsi ootab töö" . Ja kui lõbusalt see nüüd kõlas!
Ühesõnaga - sünnipäevakontsert koos kallite inimestega läks täie ette.




Aga enne seda saime Turu platsile pisikese Pärdi. Seaküla Simson tegi ja et loole mõju anda, siis jalgratta ka. Kuju avamisel pakuti....no mida teie jälle arvasite? Pakuti jalgrattaballetti. Täitsa kreisi ;) linn! Rahvast oli palju, kuju pisike, aga ega ta kuhugi kao. Vähemalt nüüd pole pärnakatel vaja oma akordionistiga uhkustada. Meil on nüüd ka peale pulli koht, kus pilti teha.

Sünnipäevalaps koos perega oli nii elus ja rõõmus, et minul, paadunud vanakesel hakkas piinlik küürus selja ja väsinud jalgade pärast. Kuna süda oli aga kõike seda avatud vastu võtma, siis sain sellise energialitaka, et öösel istusin rõdul ja juurdlesin. Kuidas mul on ikka vedanud, et elan just siin ja praegu.
Enne kontserti kohtasin Murelikku Tuttavat, kes rääkis kui raske on elu ja kui kalliks nüüd kõik läheb. Ühesõnaga rääkis seda, mida ma ise ka tean. Ja siis ma vastasin talle oma "lapsesuu" läbi, et ma nagu isegi ootan juba seda aega, mil peavad hakkama toimuma meie sees ja ees mingid muutused. Kõlab naiivselt, kuid ikka tahan uskuda, et need, kes minuga koos kuulasid Arvo Pärdi loodud kellamängu kiriku tornist ei unusta tema sõnumit, mille ta meie südamesse laotas:
"Patused, hoolige üksteisest! Austage üksteist!"