Kui ema kolib

Tegelikult kolime teda meie, tema lapsed. Parematesse tingimustesse ja omadega kokku. Vanust ka üle 80-ne - nii et on aeg. Uues ja mugavas kodus saab tal piisavalt ruumi ja omaetteolemist olema, kui ta vaid tahab. Aga mitte nii piisavalt, et kantida kõik kolu valikuta üle. Ja nüüd ilmnevadki laiendkoha kitsendused. Kuhu ja kellele ja kes sordib ja kes üleüldse vastutab, et need asjad, mis parempoolsesse hunnikusse lähevad on just need õiged ja edaspidises elus tarvilised asjad.

Suur ehk mööbel siis kõigepealt. Alguses läks libedalt, sest ema oli nõus enda vanad asjad uute vastu vahetama. Ütlemata õige tegu, sest uut, mugava madratsiga voodit ei saa mitte võrrelda aastatetagusega, kus mõni üleannetu vedru võib alusriidest välja torkida. Riietekapp ei kannatanud tegelikult juba ostes kriitikat, sest ukse kinni pannes võisid ülemised riiulid alumistele selga sadada.

Lõppkokkuvõttes jääb üle kaks toatäit nõuka aegset, enamjaolt pruuni värvi ja läikivat materjali. Ja nüüd selgus tragikoomiline seik: muidu nii mõistlik ema, kes oli nõus jätkama oma elu uues kauni ja kvaliteetse mööbliga sisustatud tubades on solvunud, et keegi ei taha tema vanu asju (tema ise ka mitte :) Ükski lapselaps ei rõõmusta suure kandilise lahtikäiva polüesterlaua ja ebamugavate toolide üle, sektsioonkappide üle ja nii edasi ja nii edasi. Aga see läheb tal mööda. Vähemalt mulle tundub nii.

Hullem on veel ees. Nimelt on neis kappides (eriti ülemistes, kust midagi taburetita kätte ei saa asjad "nii öelda igaks juhuks") Triljon riista ja kolu, riiet ja veelkord riiet. Ma ei räägi kaunitest käsitöödest, fotodest, dokumentidest vaid nitsikutest- nätsikutest. Ja ema kortermajal on vaid üks pisike prügikonteiner, kuhu iga pensionärist kaaselanik igahommikuse inventuuri teeb. Näiteks täna teatas ema mulle, et Keegi on konteinerisse visanud suure kasuka. Ilma kilekotita.

Ma ei kujuta ette mis saab, kui ma nüüd varsti lähen (ja minemata ei saa). Lähim suur prügikast on poole km. kaugusel ja see ilmselt pakendite jaoks.

Sürr oleks jätta müükitulev korter kaunilt sisustet: mööbel toas, tekid padjad voodis ootamas, kardinad ees ja potid pannid pliidil. Siis panna nurka piilukaamera ja oodata esimest ostjat. Äkki õnnestub?

Kardan, et sellel jutul tuleb veel järg teemal: keegi ei taha vähemalt seitsmeid pitskardinaid, mis te mulle kunagi andsite.

Lõpetan jutu ja kõnnin mööda enda sajameetrist eluaset: igalt poolt vaatab mind etteheitvalt miljon riista ja kolu. Oh aeg, oh mind vaest nõuka aja jäänukit!