Kolmapäev, 14. juuli 2010

Kui ema kolib

Tegelikult kolime teda meie, tema lapsed. Parematesse tingimustesse ja omadega kokku. Vanust ka üle 80-ne - nii et on aeg. Uues ja mugavas kodus saab tal piisavalt ruumi ja omaetteolemist olema, kui ta vaid tahab. Aga mitte nii piisavalt, et kantida kõik kolu valikuta üle. Ja nüüd ilmnevadki laiendkoha kitsendused. Kuhu ja kellele ja kes sordib ja kes üleüldse vastutab, et need asjad, mis parempoolsesse hunnikusse lähevad on just need õiged ja edaspidises elus tarvilised asjad.

Suur ehk mööbel siis kõigepealt. Alguses läks libedalt, sest ema oli nõus enda vanad asjad uute vastu vahetama. Ütlemata õige tegu, sest uut, mugava madratsiga voodit ei saa mitte võrrelda aastatetagusega, kus mõni üleannetu vedru võib alusriidest välja torkida. Riietekapp ei kannatanud tegelikult juba ostes kriitikat, sest ukse kinni pannes võisid ülemised riiulid alumistele selga sadada.

Lõppkokkuvõttes jääb üle kaks toatäit nõuka aegset, enamjaolt pruuni värvi ja läikivat materjali. Ja nüüd selgus tragikoomiline seik: muidu nii mõistlik ema, kes oli nõus jätkama oma elu uues kauni ja kvaliteetse mööbliga sisustatud tubades on solvunud, et keegi ei taha tema vanu asju (tema ise ka mitte :) Ükski lapselaps ei rõõmusta suure kandilise lahtikäiva polüesterlaua ja ebamugavate toolide üle, sektsioonkappide üle ja nii edasi ja nii edasi. Aga see läheb tal mööda. Vähemalt mulle tundub nii.

Hullem on veel ees. Nimelt on neis kappides (eriti ülemistes, kust midagi taburetita kätte ei saa asjad "nii öelda igaks juhuks") Triljon riista ja kolu, riiet ja veelkord riiet. Ma ei räägi kaunitest käsitöödest, fotodest, dokumentidest vaid nitsikutest- nätsikutest. Ja ema kortermajal on vaid üks pisike prügikonteiner, kuhu iga pensionärist kaaselanik igahommikuse inventuuri teeb. Näiteks täna teatas ema mulle, et Keegi on konteinerisse visanud suure kasuka. Ilma kilekotita.

Ma ei kujuta ette mis saab, kui ma nüüd varsti lähen (ja minemata ei saa). Lähim suur prügikast on poole km. kaugusel ja see ilmselt pakendite jaoks.

Sürr oleks jätta müükitulev korter kaunilt sisustet: mööbel toas, tekid padjad voodis ootamas, kardinad ees ja potid pannid pliidil. Siis panna nurka piilukaamera ja oodata esimest ostjat. Äkki õnnestub?

Kardan, et sellel jutul tuleb veel järg teemal: keegi ei taha vähemalt seitsmeid pitskardinaid, mis te mulle kunagi andsite.

Lõpetan jutu ja kõnnin mööda enda sajameetrist eluaset: igalt poolt vaatab mind etteheitvalt miljon riista ja kolu. Oh aeg, oh mind vaest nõuka aja jäänukit!

11 kommentaari:

helle ütles ...

Ma kardan, et ükskord kolitakse niimoodi mind ka, ja asju pole mul ka mitte vähe 4 toa kohta. Olen küll püüdnud tasapisi asju ära sokutada, aga neid on ikka palju. Mina näen kõige suuremat probleemi raamatutes ja nö arhiivis(isiklikud paberid, kirjad, fotod)

Eve Piibeleht ütles ...

Riidekraami saab sokutada Humanasse, kui sokutajaid on. Uuskasutuskeskus peaks vastu võtma ka mööblit, raamatuid, nõusid jms. Iseasi, kes veab ja kes ja kui palju maksab.
Viimane võimalus on muidugi tellida kohalikult prügifirmalt eraldi konteiner, aga seegi pole eriti odav lõbu.
Seegi lohutus, et Sul ema nõus oli kolima. Mul kolleeg näeb ränka vaeva oma kohe sajaaastaseks saava vanaemaga, vahemaa kodude vahel on 300 km, vanainimene murdis hiljuti puusaluu, aga kodunt kolima pole nõus mingi hinna eest.
Ise olen küll tõotanud vabatahtlikult hooldekodusse minna, kui selline olukord tulema peaks.

joanamari ütles ...

see on ikka ränk
kui ma oma isa kolisin, siis pidin 10 korda infarkti saama temaga jagades
kuigi mul peaks süda veel ikka terve olema teiste hädadega võrreldes
lõpuks kui kõik enamvähem kolitud oli
oli sellega jama, et ta ei andnud oma voodit ja külmkappi kolimisautosse
ütles, et viige mind või jalad ees tema neid asju kätte ei anna
lõpuks tuli naabrinaine vaatama kuidas meil edeneb
ja kui kisama kukkus, et mehed on ikka hullud küll
ei saa aru, et peavad välja kolima
on oma kola küljes kinni
tema mees kah viskas tühja korterisse madratsile pikali ja ütles et viige mind jalad ees
selle peale hakka mu isa kibekähku asju kokku panema ja sai lõpuks kolitud
aga vaena isa oli peaaegu 10 aastat depressiivne
asju lahti ei pakkinud
elas kastide otsas
ja sõi ennast paksuks
ükskord mu lapsed ütlevad, et taadu on vahvaks läinud
ostnud endale mobiili
ja autaomaatpesumasina
ja ei ole enam selline toriseja
ja kui isale külla läksin oli ta oma lindi kogu välja võtnud ja kuulas seda
ja kastidki olid nurgast kadunud, raamatud riiulis ja asjad kappides
mina isa juures olles jään nüüd nälga
ta on vanas kaalus tagasi ja mulle ütleb et vanainimene ei peagi palju sööma ja ei anna mulle ka palju süüa korraga
aga selle naabrimehega läks halvasti ta hagestus vähki ja varsti pärast suri
niiet vanas eas inimest kolida ei ole lihtne


mina aga sain maja täies varustuses
nii tore oli tulla
puhtaks pestud aknad
põrandad, nõud
puhas pesu kapis
võtsin kapist puhta saunalina ja läksin köetud sauna
nagu oleks ema korraks linna peale läinud
maja puhtaks pesnud ja mulle sauna kütnud

Emmeliina ütles ...

Helle, raamatuid ehk ikka tahetakse, kuid mida vanemaks, seda raskem on see asjade päris prügisse saatmine

Thela, maal probleemid suured. Eks lõpuks tuleb ikka konteiner :(

Ema rõõmustas alguses väga, aga nüüd kui asi tõsiseks läks on mures

Kaur ütles ...

Tehnilises mõttes on lahendus lihtne. Vii kohalikule prügimäele! Ma - tallinnlane - olen küll ja veel Jõelähtme vahet käinud, auto mitmesugust sodi täis. Küllap on teil ka mõni prügila lähedal ja seal võetakse kõik rõõmsasti vastu.

See, et vanainimene ei taha asjadest loobuda - või solvub, kui neid ei taheta - on teine teema...

Emmeliina ütles ...

jah, Kaur, asju tuleb kaheselt jagada: tehniline ja siis see teine, et keegi haiget ei saaks.

Asja leevendab see, et kolitakse veelgi parematesse tingimustesse.
Ema elab(s) korteris, mida oleks pidanud olude sunnil (alevis likvideeriti katlamajad 90-nda keskel) kütma elektriga ja väikese ahjuga. Elektriga ei raatsinud ja ahjupuid enam ei jaksanud teisele korrusele viia.
Külmetav ema oli meie südametunnistusel ja nii otsustas vennas enda elamist maksimumini laiendada ja ema enda juurde võtta.

Joanamari, mõtlen üha tihedamini enda tulevikule ja sellepärast see asjade jutt filosoofiliseks läks.

Ideaalis näen eesti peret elamas ühes elupaigas ja ühes majas, kus kasvavad lapsed, käivad külas lapselapsed ja vanemate vanaduses võtavad noored juhtimise üle.
meie pere on küll ühes paigas, aga olime olnud need mõisamoonakad, kes
nõuka aegse tööandja mehitusel kortereid vahetas: ikka nii, et üks laps + suurem korter

kukupai ütles ...

Väga tuttav teema....
Mina olen elanud kogu eluaja ühes kohas, tegelikult meie pere juba mitmendat põlve. Vanaemast jäi asju kohutavalt, ega temagi midagi minema raatsinud visata. Ajad olid muidugi teised ka... Väga pikkamööda sain vanadest risudest lahti, mõned asjad on ikka alles - aga need on ka midagi väärt :)
Mõtlen hirmuga ajale, kui tuleb hakata vanemate korterit tühjaks tegema - seal sama lugu, asju maast laeni täis. Kõige väärtuslikumad on teadagi raamatud ning perekonnaarhiiv, aga on ka selliseid asju, millele eriti kasutust nagu poleks, kuid tundeväärtus ja väga raske on siis südant kõvaks teha ning neid ära anda...
Mu oma eks oli ka paras hamster, muudkui korjas ja säilitas kraami. Ma isegi ei suutnud enam kokku lugeda, mitu kalluritäit me lastega pärast tema väljatõstmist prügimäele saatsime (tollal oli see odav lõbu). Nüüd on jälle sama häda - asju on liiga palju...
Pidevalt läheb kotitäis riidekraami Humana poole, aga muudega on probleeme. Raamatute äraandmiseks oleks koht olemas, kuid kui endal autot pole, siis oota ja kauple, et keegi vedama tuleks...
Kusjuures - kuigi need nõuka-aegsed sektsioonkapid on ajast ja arust, on nad hästi mahukad (ning ikkagi on mul suur osa raamatuid niisama laiali).
Oeh, kukkusin lobisema :)

Emmeliina ütles ...

oi kukupai, kuidas ma otsisin seda sõna ja nüüd sa ütlesid: tundeväärtus.
Just see hoiab mul keldris Musta mere kaldalt toodud kivikesi ja tühje, hetketega seotud veinipudeleid ja veel tuhandet pisiasja.
üks, ja mitte väike osa on laste koolis valmistatud käsitööd ja ekskursioonidelt kaasa toodu...
ja neil on tõesti tundeväärtus.
eks sellepärast lükkangi ema survestamist edasi.

ega see asjade küllus segaks, kui ainult oleks teenijanna, kes luuakesega tolmutaks :DD
ja pööning, mitte kortermaja kelder, kuhu kultuurikihti kasvatada.

Bianka ütles ...

Probleem iseenesest on igivana. Annaks taevas, et ise vananedes asjade külge liiga ei klammerduks. Ka mitte neisse tundeväärtust omavaisse. Kõigel on oma aeg ja kui mälestused liiga kaugeks on jäänud, siis tuleks nad minna lasta ja asjad ära visata. Olen viimase 15 aasta jooksul 3 korda kolinud ja see on päris hästi mõjunud.

Aga su ema suhtes tekkis mul selline mõte, et ehk sa ei peakski eriti sekkuma. Millal varem ema su arvamust on küsinud või sellega arvestanud? Las madistavad isekeskis.

Emmeliina ütles ...

Bianka, mina alles otsin seda seisundit, et asjad on siia muretsetud meid teenima ja meie elu kergemaks muutma - mitte vastupidi.
sealjuures ei taha ma liiga ratsionaalseks saada, vaid eelistan emotsionaalsust (aga virisen)

Kolimine aitab, olen 20 aastat ühes paigas pesitsenud - see annab tunda.

Aga, mis emasse puutub, siis ootab ta ainult mind. Palavus on praegu olnud hea mittetegemise vabandus

päevalill ütles ...

Parim teema keskeas naistele!!!!Alles nüüd jõudsin minagi siia.
Ei lahenda see oma maja ka asja,siis ju ei sorteeri kuigi tihti,tuleta meelde ühise sõbranna ülejõu kaivat tööd katusealustes kunkudes,kuhu olid kõik laste 1o-15 aasta tagused kooliasjad jne. mahutatud.Kunkud olid lihtsalt täis ja nüüd oli vaja teha ruumi lastelaste asjadele.
Kolimine hoiab olukorda kontrolli all,kuid,oh kurvastust,kõik oleme tundnud,kuidas on vaja just seda loovutatud asja kas praktiliselt või emotsionaalselt.
Delikaatsust peab pereliikmetel olema,saab ju ennast vanaema rolli panna-kui suure hunniku ma olen ise nõus kohe loovutama,pealegi igaveseks.Nii et konteineri saaks vist küll alles peale ema uude koju minekut tellida.Ja luisata veidi,kuidas keegi tahab tema mõningaid asju küll,aga saab alles hiljem järele tulla.
Prügimajandus on meil muidugi suurriikide tasemel,vahemaade poolest nimelt-Virumaa soppidest jäävad nii Väätsa,Jõelähtme,Mustvee kui mingi Ida-Viru oma päris kaugele.
Teil küll õnneks pereringkonnas palju tegusaid mehi ja naisi.Ei kujuta ette,kuidas kolivad oma vanemaid näiteks 1 või 2 pensionieas kehva tervisega prouat.Kui neid üldse 2-ki on...
Ilus suvi aitab hakkama saada!