Kodust välja minek on parim viis probleemi ehk kahe mehe ja ühe koera (ka meesoost) tekitatud kaose likvideerimist vältida. Eriti, kui sõita saab omadega ja kohe kahe autoga korraga.
Kuigi laupäevaks lubati lörtsi ja veelkord lörtsi usaldasime oma "silm on kuningas" vaadet ja organiseerisime ühe kena väljasõidu. Oli see üks tähtsamaid mällupanemise märke nn. kinnises osakonnas, kus kõrgelt aknast vaadates Nõmme mets üha huvitavamaid värvivarjundeid saavutas ja miniatuursed kelgutajad - suusatajad koos lumega olematuks sulasid.
Nii kui koju saame, teeme ära.
Kuna saatus pole meid maakodudega varustanud, jääb üle teiste poolt pakutu vastuvõtmine. Sellepärast valisime sihiks teekonna lühidusele vaadates Neeruti.
Ja me ei pidanud pettuma. Keegi hea haldjas oli juba alumised lõkkeplatsid üle riisunud, puud ootasid kenasti varju all ja isegi paber kemmergus.
Ainuke, kes mulle mu äraoleku eest kätte maksis oli fotokaamera. Vaat, mis juhtub, kui jätad sõbra kolmeks kuuks unarusse. Ta lihtsalt lubab sul teha paljutõotavad esimesed käeharjutused ja siis viskab pildi nurka. Nuuks ja veelkord nuuks! Kust pidin mina teadma, et akud seismisega tühjaks lähevad. Kuid tükike kevadet sai ikka sisse püütud. No nii sajandik sellest toredast päevast.
Uurisin veidi üldinfot. Kel huvi, see lugegu:
Kadrina alevikust lõuna pool asub Neeruti maastikukaitseala, mis loodi 1957. aastal. See on väga ilusa loodusega 1272 ha hõlmav ala, kus metsaga kaetud väikesed piklikud mäed - oosid - vahelduvad väikeste järvedega. Piklikud kitsad ja teravaharjalised oosid on tekkinud umbes 10000 aastat tagasi, kui siit taandus jääaeg.
Kaitsealal ei tohi liikuda väljaspool teid ja radu. Ööbimiseks ja lõkke tegemiseks on matkajate tarvis rajatud tähistatud platsid. Kalapüük, seente ja marjade korjamine toimub üldises korras.
Neerutis on neli järve: Eesjärv, Tagajärv, Orajärv ja Sinijärv. Ees- ja Tagajärv on kõige suuremad. Nad on omavahel ühendatud väikese kanaliga, millest matkajate jaoks on üle ehitatud sild.
Mina, kes mõtleb enamasti....ja söögist, parkisin ennast otsekohe Eesjärve lõkkeplatsi äärde kana ootama. No mitte, et ma oleks lootnud, et ta suhu jalutab, aga peaaegu. Nii ülbe olin. Poest targu kaasa võetud kraam sai juba kodus karbisalatiks ja toitumine toimus põhimõttel 2/3 maltsa ja ülejäänud ruum lõkkel küpsetatule. Oli ikka teine maitse küll kui elektriahjus piinatul!
Tublimad ronisid Tagajärveni ja olid selle üle väga uhked. Küll ma suvel soojaga lähen, siis kui vette ka saab. Ei no kodus kiirelt kompsu pakkides lisasin sinna trikoo ja saunalina. Poeg 2 vaatas seda tõsise näoga pealt ja arvas, et ega ma ennast ikka üle hinda :)))
Muidugi mitte, nii sain lihtsalt õhtul kerge vaevaga Aqvast läbi hüpata. Tundub, et nii nagu tibidel käekotis lisavarustus saab minul seal olema üks trikoo. Igaks elujuhtumiks.
Kümne aastasel poisikratil oli kõige rohkem tegemist. Küll küpses varda otsas leib, küll oli vaja metsas aardeid otsida, puude tundmist testida ja sammalt kokku kanda.
Kas te arvate, et selles vanuses poisid kõnnivad ontlikult mööda turistidele ehitatud silda? Muidugi mitte. Nad peavad kindlasti koperdama soostunud alale ja kaotama vähemalt ühe kummiku. Siis peab neid teki sees lõkke ääres soojendama, sest kood "mul pole kampsunit vaja, õues on ju niii soe" ei tööta õhtupoolse vinge tuulega. Sellele vaatamata ei olnud vähemalt eilseks keegi nohusse jäänud, mis iseenesest hea märk. Õpetas ju SEE talv külmataluvust.
Pisike muru-uurija Mariann veel murule ei saanud kuigi tema isa, olles reaalsustaju minetanud, oleks alla aasta piiga lihtsalt mättale mängima pannud. Sellepärast oli targa noore naise nõu võtta kaasa tekke ja palju tekke, igati tervitatav. Ja pisipiiga leidis koha karbis, kust muu kraam välja tõsteti ja ära manustati.
Rahvast nägime ka. Küll sinililleotsijaid, küll muidu uudistajaid. Koju sõites põikasime surnuaialt läbi ja nii said ühe osalise vanaisa - vanaema hauaplatsid veidi kevadkoristatud. Mina aga leidsin sellelt, endale võõralt kalmistult kaks huvitavat hauaplatsi. Kui nüüd sünni- ja surma-aastad klapivad, siis olen tahtmatult sattunud "kadunud Neeruti vanavanavanatädide" jälgedele.
Suur aitäh sulle Poeg 2, et oma mõtte teoks tegid ja meid kõiki kaasa tõmbasid! Järgmise korrani.
/kesine ülejääk pilte rändab sinna, kus Emmeliina pildistab/
6 kommentaari:
Emotsionaalne reportaaž, kena lugeda.
Küll ma olen mõistatanud, ridade vahelt lugenud, kus sa olid nii pikalt, aga mida ei tea, seda ei tea.
Olgu pealegi, tähtis, et nüüd tagasi.
Rõõmsalt suvele vastu!
Tore kui meeldis.
Olin ja lähen jälle. Haiglasse tugiisikuks väga lähedasele inimesele.
See on alles algus, kevadet jagub veel kauaks.
Tuleb soojus ja päike ja palju lilli ning linnulaulu :)
õige, tegelinski, kevad pole mulle kunagi nii lootustandev olnud kui tänavu.
kümme aastat olen kade olnud nendele, kel oma paik, kus toimetada.
Nüüd võtan iga päeva kui kui kinki. seni kuni riigimets ja järved veel meie kõigi omad ;P
Sul oli ilus päev!
oli ja seesmine tunne ütleb, et neid tuleb veel!
Postita kommentaar