Laupäeval veetsin õhtu iiri lugude ja sõbrannaga. See tähendab, et olime ära "Teisel pool". Saaremäe lavastas ja tegi sellest tüki, mille kuulamise ajal sai laua taga istuda, törts viskit rüübata. Kui lood räägitud pakuti süüa ja õlunaadi ka.
Olin sellisel teatriõhtul esimest korda. Mulle meeldis, kuigi toolid ei olnud ennastunustavalt pehmed ja mugavad. Mats, mis mats, mõtlete. Räägiks siis lavastusest või nii...
Ega ma mõni Pilleriin Purje pole. Minge ise kuulama, järjekord pidi aprilli lõpuni olema.
Ja jälle jõudsin arusaamisele, miks mul pole võimalik maale kolida. Sest ma ei juhi autot ja loomulikult autot mul pole ka. Kuidas siis kultuuri juurde tulla, kui kodune tubateater ei täida ootusi ja lugusid räägitakse vähe.
Ja Haldjaid ei usuta ega armastata või siis loobitakse nende teele kaikaid ja kodaraid. Nii nad enam ei käigi läbi minu toa. Mis sest, et kassi pole. Aga mina ilma ei saa. Muidu võib juhtuda nii nagu seal iiri kõrtsi kõige vanemal mehel, et headus on mööda külge maha libisenud. Või vähemalt nii ta ise arvas. Vanusega. Ja siis peab selle uskumustega tagasi tooma.
Mees teatrisse ei tulnud, ei tea, kas kartis. Tema vaatab kodus, kuidas televiisorist verd tilgub. Mina seda ei taha.
Mina armastan lugusid, viiulimuusikat ja tumedat õlut. Ilmselt armastaksin ka kauget Iirimaad. Just Haldjalugude pärast. Nii erinevad me siin...., mis sest, et ühtemoodi väikeste kõrvadega.
Ei oska midagi soovitada inimesele, kui ta ise ei usu, kui ta üldse ei usu ja isegi "Kääbikut" pole lugenud. Vaeseke!
Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Peaaegu kahetsen, et korra Iirimaal käisin. Nüüd tahaks hirrrmsasti tagasi :)
Organiseeriks yhe suurema väljarände, nii nagu omal ajal Krimmi mindi? Kuhugi lääneranniku saartele, Sligost või Kerryst läände. Seal peaks ehk pisut ruumi leiduma, eriti kui keegi otse suurpõllumajandusega ei tegele.
väga väga nõus :)))
Postita kommentaar