Esmaspäev, 15. september 2008

Isa ja mina



Isa ja mina
ehk kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest 2

Eile ma rääkisin oma isaga. Miks mitte, iga tütar võib oma isaga rääkida. Ainult et minu isa lõpetas oma maise matka 36 aastat tagasi. Tegelikult rääkis isa minuga ja tegi seda kahe kirja läbi. Need kaks, 50 aastat tagasi kirjutatud kirja olid emal alles ja on juba mitmeid aastaid minu valduses. Olin nad unustanud. Eile aga otsustasin, et minu lapseea haiglapiltide juurde peavad tingimata kuuluma isa kirjad haiglasse. Ja õigesti otsustasin.

Kui isa siit ilmast läks olin 17 ja polnud selleks valmis. Ega me keegi olnud, sest sõraline kopsus võttis 40 aastase mehe kahe kuuga. Mäletan, et isa ei tahtnud enne haiglasse minna kui kartul võetud. Tema tahtmine sündiski ja nii pandi ta kohalikku haiglasse just minu lõpuklassi sügisel. Käisin teda mõned korrad vaatamas. Isa oli traadist teinud kavala konstruktsiooni, kus oskuslikult toimetades sai südamekujulise traaditüki niimoodi välja, et kusagil pragu polnud. Pole seda enne näinud ja pärast ka mitte ja kuni eilseni oli see kõik mul meelest läinud.

Kahes sügisekirjas räägitakse niisamuti kartulivõtmisest ja hiirte krabinast tühjas toas, liha ja kartulite praadimisest, topeltakende panekust ja kinno ja teatrisse minekust. Veel kirjutab isa masinatraktorijaama argipäevast ja veidike kodustest. Tervitab ja ootab meid koju. Kuid kogu selle väga ilusa käekirjaga, tindipliiatsiga kirjapaberile pandu taga nägin reaalset inimest. Nägin 26 aastast noort abielumeest, hiljuti Helme põllutöökooli lõpetanud traktorijaama mehhaanikut, kellest haritud isa soovis koolitada kaupmeest, et saaks ikka linna puhtama töö peale. Ei saanud isast poemüüjat, hädaga passis ema leti taga kui isa põllul meestega traktorit putitas. Mind siis veel polnud.

Nende kahe kirja kaudu, vigadeta ja ladusa keelega, olen oma isa rohkem tundma õppinud kui meie lühikese kooselu jooksul, millest ta veel kolm aastat (1965 - 1968) järjekordses koolis käis.
Vaat mida tähendavad kaks kirja! Olime isaga minu arvates hingesugulased. Ka minu eesnimi on tema pandud. Kümme aastat tagasi, küll koolis õpitu sunnil (Mina ja inimsuhted) kirjutasin isast mälestuse. Trükin siiagi, muidu läheb veel kaotsi

Isa oli noor
Isal oli nahkjope
Isal oli mootorratas - ma armastasin seda ratast
Isa sõitis rallit - mina ka kaasas
Isa armastas ujuda - mina ujusin kaasa
Isa armastas loodust - mina armastan loodust
Isa armastas seenil käia - mina armastan seenil käia
Isa armastas lugeda - mina armastan lugeda
Isa armastas rännata - mina armastan rännata
Isa armastas muusikat, ooperit ja operetti - mina armastan muusikat
Isal olid head sõbrad- minul on head sõbrad
Isa tänas alati vanaema kui see ta riideid parandas ja süüa tegi
Isa suitsetas palju
Isa jõi viina, aga ei olnud kunagi vastikult purjus
Isa tegi oma tööd südamega ja väga hästi
Isa õppis kogu aeg ja ei aidanud ema
Isal polnud kunagi raha
Isa tõusis alati öösel kui helistati ja läks tööle
Isa ei tahtnud olla mõisniku tütrepoeg, vaid oli sotsialist
Isa ei tahtnud olla kaupmees, vaid masinate putitaja
Isa unistas autost ja paremast elust
Isa suri 40-selt ja parem elu ei tulnudki
Isa matusel oli vähemalt sada sõpra
Isa ütles emale, et selle lapsega st. minuga saad veel vaeva näha
Ma armastasin oma isa

Kuna isa suri kui olin 17, olen hakanud tema olemust pikkamööda kokku lappima. Mida vanemaks ma saan, seda selgemaks pilt muutub. Olen juba kolm aastat vanem kui mu isa (1998)

6 kommentaari:

Bianka ütles ...

Oled samuti rohkem isa tütar kui ema oma. Nagu minagi. Mina sain oma isa kauem tunda, ta suri, kui olin 34.

toompeale ütles ...

aga minu isa ja ema lahutasid kui ma olin väike.
ma ei tea oma isast midagi peale tema nime. sünnikuupäeva ja aasta sain sel suvel meie lapsepõlvekodu majaraamatu sissekandest.
Sinult sain nüüd natuke aimu, mis roll tegelikult isal lapse elus on.

Emmeliina ütles ...

toompea, mäletan seda sinu postitust Talinnasse sõidust (on mul õigus, eks)
Mul on mitmeid keskealisi tuttavaid, kelle emad on teinud valiku lapsele bioloogilisest isast mitte rääkida. Miks, ma ei tea? Üks minu sõbrannadest otsis keskeas oma isa üles, tuli koju, süda rahul, kuid ütles, et neil polnud midagi ühist, ega millestki rääkida. MJ ka kunagi kirjutas sellel teemal. ja veel meenub mulle üks minu jaoks huvitav raamat Katrin Reemet "Hingede aeg" 1987
Ei taha pealetükkiv olla, aga arvan, et selles vanuses sa juba tohiksid teada...Kui vaja, siis jõuad ise selleni (majaraamatu lugu)

toompeale ütles ...

eks ma pisitasa juba uurin. ema küll veel elab, kuid ta jutud on juba natuke nihkega, neid tõena enam võtta ei saa. kuid isa kohta ei tea, elab ta või mitte.
peale puhkust kui tööle lähen ja mulle "sanatooriumi " päevad satuvad, on võimalik hakata edasi uurima.

tegelinski ütles ...

Huvitavat lugemist leidsin siin.
Ilus märk isast. Ilusad mälestused kirjutajal.
Noorena nagu ei osanudki hinnata seda, kui olulised meile meie lähedased, nende mõtted ja tegemised on.
Vähemasti minuga on nii.

Emmeliina ütles ...

toompea, muidugi, pikk sügis ees...

tegelinski, tore, et külla tulid ja aitäh et minuga ühel lainel oled. Sellepärst see keskmine iga mulle enda puhul meeldibki.