Asjad on üle kõige

Asjade normaalne kulgemine on mind viimasel ajal viinud majadesse millede sisseseade moodustavad sõna otseses mõttes "riistad ja kolud" kui riideesemeid riistade hulka liigitada. On ju süstematiseerimata riie peaaegu et kasutu, kuigi kasutatakse küll. Võetakse ühest hunnikust ja pannakse teise. Ometi on keegi mõelnud välja riidekirstud, milledest hiljem püsti pannes riiete kapid said. Veel on välja mõeldud igasugu varnasid, nagisid (mõlema tähendust ei oska sõnastada) ja lisaks veel pisipanipaiku.

Rikkad võivad kolusid ja riistu liigitada eraldi tubade vahel. Tuginedes nähtud kogemustele toimis asi nõnna: ühes toas oli tühi taara, teises toas oli riidekraam nurki mööda ja kolmas jäi veel elamiseks. Olles ise elanud nõuka aegses kitsikuses (ilma pööningu ja riideaidata) olen pidanud selleks, et kogu lastekarjaga põrandaruumile ära mahtuda, kasutama panipaiku. Olgu siis nendeks kapid, kastid või kohvrid.

Otsimiseaduse järgi toimub asi nii, et vajalik on ikka kõige all ja selle leidmiseks peab põhjalikku puistetööd tegema. Teine seadus ütleb, et kolu, mis prügikasti tee leidis oleks järgmisel päeval kasutusse läinud. Selle üle võib filosofeerida lõpmatult, kuid kuhu ikka asetada kasutute ja hetkel kasulike asjade piir?

Hakkame siis kehakatetest peale. Abi kaasa väikevend oli selline sell, kes pärast iga saunapäeva pani puhta paari dressipükse vanadele peale. Kuni lõpuks tema suurus kodus otsas (kujutan, et mingi kolm paari per poiss ikka jätkus), asus ema asja uurimise kallale. Hetkeline lahendus tuli, aga ega sellest poisist hoolikut meest kasvanud. Lugu võiks olla anekdoot, kuid rääkijaid tundes on karm reaalsus.

Nii et kokkuvõttev moraal ütleb: inimsel peab ikka kapis riidetagavaranatuke olema.
Eriti kui oled pärit õitsvast sotsialismiajastu alevist, kus universaalkaupluse kaubapäeval tuli kotti haarata kõik see saak, jätkus siis rahanatukest palgapäevani või ei. Siis sai hakata tegelema vahetuskaubandusega, eriti lasteriiete osas. Et ikka lõpuks saaks tütarlaps roosa kombeka ja poiss sinise, mitte vastupidi. Palju ei olnud kunagi ja järgi ei jäänud, vähemalt rohkearvuliste kandjate olemasolul midagi, sest veninu ja värvituks pestu läks kaltsuks, kellel põrandariietesse, kellel tolmulapiks, vastavalt vajadusele.

Teine tera oli selle peene peoriidevärgiga. Vanaema kuus bembergkleiti ja kaks poolvillast pidasid terve tema eluaja kapis vastu, sest tema kasv ja kogu ei muutunud selle aja jooksul, mis ta minu meeles püsib. Igapäeva kitlitest, pihikseelikutest ja põlledest ei jäänud muidugi (lõpuks lapp lapi peal) midagi järele. Küll aga kutsusid vaatama ja katsuma rikka päälinna õe vaesele maasugulasele saadetud siidisegused kleidid.

Nüüd jõuamegi selle kurikaela "Mood" juurde. Kas läheksin tänasel päeval teatrisse 1985 aastal kuupalga eest ostetud nn. "soome kleidiga", millel nahkhiirevarrukad, patšokid ja materjaliks selline trikotaaž, mis kiskus kohe sukkpükste külge ja seljast tõmmates pritsis sädemeid? Ega ikka ei läheks küll. Niisamuti ei lähe minu 80 aastane ema 1970 aastal eraõmbleja juures tehtud kirju krimpleenkleidiga, mille riie saadi tutvuse kaudu. Ei läheks, sest esiteks, ei mahuks see talle enam selga ja teiseks, iga endast lugupidav eakas on vaat et rohkem moeteadlik, kui keskealine. Ühtegi „vaest” sugulast ka pole ja ega maainimesed mõttetut kraami kanna. Tänapäeval rohkem ikka see teksa-jopevärk. Pole enam need ajad, kus igaks lõikuspeoks pidi tingimata uus kleit olema.

Ja nii see kapisisu paisub. Õnnelikud on need, kes kolivad ühest eluruumist teise. Siis on julgust ja jõudu vana hävitada, et uuele ruumi teha. Kuid kui ikka kolmkümmend aastat ühes toas koos ühe kapiga, siis on nii, et mida vanemaks lähed, seda raskem see äravise on.

Muidugi võib kolimisega seotult juhtuda ka nii nagu Rosamunde Pilcheri „Merikarbiotsijate” peategelane kirjeldab: kergem on kolimisel asjad kiiresti konteinerisse toppida ja uude kohta kärutada mõeldes, et küll hiljem sorteerin.

Vaat siis võib juhtuda nii , et lisaks igasugu riistadele vallutavad meie kodud igasugu kolud.

Olles suvel Lõuna-Eestis nägin korraliku maja hoovil ülisuurt olmekolu hunnikut. Kui avaldasin imestust sain vastuseks, et vana maja oli lihtsalt kolu ja kaltsu pealt ära lagunenud – lammutatud.

Loomulikult on igal meist oma mälestusasjad, mida tahame säilitada ja mille väärtust teame ainult meie. Kuid kui nad ikka hallitavad ühismaja keldrinurgas, kas siis on neil väärtus. Pigem ikka väärtusetus lisaks tuleohutusele ja hallitusseenele. Parem kui nad ilusasti kirstus või kohvris, siis saab vajadusel välja võtte ja minia ees uhkustada: vaata kui peenike ma pulmade ajal olin.

Lõppematult ei kogu, muidu ei mahu uus peale. Vaaremadelt pärit tarkus istub sees. Kuidas sa ikka viskad terve asja ära. See vanade tarkus lõppes koos kapitalismi üleküllusega. Nii tuleb kaine mõistus appi võtta. Kui kaltsuks ei kõlba ja tubli käsitöösõbranna lapiteki sisse ka mitte, siis kotti ja minema. Kellel taaskasutuskeskus kodu ligidal võib pakkuda sinna, vähemalt maal ollakse küll väga rõõmsad, eriti laste riiete üle.

Lugu ei puuduta ainult kehakatteid vaid igasugu muud, tihti ka koitanud riidekraami: küll augulisi pitskardinaid, küll äramagatud vatitekke, küll katkikulunud voodipesu. Lisaks mittevajalikkusele võtavad need veel palju ruumi ja on kenaks koduks putukatele mutukatele. Missugusele lapsele ikka meeldib külla tulla, kui hiljem saad kaasa mõne kirbu, täi või koi.

Eriline nähtus saabus meile koos „kaltsukatega”. Vähese raha eest sai äkki kohe mitu asja. Alguses oli see tõeline hullus, kuid varsti pidid kasutatud riiete maaletoojad nentima, et klientuur kuivab kokku. Tõsteti hindu ja mitmedki kliendid hakkasid „kaltsukatele” nn. „poola kaupa” eelistama.. Ikkagi uus, mitte peetud. Ise olen kasutatud asjade poodidele klienditruu pea viisteist aastat.

Siiski tahaksin manitseda ettevaatusele. Et mitte ükskord kaltsude sisse ära uppuda võiks järgmisel kaltsupoe ringil ikka mõelda: on mul seda asja vaja või mitte ja kas viskan siis vanast midagi minema.

Samasuguse efektdefekti võivad anda kirikute juures olevad heategevusväljamüügid. Olen ise seal asjataja olnud ja tean, et ülisuurte kottidega lahkuvad alati ühed ja samad näod. Selliste hetkedel olen endalt küsinud: küll peab neil ikka palju ruumi olema ja kas nad neid riideid üldse pesevadki või viskavad kohe minema?

Ühesõnaga ärge lükake „inventuuri” tulevikku, sest mida vanemaks te saate, seda raskem on millestki loobuda. Lõpuks peab ju ikkagi keegi selle töö teie eest ära tegema. Miks siis peaks seda tegema kummikinnastega?

Seekord laul Henry Laksilt

"Asjad"

Asjaarmastajaks saad,

kui peale põhitööd veel

asju armastad,

asju armastad.

Aeg tuleb muuta asjadeks

ja asjandused kultuseks

ja orjata,

ja orjata

Asja käigus asjalikuks

orjaks tuleb muutuda

ja korjata,

ja korjata

Lahti öelda asjadest

võib tahta, kuid ei saa

kõik vaev on asjata,

on asjata.

Refr:

Asjad on üle kõige,

asjad on hinnas,

asju kes põlgab

see võib asjale minna.

Asjatu ongi mõelda

vaimust ja aatest,

asjata ausast silmavaatest...

Asjal pole mehesõnast

tühja õhku,

sõna kõlab asjata,

täitsa asjata.

Loll võib uskuda ausõna,

au on aur ja sõnas mõra

Asju peab

uskuma.

Asjad ilma täidavad

ja vaimuvalgust varjavad

Nad seinana

seisavad.

Ei lähe korda neile sõim,

on kõikumatu asja võim

kuid sõiman ma,

sõiman ma.