11.11. 21.

Maagiline kuupäev pidi olema. Eks ma siis korjan riismed kokku.

 Sõltuvussuhte partner. Juttu tuleb muidugi...televiisorist. Öösel ja õhtul on telekas mu tühjade ja kurbade tundide saatja. Iseenesest on ta partnerina hea: ei vaidle vastu, lülitub kiiresti teisele teemale vastavalt minu käsule ja soovile ning laseb ennast ilma vastu rääkimata minu elust kõrvale tõrjuda ning välja visata. Teisalt on ta siiski piiratud mõistuse ja silmaringiga ning topib vahele mingeid nõmedaid reklaame. Pole viga, küll ma ta kodustan.

Uus. Tahtsin täna kirjutada pika ja minu jaoks sisuka loo. Välja ei tulnud midagi. Aga kurb ma ei ole. Suutsin hoopis ennast ületada ja kodu muuta. Üks vana diivanvoodi kolis välja ja uus tuli asemele. See kõik toimus tunniga ning hiljem jäi mulle põranda puhastamise funktsioon. Tuba on kuidagi pidulik. Valisin kapist kardinad, aga homme vist mängin ümber. Muuseas, kunagi olid mul iga toa jaoks aastaaegade kardinad. Ausalt.

Imeline kontsert. Sain istuda kahe poja vahel. See toimus kohas, kus poleks midagi sellist oodanud. Bachi pärlid, Tamsalu kultuurimajas. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Dirigent Tõnu Kaljuste. Kui Rakvere linn jättis ära kogu kultuuri (nuuks, kuigi minu kolm piletit maksti välja), siis Tamsalu kinkis mulle sügisese südame.

Kool. Olen peaaegu testimise meister. Vahest on tunne, et õpilased, kes piiluvad minu tulemust oleksid elevil, kui näeksid kahte triipu. 

Korrastasin pilte ja mälestusi. Ei olnud valus.

10.10.21

 

Ritsik pillas küsimuse: Millele kulutatud raha sind viimati rõõmsaks tegi? Jälle üks pealkiri nagu maast leitud. Sõitsime eile mööda sügist. Seekord isegi väikese eelplaaniga, mis eelmisel õhtul saunas paika sai. Nagu alati, olid variandid ühepäevasõiduks (oleme hilised), sobisid Vooremaa ja Harjumaa. Harjumaa võitis.

Niisiis startisime üheteistkümne paiku. Rakvere - Tapa tagune ehk Imastu - mööda Lehtse mõisa varemeist ja siis valis Juht ägeda kõrvaltee paremale. Nimi Rabasaare oleks pidanud  hoiatama, kuid tekitas rohkem uudishimu, et milline näeb välja nn. Eestimaa tagahoov. Väga ilus nägi välja - isegi maalasi liikus ringi. Juhi moto "elada saab kõikjal" on minu jaoks küsitav, aga see polnud väitlemise koht. Eriti veel, kui järgnes mu lemmiktee: Jäneda-Aegviidu- Nelijärve. Meie soovisime jõuda Kehrasse. Polnud kunagi seal käinud ja miks ka mitte. See osutus raskemaks, kui arvasime. Lihtsalt, Kehrat polnud. Olid tselluloositehase  hooned ja majad. Vahelduseks lugesin juhile netist infot ja sain ise ka targemaks. Mõni kunagine blogilugeja tõstataks kommentaariumis mu pealiskaudsuse (oi, milline roosa maja Soomes), siis jätkan sellise pealiskaudsusega nentides, et mõned artiklid on lihtsalt huvitavamad, kui teised.

https://www.aripaev.ee/uudised/2018/09/18/kehra-paberivabrik-otsib-uusi-turge 

Vale puha,  hingemattev lehk jõudis autosse, aga Kehrat polnud. Juht rääkis järjekindlalt mingist Kose-Jägala teest ja minu mõistus näitas tüdinemise märke. Lisaks sellele oli kõht tühi. Kui terendas silt Kehra keskus, siis mul oli juba ükskõik. Aa, lisaks teel väntas ohtlik arv jalgrattureid. Keskus oli kesine. Kohvik turgutav. Kohv ja teenindaja olid ülihead. 

Wikipeediast ajalugu lugedes selgub, et kõik, mis oli varem, kas põles või lagunes, pole ime, et olin skeptiline. Ühesõnaga - see polnud minu koht. Millegipärast on mul sellest kohast kahju. Rahvastik selline nagu tekitati: eestlasi 1534, venelasi 1006.Tuntud isikud nagu Laine Mägi, Tõnu Aav, Silvi Vrait, Kare Kauksja Karmen Pedaru.

Ühesõnaga olin Kehrast väsinud. 

Et noorpõlves Tallinnasse jõuda pidi sõitma raudteeruunaga marsruudil Tamsalu- Tallinn. Mällu on sööbinud peatused ning üks neist Raasiku. Ka seda ei suutnud me esmasõidul leida. Kirikutorn aitas. Sinna suundusime. Kui ilus, kui rahulik, kui Eestimaa...Ega ma mingi tööstuse vihkaja ole- annab tööd ja leiba, lihtsalt, täna, selline päev.

Kell ei olnud veel palju ja et teel olles võib ju hetki (külasid) tabada, siis ootamatult jõudsime Kuusalu kiriku juurde. See oli avastus! Midagi niisugust poleks oodanud. See polnud nagu meie maa. See rahu, sõbralikkus ja üha kasvav usaldus lõi jalad alt. Mis koht see siis on? 

Praegu, kirjutades, kuulan Pärdi Gredot (kordus) ja see muudab mind ärevamaks, kui tahaksin. 

Kas eile, ärevana olin rõõmus? Kas sõidule kulutatud raha tegi mind rõõmsaks? Muidugi, kuidas siis mitte.

Mõtlesin alul, et pilte ei pane (milleks risustada blogifotograafide tööde hulka), aga siis sai edevus võimust.

Kehra

...

...

Raasiku

...

...

...

...

Kuusalu...

ja veel...

ja veel

selle maja ma unistustes võtaksin koduks

Milline päev!

Sipsuke septembrit oktoobris.

 

Mnjah, las arvud räägivad iseenda eest.

2020 septembrikuu elektriarved

Elektrilevi (võrguteenus, taastuvenergia tasu, elektriaktsiis) 14.96

220 Energia 11.71  Päevane 119 kWh 5.73;  öine 97 kWh 3,65

2021 septembrikuu elektriarved

Elektrilevi 14,94

220 Energia 35,47  Päevane 110 kwh 16.-,  öine 124 kwh 14.-  (summad ümardatud)

Öine tarbimine on suurenenud, eks ma pesen öösel pesu ja käin saunas nagu targemad mehed soovitasid. Mida saaks veel öösiti teha ja päeval tegemata jätta? 

Aga muidu on kõik laias laastus tavaline. Kodukandi bussis vestlesime minuvanuse, samuti üksi elava naisega. Tema koondati. Nii ta siis istus ja mõtles mõtteid vahepeal mind kaasates: Nu kui palju sa siis palka saad? Ütlesin, et vähe. Mõttepaus. "Aga sa pead ikka kümne küünega sellest töökohast kinni hoidma!". Nii arvas inimene, kes pole elus kunagi lasteaias ega koolis töötanud. Lisasin vaikselt: "Eks nad peavad ka minust kümne küünega kinni hoidma kuigi asendamatuid pole." Eilse, väga vaevarikka koolipäeva lõpus tundsin füüsiliselt kuidas pea 10-se noormehe ajud ragisesid ja siis tuli küsimus: "Eks ole, Liina, sa käid ju siin koolis minu pärast?" No mida sa oskad öelda.

Septembrikuu "taastusraviks" peale autoga tuulutamise olid mitmesugused muusikalised vahepalad. Seekord käisin üksi nii kultuurikeskuses klaverikontserti kuulamas, kirikus RAM-i nautimas, veelkord kirikus üllatusel, kus esinesid Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm, Gümnaasiumi saalis Kammerorkestri kontserdil ning Muusikakooli saalis tšellot ja klaverit (Indrek Leivategija ja Anne Mai Palm) Midagi oli veel, ah jaa, emaga Väikeses Maarjas kammerkoor Solare kiriku aastapäeval. Uskuge, kõik need elamused olid tasuta ja kuludega kaasnes ainult viis taksoraha kord. Miks nii palju? Sest ma ei taha üksi kodus olla. Ma ei taha koristada, ma ei taha mõelda selle üle miks ma ei taha koristada. Ma ei taha kurvastada ja ma ei taha mõelda selle üle miks kurbus on mu igapäevakaaslane. Pealegi mõjub muusika rahustavalt ja aitab vastavalt olukorrale olla kas mõttepüüdja või mõtete lammutaja. Jätsin septembris kõik pikad telefonivestlused, mis varem olid mu õhtutundide saatjad. Korraga ei tahtnud enam. Nagu sõnade limiit oleks täis saanud. Nüüd juba pikkamööda harjutan ja paranen. 

Kaks kaunist sööma-aega lähedastega mahtus samuti septembrisse - vanavanemate päev väiksema osaga perekonnast ja noorima poja kaasa sünnipäev. Kodus ma peaaegu süüa ei tee. See on jälle märk mingist mandumisest. Kogemata lugesin läbi ÜHE raamatu. "Minu Viljandi". Alguses tundus huvitav, aga hiljem enam mitte.

Aga laias laastus on kõik hästi. Patt oleks kurta. Me kõik vastutame oma hakkamasaamise ja tervise eest. Keegi seda meie eest teha ei saa. 

Ja kuldne oktoober üha paitab. Nautigem, kuni antakse.