Ühe rännunaise tee...

Poeg  andis mulle võimaluse veeta 15 päeva Hispaanias, Andaluusias, Granadast 10 minutilise autosõidu kaugusel külakeses, mille nimi kõlas nagu carpacio, aga tegelikult mitte,
Mina muidugi polnud nõus-et kuidas ma üksi lendan, keeletu nagu ma olen. Siis pandi mind fakti ette ja broneering meilile.

LENDA JA ÄRA KARDA
ega ma lendamist pole kartnud, hoopiski lennujaamu. Seekordne reis algas Tallinna lennujaamast. Täiesti ilma saatjata. Tundsin ennast nagu 19 saj. aadlipreili, kellele pole turvat kaasa pandud. Õnneks ei pidanud kaua kartma, Finnair Vantasse väljus õigeaegselt 17.25.
Imekombel oli hirm otsekohe möödas ja hakkasin nautima. Õnneks oli mul aknaalune koht. Rida ja veel mõnda rida jagasin lõunamaalastega,  kes vastavalt temperamendile lärmasid st. vestlesid nelja ja poole tunni pikkusest õhusõidust kolm ja pool. Enne maandumist jäid vaikseks ja magama. Pakuti tasuta jooke st. Marli mustikajooki, vett, kohvi ,teed. Lausa kaks korda. Tegin pilte ka, ma ei saa muidu. Välja vaatamine oli pea kogu lennu vältel nii kaunis, et kaasavõetud raamat jäi kotti. Avastasin ettesöödetud ajakirja tagumiselt lehelt hoopiski kaardi lennuteedega ja pikkustega. Kahjuks ei julgenud seda ärandada. Mälu järgi taastades tundus, et tegemist  umbes 3300 km. õhuteega Malaga lennujaama.

pilt esimesest lennust

ja teisest, kui oli veel valge

Kohale jõudes olin veidi uimane. Lootsin imet. Lugedes kirja Helsinki teadsin, et see juhtub. Ja juba nad tulidki, mu teine perekond. Mariann hüüdis kõva häälega üle lennujaama: Vaadake, vaadake, ma leidsin vanaema!!!
Saime paar pilti teha, veerand tundi jutustada ja juba nad läksidki. Nemad minejad, mina tulija.

KÕIGE HULLEM KOGEMUS
Jäädes üksi, püüdsin suurest jaamast väljapääsu juhatavat exit noolt leida. Nooled olid, aga need polnud need uksed. Need lihtsalt ei avanenud. Poeg 2 oli lubanud oodata väljapääsu juures. No et siis ma helistan, kui ei leia. Millega ma helistan, kui telefon ei kuuletu. Lõpuks leidsin õige väljapääsu. Aga see polnud veel kõik. Keda polnud, oli Poeg. Kes olid, olid võõrad mehed, eranditult mehed, igal neist käes silt, millel enamasti naiste nimed. Emmeliina nimelist silti polnud. Poega ka polnud. Kui juba kolm meest mulle Taxit pakkus, siis ilmus nurga tagant kaval poeg. Ellujäämisõpetus oli läbitud.

ELUPAIKA

Kell oli vist pool kaks öösel. Sõita mingi 160 km. Tuledes linn mäe veerul, autotühi kiirtee, ja lõpuks kohal. Kõht oli tühi, sõin oma viimase rännumehe leiva ja pugesin põhku.

Kolmandast augustist oli saanud neljas ja kell näitas viiendat hommikutundi.

Juuli lippab jooksujalu!

On suur vahe, kas postitada üks tuulise ja külma ilma postitus või südasuvise unistusilma meeleolu.
Täna on meil suvesoe. Juba nädal vast.

 Eelmisel nädalal lugesin raamatuid. Kõlab veidralt. Minu möödunud aasta (septembrist juunini) lugemisvara moodustasid kooli ja erivajadustega laste teemad. Rohkem ei mahtunud. Ainult lemmikfilmid.
Nüüd haarasin kogust Alavainu 50-50 ja Mart Laari Eesti vanad armastuslood. Rahul mõlemaga. Ainult et...armastuslugude tegelased ei jää enam meelde. Et kes kellega, kus ja kui kaua. Panen selle arvuti süüks. Alati saab kiirelt kõike kontrollida. Kurb.

Sain just hoo sisse kui tuli ümber lülituda noorele generatsioonile. Nädal võitlusi. Kus vastaseks arvutimängud. Alla jäin. No kui Alavainut tsiteerida, siis 50:50.
Tunnen jõuetuse tunnet kui kaheksane loob endale virtuaalmaailma ja ei tule sealt kuidagi välja. Minu küsimustele kooli ja muu õppetöö kohta vastab nii: sa küsid täpselt samu asju, mida mu ema ja millele ma vastata ei oska. Emakeel areneb kohati ingliskeelseks ja õnneks ei saa ma mitte midagi aru. Siiski mahuvad teise 50 hulka jalgrattasõidud, looduse uurimine ja pildistamine, raamatukogus ja mänguväljakul käimine.

Eilsest tekitati minu juurde kooslus:
üks ema, vanaema, vanavanaema ehk 90 aastane Puruvana
üks ema, vanaema, ristiema ehk mina, Emmeliina
üks isa, poeg, lapselaps, tädipoeg ehk Poeg 3
üks kaheksane lapselaps, ristilaps, onupoeg A
üks kaheksane laps, lapselaps, lapselapselaps JR
üks kohekohe kuuene, laps, lapselaps, lapselapselaps LR

Täna taandus mugavamasse vaikusse Puruvana ja Viljanid Folgile esinema Poeg 3

Mulle jäid kodusolemise rõõmud kolme põnniga.


Pildid (A erakogu)

Eriti tundmatu objekt

Eriti must kass naabri rõdul

19.45 Viaduktil

19.50 anti roheline tuli

19.53 Tuleb!

...

Läheb..

Ristiema ja jänesed

Eriti äge jänes

Eriti valge jänes

Eriti õudne raamat

Eriti eriline lill

Eriti sõbralik koer

Eriti eksootiline koduloom

Tuleb kohal olla 17.07.2017

Esmaspäeval oli meil kokkusaamispäev. Pärast laulupidu polnud silmast silma näinudki. Kõrvast kõrva ehk telefonipidi kuulnud küll.  Rakverre kutsus meid kultuuri nautima kontserti korraldaja.
Maagiline 17 ehk 17.07.2017.17.17
Nimetame teda sõbralikult R. Kuulajaid oli  nagu Rakveres ikka. Esineja seevastu ei mahtunud neist mitme kultuuriruumi. Igaüks ei kannata kuidas "lahtise peaga ahvinäoga poiss" Indrek Spungini loomingus ja etteastes istus õues ja vitsutas vahvlit. See oli etteaste kõige leebem osa. Kui kultuurijuht oma alaealiste lastega lahkus kuulsime, et "mul ei ole midagi selga panna ja oma nahka ei oska ma välja kanda". Ja veel muud ka. Mina oma õrnade kõrvakestega pole see päris sihtgrupp, aga pean ütlema: põnev oli. Ja meelde jäi.

Kahjuks pidime enne õiget aega lahkuma. Oli jälle selgunud tõik, et "Jah, ilma autota on kurb maailm!" Mitte mul, vaid meil koos Päälinna brannega. Temal juhtimisomadused, aga autut netu. Enam. Kunagi oli kollane Sapakas. Ja isa punane Mosse. Mingi Zigull ka. Kindlasti isa oma.
Vahepeal oli isegi mees. Autoga.Siis kadusid mõlemad.
Kolme sõnaga pidime ilma autota leidma tee rannaäärsesse paradiisi, kus meid oodati. Saime hakkama. Autoabidega. 1913 aastal suvilaks ehitud, vahepeal elumajaks kohandatud maja. Õu, vaikus, männid, kibuvitsad, jasmiinid...Meie. Hiljem puudega köetav saun, värsked kasevihad, naiste seltskond (välja arvatud pisike prantsuse poiss). Gurmee: grillitud broilerimaks ürtidega, must leib kilu ja munavõiga, lehterkukeseenemoos, kreegi tšatni, valge vein. Suvi.

Kuna ise ei oska, siis pole häbi lasta teistel rääkida:
Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha. (Tõnu Õnnepalu)

)