Diagnoos: vinguv vanainimene

Seda tunnet, mis mind eile tabas on raske kirjeldada. Pole ime, sest olen tunnete tundmisega tihti kimpus. Ilmselt on parim kasutusel olev sõna "piinlik". Nimelt vaatasin tuttavate soovitusel saadet "Lauluga maale", mille võtted sooritati minu lapsepõlvekandis. Telekaga suhtlen üha vähem ja seepärast jätsin meelega vaatamata Aunaste laulusaated. Siiski, ühe teada pere kaesin ära, aga ainult sellepärast, et näha, mis mulje või peenemas keeles kuvandi on nad võimelised endast tekitama. Asi töötas täiega ja sain kinnitust Justin Petrone väitele, et meedia on võimeline kõike muutma.

Seekord läks teisiti. Kuna saate formaat mulle tundmata, siis ootasin loodusretki Pandivere kõrgustikule. Aga Kakerdaja raba asub hoopis Albu vallas ja Viikingite küla Harjumaal. Nii ei saanud ma sellest segapudrust aru, aga see ilmselt polnudki kaasalaulmise eesmärk.

Äkki olid kaamerad keset Väike Maarjas toimunud Pandivere päeva üritust meie kooli vanal staadionil rahvamaja taga. Kena ja mulle üdini sümpaatne Gerli Padar alustas. Kaamera libises üle rahva. Lõin pilgu maha. Viga oli ilmselgelt minus, aga pilt, mis avanes mulle ei meeldinud. Kuidagi võlts ja punnitatud näis kõik. Või vastupidi - matslik. Lootsin kohata  naerusuiseid kenasid vanu tuttavaid. Selle asemel vehkis kätega ja imiteeris laulva revolutsiooni aegset laevõõpamist fännisärgis pikkade hallide juustega mees või naine?  Kaaamera otsis edasi. Tundsin operaatorile  kaasa. Ainult peotäis siiraid armsaid tüdrukuid, mõned väärikad vanaprouad ja peotäis minuvanuseid, kes püüdlikult tempos püsida püüdsid. Kui kohalik laulupoiss üles astus ja oma julget etteastet alustas sooritasin jälle sisemise virisemise: poisi emme, kena kirju suvekleidiga naisterahvas oli kuumal suvepäeval lapse rüütanud pikkadesse mustadesse viikaritesse ja valgesse pikkade varrukatega päevasärki ning kikilipsustanud nagu klassikalise muusika kontserdil Estonias. Miks, ma ei mõista. Lõbus lastelugu rokkivast ja maiustusi armastavast perekonnast oleks lubanud hoopiski vabamat lähenemisnurka. Neid ridu kirjutades tunnen ennast sama vastiku viriseva vanainimesena nagu meie komblusõpetaja proua MK. Aga välja ütlemata ka ei saa olla.

Mida ma siis oleksin tahtnud?  Et saade oleks esile tõstnud mu kodukandi kaunidust ja vaatamisväärsusi. Arvan, et omavalitsus pidi ikka kopsaka summa kulutama, vähemalt Reet Linna juhitud saate puhul oli nii. Vastu sain Kakerdaja raba, Viikingite küla, mis olid iseenesest head ja lõigud ja kolm minutit naisekandmisvõistlust Väike- Maarjast.

Mälestuseks meenutan möödunud suve nišiüritust Kiltsi mõisas. Kui stiilne, kui läbimõeldud! http://emmeliina.blogspot.com/2012/08/lugu-sellest-kuidas-oo-oli-nii-sisutihe.html

Pean tarkust tunnistama, et enne laulusaate võttegruppi lahkuda jõudsime. Mine tea, mis kiusatus oleks kiusanud ja edevus edvistama sundinud. Vanasti öeldi, et laulu seest ei saa välja. Pildi seest ilmselt niisamuti.
Sundisin AK-d järelsaadet vaatama, et tema arvamust kuulata. Tagajärjetult. Ehk keegi tahab oma arvamusega mu diagnoosi ümber lükata või kinnitada?

Kunagisi Reet Linna saateid vaatasin küll. Just Eesti erinevate nurkade tutvustamise pärast. Ja inimeste ka.

Kaduneljapäev

.....

ehk kohvrite ja kodinate koristamise aeg

Inglismaa sekkarist kaks suve tagasi ostetud seelik tundub pehmelt öeldes  pihast kitsas. Kui seda keskkohta pihaks nimetada võib. Vastutasuks kostitasin keha kanalihast vorstikesega (järjekordne uus toode ja pidi teine veel aprikoosidega olema). Närides mõtlesin tootearendajate raskele elule ja meelde tuli nõuka aegne kild "sada erinevat toitu veest" mis laieneks nüüdisaegseks "sada erinevat maitset vorstikestele". Kõrvale ampsasin Õhtulehte, kus üks tükk kandis pealkirja Erki Nool: vanemad inimesed saavad 900 euroga kuus hakkama. Kujutan ette, et praegustel kirjutajatel on arvutis sadu erinevaid pealkirju, mida nad siis vastavalt vajadusele kohendavad. Ühele aprikoosi, teisele ürti, kolmandale karulauku või nõgest ja läheb jälle kaubaks.

Tegelikult tegelen teosammul asjadele kadu andmisega. Täna olid päevakorral ehted. Juba mitmendat setmendat aastat. Võiks ju igasugu kribu-krabu alles hoida. Võtavad teised vähe ruumi. Nii olen aastaid teinudki. Tulemus oli aga see, et kui midagi kiiresti vaja oli, siis....ei tulnud õige asi õigel ajal näppu. Ja jäigi kulin külge riputamata.
Ärge nüüd mõelge, et tegu kuldsõrmuste või hõbesõlgedega. Need mul ikka kenaste karpidesse pakitud. Ega ma neid kanna ka. Eriti. Hoopistükkis igasugu odav moekraam vajas sortimist ja kadu. Muidugi võib kõik see veel kunagi moodi tulla. Kuigi praeguses asjakülluses vaevalt. Mis siis kaduvikku läksid? Esiteks hulgaliselt kooperatiiviaegseid nahkehteid. Liim vilets ja kvaliteet ka. Lisaks mingeid ebamäärasest materjalist (ei puu, vaid muu) kaelakeesid. Ja koledad pikajuukseklambrid. Samuti uue vabariigi alguse mood. Millal neid küll nii palju sai? No vähemalt tänase päeva seisuga hulga vähem. Vanasse käekotti läksid kõik, mis mälestusväärtuseta ja millel lugu polnud. Sellega koos rändavad nad kadunud asjade maale. Teised jäid. Ikka veel palju.
Ah et miks mitte tirtsudele mängida? Ei hakka mina lapselaste maitsmismeelt rikkuma. Ükski neist polnud roosa ka.

Pärast Jaani tuleb argipäev

Pea alati, kui kirjutama hakkan, kerib minus mingi teema, mis tahab niikaua veeretamist, kuni küpseks saab. Seekord on teema üpris proosaline. Nimelt suvekoristamine.  See tähendab -  kas lükata liiv ja puru paljaste varvastega laua alla kokku, puhuda tolmurullid mööda tube rõõmsalt ringlema või pühkida - nühkida nagu korralik naine naistelehtede külgedel. Vähemalt mulle tundub nii. Mingi vahepealne võimalus on ka. Selle kunsti nimi on mulje jätmine, kuid selle  tekitavad eelkõige kaasaegsed ja eurostunud kodud. Või siis päris maamajad. Nõuka aegne, pea saja ruudune, rõduga, teise korruse viie toaga elamine, silma ei peta.

SUVED MAAL EHK KUIDAS VANAEMA KÜLL JAKSAS
Nagu ikka minu puhul, pöördun abi saamiseks mõttes ja tagasivaates vanaema poole. Kuidas meil siis suvel seal elektrita majas asi oli korraldatud? Mäletamiseks võtan aja, mil vanaema poja pere oli juba alevisse kolinud. Suvelapsi oli kaks. Mina, algkooliplika ja seitse aastat noorem vend. Maja asus väikeses ääremaa külas keset põldu, kus mõisa ajal paiknes mõisa rehi. Nii ümbritsesid seda ühest küljest põllukivist müürid. Tüüpiline asunikutalu, ehitatud 1925-ndal, näitas kuuekümnendatel, pärast peremehe surma, lagunemismärke. Saun koos sepipajaga (meil öeldi just sepipada, mitte -koda) ei funktsioneerinud enam. Hobusetall samuti mitte, sest seal polnud juba ammu ühtegi hobust. Laudas elasid sõbralikult koos lehm ja mõned lambad. Ülemisel korrusel ehk õrrel kukk ja kanad. Kusagil pidid sead elama, sest söögikünas tuli neile kõvera rauaga mingit maltsa raiuda. Lakapeal heinad ja küünis näiteks seebi keetmise pada. Igasugu muid kolusid ja riistu ka.
Tähtis koht oli haopinu, kus suured okstevirnad, puupakk ja kirves. Ja muidugi aed. Magusad pisikesed tikrid, suured karvased punased tikrid, mustad ja punased sõstrad. Sekkad õunapuud. Kõik teada - milline valge klaar ja milline hapu viss. Nende all varajane kartul, sibul, till. Kaugemal porgandipeenrad ning keelatud maasikad. Miks keelatud? Aga sellepärast, et sinna lapsed tallama minna ei tohtinud. Sealt toodi jaopärast. Kui praegu tuleks aia plaan joonistada, siis teeksin ära nigu niuhti, mis sest, et 40 aastat möödas sellest kui maja üksi jäi.

Aga tegelikult tahtsin koristamisest....Kuid nagu me Poeg 4 ütleb: sa kirjutad liiiiiga piiiikalt, ei oska ma teistmoodi.
Ühesõnaga vanaema jäi leseks 62 aastaselt. Poeg kannatas koos perega veel mõne aasta ääremaasovhoosi elu ja siis kolis temagi. Kaks kambritäit selle aegset kena mööblit lahkus koos nendega. Nii oli tagumises ehk suures toas ainult üks raudvoodi, kangasteljed ja kaks suurt tühja kirstu. Ega sest pold miskit. Oligi ruumi maha laotada vanaisa saanikasukas ja selle peal võimlemisharjutusi teha. Nii nagu ajakiri "Maret" , mis laka pealt leitud, õpetas.
Teised kaks tuba olid magamiseks. Rõhutan : magamiseks ja ainult magamiseks. Uksed kenasti haagis, et kärbsed sisse ei saaks ja lapsed ka muidugi mitte. Vaat nüüd jõuangi peale pikka teed algusse.

Vanaemal lihtsalt oli süsteem. Ja vaesus ning asjade vähesus. See tähendab kõik eluks vajalik. Ja see kõik oli paigutatud nii õigesti oma pesadesse. Kuna asju oli vähe st. parasjagu, siis pandi kõik täpselt tagasi ja leiti samakiiresti üles. Oli see siis plekist nööbikarp, kus leidus eriti ilusaid lillekujulisi või vanaisa nahanuga, mis vestmiseks kõige parem. Kolm rukkililledega taldrikut ja siniste lilledega kruusi   tuli kohe puhtaks pesta, sest kuhu muidu järjekordsed praekartulid munaga panna. Või pannkoogid moosiga.

Kas ma ilustan ja idealiseerin? Arvan, et nagu lapsepõlve ikka. Ema, kes kasvas samas talus ja on praegu 85, ei meenuta oma lapsepõlve üldse nii väga roosilisena. Näiteks neid paljukiidetud külajaanikuid pole tal ühtegi ümber jutustada. Ilmselt ei lehvinud igas peres sinimustvalget ja rahvariides pereema ei toonud linasel rätikul leiba lauale. Laulukooris ja kirikus ei käidud. Küll aga omaste haudadel. Küllap oli lapsevanematel kiire, loomad vajasid hoolt, laenud tahtsid maksmist ja lapsed koolitamist.

Mina arvan, et kogu võti on see, et vanaemal oli nüüd lõpuks aega armastada. Kuna mees mullas, siis olimegi meie tema ainus rõõm. Natuke olen seda tunnet juba õppinud. Nii et süsteem, kord ja armastus. Ilmselt tagant ettepoole oleks parem.

Kristiina Ehin kirjutas oma päevaraamatus kuidas ta otsis kirikuraamatutest esiemade nimesid, et need kleidile tikkida. Minu esimene nimi sellel mõttekleidil oleks ANETTE

Kui nüüd keegi võtaks vaevaks mõelda, miks ma  jutu just sellise pildiga kaunistasin, siis vastan.
Kas minu vanaema oli erand, kel polnud ühtegi sõbrannat kellega suve algust tähistada? Kuidas ta küll oskas üksinda kõik mõtted ära mõelda ja probleemid lahendada? Minul on sellega suured raskused. Aga äkki polnud neil selle-aja maanaistel lihtsalt aega?