Lapse lappimine

...ehk milleks siis sugulased ongi.

Kui suured otsustavad lapse pooleks teha, siis peab vanaemal olema saja aasta tarkust, et linna tagasi saata üks terviktütarlaps.
Mida selleks vaja oleks? Kindlasti üks paik, kus kõik on püsinud muutusteta ja iga nurk ja sopp toob taasavastamisrõõmu. Siis saab teleka kinni panna ja ei pea vaatama kuidas tige "rabarbera" koos oma kirgedega tormab ja kõiki riidu ajab. Hea, kui saab üles tõsta klaverikaane ja harjutades hakkab Hiiretipsu lugu viisi võtma. Hea, kui saab sahtlist võtta mitu aastat tagasi sinna pandud karbi igasugu kleepimis-ja voltimismodruga ja lisada sinna uut kunsti. Hea, kui pannkoogitainas tuleb ikka samasugune ja koogid ka. Hea, kui saab mööda tuntud teed väikese poe poole kõmpida ja tagasiteel jäätist limpsida. Hea on, kui saab koos vanaemaga minna sõbranna aeda, põõsast marju suhu ja topsi panna ja võrkkiiges lebotada. Hea on võtta riiulist tuttav "Metsamuinasjutud" ja tellida vanaemalt üks unejutt või lugeda ise suurde voodisse magama pandud "isiklikule loomaaiale". Hea, kui saab hommikul teha suurele onule ukse vahelt "böö" ja siis kiiresti minema putkata tsiteerides "Madlikest" , kus "tatikad saavad kitli peale".

Väga hea, kui saab istuda onu ja väikese onutütrega mugavasse autosse ja sõita mõisapreilit mängima, uidata kauni mööbli keskel mõisas ja pööningul ja rooside ja põlispuude vahel pargis,
lahendada metsamuuseumis ülesandeid ja lõpetada õhtu Bonzo laulu kuulates.
Väga hea on võtta ette randasõit teise pisikese sugulasega ja hullata unustuseni merevees, olla lapsehoidja ja teha tuhat suvevaheajale nii omast asja.
Väga hea, kui saab sõita väikese onupoja juurde, uurida kangastelgedel valmivat triiburiiet ja kiikuda tuttaval päriskiigel. Teha koos teiste lastega üks ritv ja õpetada neile vahukommide grillimist lõkkel. Hea on kuulata viljapõllu kohinat ja öist kähriku haukumist ja vaadata kuidas kombain vilja võtab. Õhtul on hea on sorida väikese vanaema kapishtlis ja nuruda sealt välja vaipu nukumajja ja veel pisiasju, mida lihtsalt võib ühel tütarlapsel vaja minna.

Väga halb on rippuda telefoni otsas ja minna veel rohkem katki, sest suured ei oska ja väike ei küüni arusaamiseni miks hästikorrastatud maailm ei toimi. Siis tuleb appi kavalus, valed, manipuleerimisoskus ja kui midagi muud ei aita, siis jonn ja kurb nutt. Ole sa nii tubli kui oled, saa kiituskirju, laula ennast ettevalmistuskoorist põhikoori või tee mis sa tahad. Suurte kõrvad on lukus mis lukus, nende Ego nii suur, et iseenda hea olemise nimel on valmis hävitama ja teist poolt pulbriks tegema.

Ja vanaema paneb käed kõrvadele, et ei kuuleks halba, suu kinni, et ei räägiks halba ja silmad kinni, et ei näeks halba. Heameelega mähiks lapselapse udutekki ja lendaks kaugesse lilleriiki, kus väiksed haldjatüdrukud tantsivad ja laulavad. Kuid vanaema on vana ja ta teab, et sellist riiki pole olemas. On tavaline maa, kus kehtivad suurte tehtud seadused ja dogmad ja kus ei valitse kümme käsku. Sellele vaatamata võtab vanaema nõela ja niidi ja jätkab lappimist. Selleks ta ju vana ema ongi.

Kütte varumisest koduvallas

Kui branne eile jalgrattaga linnast koju sõitis mainis ta, et terves vallas on käimas küttevarumise talgud. Nii juhtub, kui esmaspäeva õhtul tegutsesid meie kandis Vääramatud Jõud.
Ise olin sel momendil turvalises paigas ja järgmisel päeval leidsin igasugu ebameeldivusi.
Kellegi hiiglase karvane käsi oli minu metsateel sigadusi toimetanud. Pisikesed mahuvad veel läbi, aga ...no õnneks meie peres hiiglasi pole.






Järgmine käik viis meid "vanaemade aeda". Ka sealses aiataguses käis hoogne talvepuude varumine. Häda selles, et nüüdsest oleme piilujatele rohkem paljastatud.






Laste mänguväljak on täienenud uue atraktsiooniga "siin on meie kodu!" . Väikemees teatas, et aias on neil täielik hullumaja ja tema ei saanud isegi oma riideid kätte, sest ukse ees olid puud ja üldse olevat tulevikus kiivriga kindlam




Koolimaja juures olid Jõud teinud kuuskedest pliiatseid. Igal Hiiglasel oma mängud.






Teel leidsime maja, millelt oli katus ära karanud.

Paremad palad olid korralikult koristatud ja "pilte lahinguväljalt" võib vaadata
http://www.ohtuleht.ee/ilm/artikkel/388195#3

http://public.fotki.com/markorillo/keeristorm-smerul/

Lapsena, kui isaga mürades teda pikali tahtsin lükata, naeris isa ikka: " mis teeb tuul müürile!"
Puudest ta ei rääkinud. Sellest sain esimest korda aimu 1967 aasta augustis, kui enne suurt tormi lehmaga karjamaalt koju lendasin. Kohalik legend räägib selle aja metsavahist, kes purjus peaga magama jäi ja pärast tormituult silmi avades pomises: "pai jumal, pane need puud jälle otseks!"

Ka põdrakanep kummardub Looduse ees, mis siis veel uhkematest rääkida




Tuulispasast oli kasu ka. Tugevale tuulele tuginedes sooritas mu Väikelinnabranne sujuva tropiheite. (tänks Merca). Nii saja kilomeetrise. Pärast pikka peataolekut ja piina-aastaid. Tahtis teine koos uksega minna. Õnneks sai Branne õigel ajal uksest kinni. Aga kapid ja riiulid läksid kolinal. Lipsud ja ülikonnad kauba peale.
Olgu lend talle raske.

Võsu, mu arm!

Olen pea kaks nädalat kodus olnud. Ranna-ja elamuste otsimise ajas. Kui Karepa oma värskusega on hommikusöök, Mahu ja Vergi vahepalad, Sagadi kultuuri ja loodusteadustega tõhus lõuna, siis Võsu on minu magustoit.

Oh, mis see Võsu on? Palju rahvast ja lärmi, vilets söök ja jook - kuuleb tihti inimesi ütlevat. Kuid minule on Võsu lapsepõlves kogetud rikka ja luksusliku puhkuse sümbol. Esimene, kuhu sattusin, oli Tallinna Kaubamaja suvila. Onu ja onunaise töökoha kaudu. Juba üksi suur maja mändide all oli põnev ja sealsed inimesed teistmoodi, kui alevirahvas. Selleaegne direktor oli pärit minu vanemate kodukandist ja nii moodustasid täiskasvanud omaette seltskonna. Kuna onupoeg oli ikka poiss, mis poiss, siis leidsin endale tüdrukkaaslase (kunstniku tütre), kelle nime olen kahjuks unustanud. Mäletan, et tema ema oli otsekui ajakirjast välja astunud - nii muljetavaldav. Eriti sellepärast, et kandis kübarat. Lunisin siis rannaajaks tädi kübara enda pähe ja päikeseprillid ette. Minu riietus koosnes teismeliseeas punastest dressipükstest ja mingist pluusist. Imelik, et juba siis vihkasin ma igasuguseid kirjusid kitleid. No näed, kuhu klahvid viisid - ikka riideteema juurde kuigi sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hommik algas saiade ja kohviga piimasaalis. Lisaks sellele, et kõik oli minu arvates peen, olid saiakesed ja koogid väga maitsvad. Kuna suvila asus ülejõe oli juba mere poole tulek läbi männilõhnase metsaaluse mõnus. Viimane lõpp läks alati jooksuga. Rannas oli põhitegevuseks vee piirile linnade ehitamine. Kui vedas, lubati vees olla nii kaua kuni huuled sinised.
Sulgpalli mängimine käis asja juurde. Kui oli kõva tuul, siis panime palli sisse käbi. Olin selles mängus üsna osav. Õhtul läksid suured Energia šaslõkibaari. Meie muidugi sabas. Õues olid jämedatest kändudest lauad ja istmed ja kamin, kus sai ise liha küpsetada. Kui lugesin hiljuti Carmen Tabori mälestusi (tema isa, Georg Suurmets selle baari rajas), tuli kõik selgesti meelde.
ja Metsaklubis käisime kinos.

Hiljem, kui tädi suvila valmis sai. oli mõned korrad võimalus seal ööbida. Ükskord korraldasime isegi tüdrukutega peo (küll ilma poisteta). Suvila asus teisepool oja ja tee sinna oli ääristatud teiste samasuguste kaunite majadega. Olen hiljem mõelnud, et krundi saamiseks pidi kindlasti mingi kõva boss olema. Tädimees näiteks töötas sel ajal kutsekooli direktorina. Meie piilusime muidugi näitlejaid ja nende suvilaid. Põnev! Vend oli mitu suve pioneerilaagris. Ka teda sai vaatamas käidud.

Täiskasvanuna Võsuelu jätkus. Armas abikaasa toimetas ühte suvilasse elektrit panna. Aasta oli siis 1980. Kaks põnni, noorem kolme kuune ja keskkoolis käiv vennas moodustasid meie mõnusa suveseltskonna. Hommikul vara pidi minema piimasappa. Süüa poes polnud, peamine toit oli turult ostetud värske kartul ja sibulasoust. Kui tahtsime ennast hästi tunda, siis läksime Neptunisse lõunat sööma. Ühel õhtul jätsime lapsed vennaga ja käisime isegi paar tundi tantsimas. Lõpuks oli raha nii otsas, et bussipiletid koju ostsime piimataararaha eest.

Perega suvepuhkamise aega kuulus Võsu tingimata. Kaks põnni sappa ja trügimine bussile algas. Sõita tuli 36 km. enamasti püsti seistes ja hea, kui mõni tädike poisid põlvele võttis. Kord juhtus nii, et vanem poiss oli juba bussis ja meie pisemaga trügisime ukse taga. Juht karjus, et ega buss ole kummist ja sulges ukse. Sain ikka paraja šoki ja laps ka. Õnneks sundisid õnnelikud seespoolsed bussi peatuma.

Meie asutusel oli suvila, mis hiljem moondus kenasti rikkaks pansionaadiks. Sinna oli paras rebimine, eriti päikselistel nädalalõppudel. Kui valmis uus elumaja jäeti sinna nn. direktori sviit. Tänu oma töökohale sain seda perega kasutada, mis sest, et rohkem vihmaste ilmadega, aga ikka Võsu! Poeg 2 tahtis kindlasti pioneerilaagrisse. Loomulikult Võsule. Isegi Eurovisiooni käisime vaatamas Võsu Neptuni baaris, sest sealne Soome TV levi oli parem kui Rakveres! Olid ajad.

Uue riigiga võtsime meiegi uue suuna. 1988 - 89 laadisime punase " žiguli" jäätist ja fantat täis, et täita seda tühimikku kuhu rannakaubandus veel polnud jõudnud. (ärge igaks juhuks küsige, kust kraam tuli) Kohalik külanõukogu oli lahkelt päri ja 5 kopikat toote pealt oli selline kasum, mille eest saime bensiini + perelaste rannamõnu. isegi selleaegne vabariiklik ajaleht mainis meie osa rannakaubanduses.

.....
Ma meelega ei kirjelda loodust, merd ja muid kaunidusi. Minu Võsus on see miski, mis sunnib mind vähemalt kordsuve jooksul sinna. Mitmeid aastaid ühildan endasse kauni muusika ja Võsu. Nii ka tänavu.

/ülejäänud pildid panen Emmeliina pildistamise kohta/