Osta auto, kui bussiga sõita ei jaksa!

Hilja, peremees, hilja. See kõik oleks pidanud olema vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Load ja auto. Ning sõiduoskus ka.

Õnneks on mulle naabrinaine antud. Seekordne suvesõit viis Viljandi. Aga enne ...
saabus Kärde mägi ja umbes selline dialoog:
-Kas sa oled rahumajakeses käinud?-
-Millegipärast pole juhtunud.-

Lasime siis sellel juhtuda.
Kärde Rahumajake

...

Oli rahulik. Kirjutasime siis meiegi mõttes rahulepingule alla

Millegipärast arvasin, et tegemist oli Karl XII ja Peetriga. Tegelikult hoopis lõpetas 1661.a. leping Vene-Rootsi järjekordse sõja 1656-58. Ühesõnaga tsaar Aleksei ja kuningas Karl X. "Igavene" rahuleping polnud loomulikult igavene. Eesti jäi Rootsi riigi alla kuni Põhjasõjani 1700.a.

Kärde mõis pakkus esmahuvi hoopis ajastusse mittepaigutuva, lagunenud maja pärast.

Kodus tuhlates tuli välja, et tegemist endise Tooma Katsebaasi peahoonega. Mäletan, seda nõuka aegset väljendist, miks, ei tea. Vikipeedia ütleb, et Sooparanduse Seltsi algatas Kärde mõisnik von Stackelberg 1910.a. Esimesed hooned asusid hoopis Toomal. Pildilolev maja püstitati 1950-ndatel. Materjali soode kuivendamisest, teadustöödest jm. leiab praegusajal internetist. 

Meie püüdsime pildile valitsejamaja ja vurasime edasi. 

Vaatevälja jäi silt Siimusti. 

Kõigil meil kodus mingi Siimusti potsik. Seepärast tundsime huvi. Nojah, ei häda midagi. Kortermajad korras, aknad ees ja puha. Elanikke kuuesaja ümber. Lasteaed-algkool, mingitel andmetel väikelastekodu ja Kiigemetsa kool.  Mingitel põhjustel pole sinna sattunud. Nüüd vaatasin üle. Käib fassaadi remont. Kool on toredas kohas. Küllaltki uus. Riigikool. Nagu peaks olema meie Vaeküla. Lapsed, kes seda kooli vajavad oskavad kindlasti  kaunist ümbrust hinnata. Ilu toetab. 

Põltsamaa Roosiaed kuulub Euroopa 10 suurema rosaariumi hulka. Mina ei teadnud sellest midagi, aiavõõrik nagu ma olen. Tänavu täitub 20 aastat. Tuhat roosisorti! Kel vähegi huvi, minge kindlasti. 

Oh seda ilu!

...

Kogu aed on suurte muutuste tuules ja renoveerimist näeb igal pool. Kaunid valged pingid ja varbseinad, sillutatud teed...

Ainult mul südamest kahju, et koht peitub koledate tootmishoonete taha. Katkisest sõiduteest rääkimata. See ei vähenda ehk roosihoolikuid, aga mine tea.

järgneb... 

Oled huvitav naine, ainult et...paks ja vana

Sellise lausega (komplimendiks on raske pidada) tuli jaaniõhtul välja uus naaber. Äsja lahku läinud, parimais aastais, kindla töö ja elukohaga alaealise lapse isa.

See oli see moment, kus eelmisest ööst ja sellele järgnevast puhkepäevast õllesed mehepojad uue "rublase ringi" moodustavad. Liitusin, sest tahtsin neid noomida reede öösel süüdatud lõkke pärast. Nimelt oli kortermaja jaan plaanitud reede õhtuks. Loomulikult puhus reede õhtul kõva tuul ja loomulikult hakkas sadama. Loomulikult varjusid mehed keldrisse st. punkrisse ja loomulikult ei tulnud ükski naine ega laps õue.
Kuna halvailmatuli linnas ei ahvatlenud samuti (vabandust Dagö, mu üks lemmik) ja nagu ikka olin neljandat jaaniööd üksi tegin enda jaoks parima - keerasin sauna sisse. Üheteistkümne ajal vaatasin aknast välja ja mida ma näen: mehed on tule süüdanud. Mida ma siis lootsin? Et ehk ikka lükkavad laupäeva õhtuks, sest lubas paremat ilma. No mida sa neilt ikka loodad. Ise tegid, ise põletasid!  Loomulikult ma enam õue ei läinud ja loomulikult jäingi tuleta.
Sellepärast siis võtsin reedeks valmistaud kausi küüslaauguleibadega ja läksin korraks laupäeva-järelõllekale tossavate tukkide juurde.
Seal ma siis uue naabriga tutvusin.
...
Lõppu te juba teate. Kokkuvõttes-Kasutu :)))))

Mõned pildid möödunud aasta lõkkest ja koduilust

Võidupüha

19.30

20.30

23.45

Kesköö

Miks mulle eriti ei meeldi grupikas?

Loomulikult tuleb juttu giidiga bussireisist või mida teie arvasite?

Eks me oleme kõik koolipõlves bussidega ekskurseerinud. Põnev ja ettearvamatu. Kellel läks süda pahaks, kes kadus ära, kes unustas pesuvahendid võõrasse koolimajja ja nii edasi. Teel jõuti riidu minna ja leppida, pinginaabritest võisid hetkega saada vihavaenlased, liidrid-käsutajad teenisid kas põlguse või heakskiidu.

Täiskasvanu-eas muutus esitlusviis, tundeid osati ohjata, aga mitte alati. Nõuka ajal reisiti peamiselt töökollektiividega. Magati telkides, võeti kaasa söök-jook vastavalt perenaise küpsetuslembusele ja peremehe alkolembusele. Niimoodi bussis loksudes oleme käinud küll Viiburini, küll isegi Minskini välja. Lenskast (praegusest Peterburist ja Riiast rääkimata). Eredamalt on meeles Saaremaa, Abruka ja Vahase, kus meie seitsme aastane poeg oli suutnud üles leida Albert Uustulndi majakese ja kui meie teda otsisime puhus kirjanikuga meestejuttu. Teine eredus meenub kui mehelt teksade tagataskust varastati Leedus rahakott, milles oli kogu meie raha. Olime noored ja siis ma suutsin veel kaasa tunda. Teadsin, et mul on kodukapis mitu defkat seljariiet, mida iga sõbranne või komisjonikauplus on varmas võtma.

Ilma mehe ja lasteta tegin pea nädalase bussireisi 2005 aastal Soome koos päevapõikega Põhja Jäämere äärde Norras. See oli kirikurahva reis seuratele ehk suvistele kirikupühadele. Seltskonnaks bussitäis lapsi, noori, vanu. Seal sain aru, et olen väga kohanemisvõimetu uute olukordade, toakaaslaste ja isegi sõbrannaga. Jõudsin isegi endaga mitu korda riidu minna. Kokkuvõttes oli tore, kui kodus laua tagant vaadata. Kirja panin ka. Närvikava oli tugevam ja kaal oli õhem.
http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/kui-televiisoriks-oli-bussiaken-ehk.html

Nüüd tegin seda jälle. Uute, õppeaastal kodustatud kolleegidega. Kolm täispikka päeva Lõuna-Soome loodusreisi. Mõtlesin liiga kaua. Nii jäigi mulle ema-lapsetuba ehk tuba kolmele. Kaks ööd võhivõõrastega oli kogemuslik. Kogesin jälle enda kohanemisvõimetust, sest oskasin teisel hommikul sisse magada st. ei tõusnud tund enne hommikusööki. Sellest oleks saanud tõeline vasaku jala päev võimendatud minu autistlike joontega. Uhh. Põgeneda polnud, tuli kohaneda. Arvan, et 50 % tulin toime. Õhtu- täpsemalt küll öösöögiks laevas 21-23 olin kõik varud kokku võtnud. Õnnestus.

Aga nüüd ikkagi pealkirja juurde. Giidiga bussireis muudab mu täielikuks lambaks. Üheks karjas. Kõik on ette planeeritud, ette määratud. Mõtlemisvõime kaob, hääl uinutab. Ja siis äkki kui antakse tunnikese vaba aega käitungi nagu karjast eraldunud lammas. Tardun ühte poosi ja siis sööstan ükskõik kuhu, kuigi parema meelega taanduksin tunniks kasvõi tualetti. Aga see pole ette nähtud. Ette on nähtud, et läheksid šoppama ja oleksid rõõmus ka. Ja vaat sellega ma veel toime ei tule. Võib olla viiendal päeval, aga aeg sai otsa. Kas tasub ennast veelkord proovile panna? Näiteks järgmisel aastal Ahvenamaale?

Tegelikult oli Lõuna-Soomes ilus. Vanajumal on neid ikka järvedega õnnistanud. Neli ahhaa elamust kirjutan üles külastamise järjekorras:

• imeväike pühakoda Langinkoskil ja kogu keiser Aleksander III kalastamistalu. 
• hiigelsuur, üks maailma suurimaid puukirikuid  Kerimäel
• mungaklooster Valamos, jumalateenistus Õigeusu kirikus
• laevasõit Repojärvel, laulmine akordioni saatel laevalael, õõtsumine valsi ja tangorütmis, saar, kus asub külakalmistu.

Kõige hirmsam kogemus oli kaubalifti sarnane toode Imatra külalistemajas. Kõige hullem maitseelamus esimese päeva lõuna märksõnaga rasvane, oi kui rasvane ja magustoiduks marjakissell saiaga. 

Et ilus oleks, panen pilte ka.

Langinkoski kabel

Kerimäe kirik ja kellatorn

nii kõrge uks!

minimalistlikult kaunis!

Valamo kloostri kirik

mälestusküünlad kallitele

maa kõigub

mingem üles kaljudele!

külakalmistu ja väike kirik saarel

...

Miks nii palju pilte, kus ma isiklikult peal? Aga ikka tõestuseks, et mina olin siin!

Kolmandal õhtul 22.55 suure laeva aknast: ja otsa ta saigi