Vaikuse ja viisakuse linn II

Puust majad - minu arm ja kiiks!

Eelmise kirjelduse naise nimega linnast lõpetasin sellega, et asusin puumajade otsingule.
Selleks kasutasin turiismiinfost saadud voldikut, kus kenamad näited üles loetud.

Esimene hakkas juba varem silma. Siis, kui vaksalist tulin. Voldikus teda polnud. Võimas ja suursugune, isegi kinnipandud aknad ei heidutanud. Rõhutan veel, et algsed muljed tuginevad viiele meelele  - mitte internetist saadud teadmistele. Kujutlusse kerkis pilt tsaariaegsest võõrastemajast, mille keegi tolle-aegne rikkur raudteejaama lähedusse püstitas. Kindlasti koos peene restorani ja suveõhtute pidustustega. See "heal järjel olevate " inimeste oleskelu jätkus EW ajal ja lõppes ajaga, mil kirikutest said viljakuivatid.

Kesk tn. 40

Kui hoone olukorda pealiskaudsel ja mitteprofessionaali pilguga hinnata, siis pean nentima, et nii nagu paljudes teistes meie maa paikades pakuks see huvi eelkõige muinsuskaitsele. No et kui tahad renoveerida, siis oled teretulnud üliinimlikke nõudeid täitma, aga las parem laguneb - nii on iidsem. Ühesõnaga puithoonete säilitamine ja kaitsmine miinus vilets või lausa katastroofiline majade tervis on minu jaoks probleem.  Kes ikka tahaks ja suudaks remontida rohkem kui 50 aastaks hooletusse jäetut, mis sest, et hingega maju. Eks ikka väljamaalane, kes muu. Teine on puht majanduslik aspekt. No et mida selle kauniga hiljem peale hakata. Tasuvus ja ülalpidamine eelkõige.

Vana maja on nagu  vana inimene:  kena ja huvitav vaadata kui Aeg kortsudest paistab ja  elutarkusi kuulata, kuid kui pead tema eest igapäevaselt hoolt kandma, siis....
Vanade majadega on minu puhul nii, et palju oleneb akendest. Ausõna! Aknad on maja silmad. Hinge peegel. Põnev nende taha näha. Ja uks on suu. Teed lahti ja hakkab jutustama. Vanu ja uusi aegu. Puumajad on rohkem nais - kui meessoost. Soojad, värvilised ja armastavad ennast ehtida.



Nii ma siis kõndisin...

Pargi 32

Pargi 34

Jaani 10

Jaani 14

Turuplatsi 1

Supelaranna 27

Supelranna 25

P.S Palun siiralt vabandust maja elanike ees, kelle privaatsust pildistamisega rikkusin. Selline ma kord olen ja teisiti ei saa. 

Veel üks ehe arhitektuuri näide, küll hilisemast ajast:  kuuekümnendate aastate jäätisekiosk

Aeg töötas minu kasuks. Ilm oli endiselt suurepärane. Mingi sisetunde ajel sisenesin a tähega majja, mis oma kauni helerohelise "kleidiga" mu tähelepanu köitis. Üldse mitte rohtu ostma, vaid juttu rääkima. Kaks prouat olid sama lahked ja jutukad kui Paunvere proviisor. Punsliõli asemel oli neil mulle hea nõu, ehk kuidas jõuda kiiremini ja teist teed pidi endise pioneerilaagri territooriumile.

Kesk tn. 35

...ehk 1905.a. tegutsenud apteek

järgneb jutt sellest, mis ma endise pioneerilaagri ehk praeguse Verevi motelli juures nägin ja mõtlesin

Vaikuse ja viisakuse linn

Uute paikade külastamise põhjused  võivad olla juhuslikud, sunnitud või soovitud. Otsus pakkuda ennast  kaasteeliseks oli tingitud poja sünnipäevast ja päikesepaistest. Ühesõnaga tahtsin teha midagi erilist.  Rakverest Tartusse jõuab paari tunniga. Aga see polnud seekordne sihtmärk, vaid hoopiski

ELVA - naise nimega linn.

Rollid olid vahetunud. Tundsin  ennast lapsena, kes oli emalt palunud luba töö juurde kaasa tulla. No et ma ei sega sind ja ei eksi ära, sest olen juba suur tüdruk. Sellele vaatamata näitas poeg autoaknast kätte nii järved kui kohviku "kus sulle, ema, kindlasti meeldib".

Jätsin meelega koduse eeltöö tegemata ja läpaka kenasti koju. Las juhivad mind seekord sisetunne ja emotsioonid. Poja manitsus "päev tuleb pikk ja sul võib igav hakata" sai mõtetes  kena varuvariandi: ma võin ju iga kell bussiga Tartusse sõita ja seal päeva õhtusse veeretada.

Raekoja kell näitas lõunatundi ja autode parkla maja taga oli muljetavaldav. Hiljem selgus, et metsapealinn pidas temaatilist konverentsi.
"Ajalehe tegemise toas" tutvumas käidud, tundis kõht lõunaaja ära.

OHOO- elamus

Kohviku silt "Ameli" näis ilma prillita "Anneli". No seda parem, kui kodukandibranne nimi ees. Välisilme oli veel veidi talveunine, aga see eest seesmine soojus ja sära lõid jalad alt. Lühtrid, maalid, laudlinad ning muusikavalik. Oli see nüüd Bing Grosby või keegi teine, aga igatahes see toimis! Küll oli hea, et taipasin linnariided selga panna. Enda pärast, loomulikult. Leti taga seisis valge pitskraega musta  kleidi kandja asemel  tumedate lokkidega noormees. Masinakohv serveeriti portselantassist, kõrval valge koorekannuke ja suhkrutoos. Kui kurvalt tühja pirukakaussi silmitsesin sain lohutatud: pirukad on ahjus ja tulevad sealt kahekümne  minuti pärast. Tegin veel ühe katse ja palusin kohalikku kaarti, et ennast rohkem turistina ja kindlana tunda. Selle ma ka sain. Kohalik Postipoiss rippus kenasti pulgaga seinal. Otsisin tegijate hulgast tuttavat nime. Leidsin muidugi. Hea, kui linnal oma leht. Paberil ja krabisev.

Pärast kohvi võtsin suuna raudteejaama poole lubades pirukate ajaks tagasi olla, mida ma ka tegin. Ausõna, maitsmismeel oleks kogu korvitäie hõrku peekoniga krõbekoorikuga suupisteid endale ahnitsenud. Minu ealised teavad, mis me tänapäeva "poekoogindusest" arvame või kui aus olla, siis ei arva. Toorjuustukook oli kirsiks, õigemini maasikaks maitsepunktile. Kenad käsitööd ehtisid seina, aga täna polnud see päev. Teine kord - siis leiab põhjust alati. Kohalikud ei tea kunagi, mis on nende linnale parim. Või teavad? Meelde tulid paarikümne aasta tagused kapitalismilapsukese ajad, mil suure maantee äärde toidutaret sobitasin. Toimis ja töötas kuni kiirtoidukohad selle kodukootud koha välja närisid. Oma lõbuks võib kohvikut pidada ainult väga rikas inimene. Või siis täielik friik. Igatahes pikka iga ja head tervist selle kohale ja pererahvale.

AHAA-elamus

Akna taga linn seisis. Argipäeva pärastlõunaselt. Üks lapsevanker emaga ja kaks rõõmsas tujus vennasrahvaste keelt vestlevat onklit, kes kenasti tervitasid. Ja kaks koolilast. Kes samuti tervitasid! On neil siin mingi viisakusnädal välja kuulutatud? 

Vaksalihoone mõjus kenana. Nagu väljamaal, oli meievanustel kombeks öelda, kui midagi ilusat nägime. Puhas, nii väljast, kui seest. Teabepunkti teenindus oli hooliv. Abivalmis meeskodanik juhatas visuaalselt kalmistutee otsa kätte. Tasuta kaardid leidsin ka. Igaks eksimise puhuks. 

Pöörasin siiski tagasi ja otsustasin jalgu linna peal kõndimiseks hoida. Ja järvede jaoks. Päiksega poodi ei lähe! Jutul lõpp ja kõik! Kuigi need "teise ringi omad" on võõras linnas nii põnevad. Teine kord- siis leiab põhjust alati. Siltide järgi tundus alguses, et iga teine maja on apteek. Pole paha, eriti kui tulevasi pensionärturiste silmas pidada. Raamatupood oli ka ja muidugi "consummonstrum", millest pääsu pole. Ega esimese korraga siis kõike...

Järv 1 oli otse Raekoja taga. Peas lõi tilluke "EHEE-elamuse" lambike põlema ja andis tiivad kujutlusele, kuidas supelmantlites linnaametnikud palaval suvepäeval lõunatunnid veedavad ja "einet murul" naudivad. Täna oli alles teine mai. Vara veel. Sellepärast kohtasin mänguväljakul uusi teretavaid lapsi. Suured olid tööl.

Kolemaja kohtasin ka. Suurt ja nõukogulikku. Olen selliseid näinud. Istutatud ilusasse kohta ja unustatud valmis ehitada. Tegelikult tänatud - arhitektuur või asi (sorry). Ainult et igaüks peaks oma prahi ikka ise ära koristama.

Sinise taeva ja päikese mõjul tundub kõik helge. Lõhnad ja linnulaul aitab kaasa. Kõik puud, mis linnas kasvavad on raudselt männid. Osa neist meeste nimedega.
Ainult see tuul....

Voldikule tuginedes asun otsima oma lemmikuid. Kõike seda, mis on vanem, kui mina. Kaunist puitarhitektuuri nimelt. Sest olen täna linnaturist. Mitte matka. Teostan  mõistatamismängu mille tulemuse fotokasse talletan.

jätkub....

Kes saab suurema tüki?

Esimese mai hommikul vaatavad teki alt kaks säravat silma.
- Kevad tuli!-
Kust Tirts teab niimoodi öelda? Ise pole veel neljanegi. Edasi öeldakse vähemalt kolm korda "vanaema". Lihtsalt ütlemise rõõmust ja iga kord eri intonatsiooniga.
Enne eilset ööund sai veel pikalt naeru lagistada. Lihtsalt. Lõpuks vajus väsinud pea vanaema laia voodi oma poolele. Hetkeks tuli koduigatsus "tahan oma voodisse", mis kiirelt möödus.
- Ma tulen ikka sinu poolele?-
Tegu selles, et kaks madratsid tekitavad prao, mille unustasin kinni toppida.
- Pätu (hingega mängukass) kukub sinna sisse. -
Leiame teki ja lahenduse.
-Miks tuled õues põlevad? Kas nad muidu eksivad ära?-
Kell on juba üle keskköö, kui uni uue kuue annab.


Õhtul heliseb telefon.  Põnn nõuab vanaema.
- Ma tegin sulle kaardi!Kas tulete täna grillima? -
Kuulda on võitlust toru pärast ja Pisipõnni häält:
- halllooooooo, kallikalli...-
Ja nii pea pool tundi, enne kui lapsevanem jaole saab.


- Vaata, ma hakkan nüüd kive koguma. Isegi õpetaja ei tea, mis selle kivi nimi on. Mingi metall vist?-
Kolmeteistkümnene toob oma hinnalised aarded pihu seest nähtavale.
Tunneme teineteist juba üle viie aasta. Sinna sisse mahub nii ussikese kasvatamine liblikaks, suhkrusaia söömised pärast tunde ja väiksed matkad poodi. Ja suhtlemine FB-s. Kui üks meist oli Inglismaal ja teine Soomemaal. Õhtul hilja, siis kui mõlemat vaevas unetus ja kojuigatsus. See oli siis, kui veel väike oldi. Nüüd ollakse suur, kasvamise ja raskustega. Kuni järgmise etapini.

Heliseb mobiil:
- vanaema, ma panen kõlari peale. Ütle mu sõbrannadele, et Eda Ines Etti on meie sugulane!-
-mmmmmm, on muidugi. Kaugelt. Ja ma võin veel öelda, et tunnen Elina Pähklimäe õde ja ta on meil külas käinud. Evelin, mitte Elina. Ja Gerli Padar tantsis kuue aastaselt onu Rasmusega peotantsu.-
Oh, liiga vähe kuulsusi teismeliste kohta. Oleks seda varem teadnud, oleks vähemalt mõne kodustanud.

Tallinna Titt, see kõige uuem, ei tea veel elust midagi. Tähendab tema teab küll - seda, mida meie ei tea. Niikaua kuni mõte sõnadeks vormub. Senikaua on ta lihtsalt emmekas ja vanema sülle ei kipu. Aga küll me kohaneme.   Tegelikult mulle meeldib, kui tited on titeeas emade jagu. Turvaline ja õige süli. Hiljem saab neid juba vanaemale jagada.

Nüüd aga jutu mõtte juurde. Kui enda lapsed kasvasid, siis ikka tükikaupa ja omas kodus. Ei olnud laiali pudenenud nagu võililleudemed ja neil oli hea ning kerge silma ja kõrva peal hoida. Armastust ja hoolt sai anda kamaluga ja ühte kohta.
Nüüd aga tekib vahel selline mitmestumise tunne....no et kas ikka jätkub kõigile ja võrdselt. Ning nii noor  ka enam pole, et mitmekaupa toimetada. Elu muutub vanemaks saadeks aeglasemaks ja ise ka. Ning tänapäeva põnnid ning tirtsud on kiirema käigu ja taibuga.

Lohutan end sellega, et suvi ja puhkus pole enam kaugel. Ega ise tahaks küll olla lapselaps, kelle vanaemal pole lihtsalt aega. Et emadel, see on iseenesestmõistetav, aga vanaema peaks olema alati varuks.